Põlva
Vii vette!
KUI SEO IMÄ MEILÄ OLLI,
naanõ kallis meidä kanni,
kui näit näio sündüvät,
oholidsõ olõvat.
Veli ütel’: „Vii’ vette!“
Sõsar’ ütel’: „Sõku’ mutta!“
Imä läts’ vette viimä,
kaivanduhe kaotama,
istõ maaha imetämä,
mättä’älle mähkimähe.
Innep seo kivi laheku’,
põllupinnär’ pira mingu’,
kui ma vere vette vii,
uma karva kaivo kanna.
Hää oll’ iks nätä’ nägijäl,
kaunis kõrvalt kaejal,
kui seo veri vettä toosõ,
kui seo kallis kar’ah kääse.
Kelle seo veri vettä veese,
poelõ kirvõst higoda’,
minijille leevä kütsä’.
Viis: SKS, Hermann 6 (7) < Põlva khk – M. Hermann (1895-1896).
Tekst: H, Põlva 1, 140 (70) < Põlva khk – Joosep Hurt (1865-1875).
Viisi orig üleskirjutus:
