Harglõ
Oma ja võõrasema
VÕÕRASIMÄ, VÕHLU IMÄ,
võõras võhluarmulinõ:
pääle kaes kainõtudõ,
silmi hiit hirmutudõ.
Näkki kauvõn tulõvõt,
üle Väinä välkivet,
üle piiri pilkuvõt:
„Joba tulõ suuri süüjä,
suuri süüjä, suuri juuja.
Poolõ pätsi poolõndaja,
nellä kiku neelätäjä.”
Pall´us pand iks paa manu’,
liias lihaliuva manu’.
Kinni’ leie kirstu kaasõ,
agarõdõ aida ussõ.
Uma imä, armu imä,
näkki kauvõn tulõvõt,
üle piiri pilkuvõt,
üle Väinä välkivet:
„Mul tulõ väiga väsünü’,
raasakõsõ rahmõtanu’.”
Pand´ piimä piisümä,
lihaleeme leügümä.
Viis ja tekst: EÜS I 782 (24) & EÜS I 762 (24) < Hargla khk, Mõniste v – K. A. < Peeter Põder, 72 a (1904).