Harglõ
Ema haual
PÄIV LÄTS´ ALLA VERETELLEN,
imä iki-ks nõrõtõllõn.
Jätt´ mu varha vaisõs,
enneaigu armõtummas.
Timä mõtõl´ kerigu kulladsõ ollõv,
hauva mõtõl´ hõbõdsõ ollõv.
Kerik olli külmist kivest,
haud olli halvust sõmõrist.
Imäl õks hauda kaavõti,
armu ala lammõsi.
„Tulõ’ üles, imäkene,
karga’ üles, kasvataja.” –
„Ei või’ minnä’, tütrekene,
karadagi, kanasõkõnõ.
Rist´ ei lasõ’ ringutõlla’,
kääbäs kässi küünütellaä’.
Sirelilli’ süvilt tsüskvä’,
kastõhaina’ kaala lõikva’.”
Viis ja tekst: RKM, Mgn. II 62 a < Hargla khk, Mõniste v, Mõniste rdtj – O. Niinemägi, I. Trikkel < Marie Antsov, 83 a (1957). Lit. E. Tampere.