Harglõ
Ema õpetab tütart
IMÄKENE, ELLEKENE/NÄIUKÕNÕ, NOORÕKÕNÕ,
et sa kuulõ’, mia mi kuugu,
miilde panõ’, mia mi pajadõ.
Tulõ’ iks üles hommukult,
varha enne valgõ’õt,
sis õks liigudõ’ leeväimmä,
soritsõ’ soolaessä.
Tii’ õks tii tiigi viirde,
jäle’ aja’ järve viirde.
Kutsu’ ette esä elle,
või (hõikus) kallis kasvataja.
Tii’ õks tuli turbõist,
sau saarõ mätteist.
Et sa veerü’ vii perrä,
või kallu’ kao viirde. –
(Pääle’ kaaldu’ kannipuu’,
pääle’ viirdü’ viipangi’. – Urmas Kalla: need kaks rida ei sobi selle laulu juurde.)
Viis ja tekst: EÜS I 802 (93) & EÜS I 768 (93) < Hargla khk, Taheva v – J. Aavik < Hip Kahr, 51a ja Liis Sunts, 80 a (1904).