Urvastõ
Lind trööstimas. Väsinud neiu
*
IKI, IKI, MA VAENÕ,
iki alan marja-aian.
Kis no tulli minnu kaema?
Sinisiiva tsirgukõnõ,
vahajalg vaimukõnõ,
tuu no tulli minnu kaema.
Küsütelli, nõvvatõlli:
„Missa ikõd, näiu noori?
Kassa ikõd ehtemiida?“
„Ei ma ikõ ehtemiida,
ikõ innist elukõist,
kaunist kasupõlvõkõist.“
Vässü, vässü, ma vaenõ,
rammõtu ma, raasakõnõ.
üle kõrrõ kõndõen,
vasta mäke minneen.
Muu iks suiki suurõ tõtu,
nõrki nõo vara tõtu;
mina suigu suurõst töösta,
nõrgu suurõst nõstakist.
Võti suurõ sällätävve,
ülisuurõ üsätävve.
Viis: EÜS VII 872 (1b) < Urvaste khk, V-Antsla v – M. Pehka < Mari Hantsi, 70 a (1910).
Tekst: H II 3,6, 122/3 (140) < Urvaste, Karula – Gustav Seen < Ann Tee, 64 a (1893).