Karula
Imä havva pääl
EMÄ OLL’, EI TIIÄ’?
Esä oll’, ei tiiä’?
Ülti mu söödüst sündüvet,
kannu alt kasuvõt.
Es sünnü’ ma söödüstä,
es kasu’ ma kannusta.
Sündü ma imä jo süämestä,
kasvi imä jo kaala alta.
Siug söödüle sündü,
siug kasvi kannu alt.
Imä mul kuuli koolu aigu,
esä kattõ kadsu aigu:
mõtõl’ tä liiva all lihalivva’,
kalmu all ollõv ollõkanni’.
Jätt’ mu maalõ marjasuuru,
põrmandulõ põlvõkoru.
Jätt’ külä ehitedä’,
jätt’ vyyra valitsõda’.
Külä iks ehit’ küllipäide,
võõras valda vastapäide.
„Tulõ’ iks üles imäkene,
astu’ üles armukõni!”
„Ei või’ minnä’ tütäreeni,
ei või’ astu’ armõ’õni:
hain om kasunu’ havva pääle,
sinililli’ silmä pääle,
kullõrkupu’ kulmu pääle,
lõigihaina’ lõvva pääle,
jahilehe’ jalgu pääle.
Surm ei lasõ’ suudõ liigutada’,
madu suudõ maigutada’!”
„Ma tii lipõ liivakulõ,
lämme leeme länikulõ.
Mant iks mõsõ maa haisu,
suu mant surma haisu.
Tulõ’ iks üles emäkene,
astu’ üles armukõnõ!
Tii’ mullõ tinahamõ’,
kua’ mullõ kuldahamõ’:
sis või tuulõl ma toeda’.
tuulõ keerul keereldä’
vellenaasõ viha iin.”
Viis: ERA III 7, 145 (25) < Karula khk ja v, Apja as – Herbert Tampere < Alma Mölder, 40 a (1935) .
Tekst: H II 48, 801/4 (2) < Karula – J. Einer ( stud pharm), P. Einer (kooliõp) < Maarja Illisson (1894).