Kanepi
Ema haual
KOOLNU’ IME, KOOLNU’ ESE,
koolnu’ ime armukõnõ.
Jätnü’ maha’ mar´akõsõ,
põrmandulõ põrmukõsõ,
kualäve korukõsõ,
aidaläve arvulidse.
Ei olõ’ kotta kutsujatta,
e olõ’ aidast andõjatta.
Koolnu’ ime, koolnu’ ese,
koolnu ime armukõnõ.
Võõras and´ raasa, ütel´ rassõs,
and´ ta pala, ütel´ pall´os,
and´ ta tükü, ütel´ tühäs.
Istu maha’ ikkõmahe,
mättä pääle mängimähe.
Katsi katsi vaesi latsi,
iki’ imä havva pääle! –
„Tulõ’ üles, imäkene,
ma’ kütä sanna köömendega,
havvu vihta virdega,
lõuna pillu pipõrdõga.
Ma’ tii lipõ livva pääle,
lämmä vii tii länikuhe.
Mõsõ suu mant surmahaisu,
iho manta higihaisu,
kässi manta kääpähaisu,
liniku manta liivahaisu!“ –
„Ei või’ tulla’, tütteridä –
puru olõ puusaluista,
säsü ole säläluista,
kats´ki olõ kaalaluista.“
Viis: Erv 270 (1906) < SKS, Lähteenkorva nr. 296 < Kanepi khk – A. A. Borenius-Lähteenkorva (1877)
Tekst: H II 32, 522 (6) < Kanepi – Johann Väggi (1890).