Rõugõ
Uninõ
NEIOKÕNÕ, NOORÕKÕNÕ,
noorkõnõ, nõrgakõnõ!
Ärä’ hiitä’ unõ rekke,
lamõgu õi’ rammu rattillõ,
lumõlordsi lobotkahe.
Unõl um regi madali,
rammul ratas kallaspooli,
lobotka um laonu’.
Uni ei anna’ uuta kuubõ,
magamine maani’ särki,
unõst ei saa’ unikut,
magamisõ iist massu.
Ooda’, ooda’, unõkõnõ,
anna’ aigu, haigukõnõ!
Är’ sa inne mullõ tulgu’,
haiku mullõ harinõgu’:
unõkott´ mul kudamalda’,
unõtekk´ mul tegemäldä’.
Ku ma sää unõ sängü,
ku ma panõ unõ padja,
Kohn ma unõ uinutõllõ,
haigukõsõ har´tõllõ,
magausõ maatõllõ.
Mine seeni’ suurõ küläle,
paha paksu perre’ehe,
üle mõtsa mõrsijille,
üle kolga kosilasile,
noortõ meeste noorikille!
Uni käü õks uikuhna,
haigukõnõ hõikuhna,
kuhn umma’ nulgahn nuiadsi’, [nuiadsõ’?]
laanõ takahn laisadsi’. [laisadsõ’?]
Unõl umma’ olõ’ piohn,
kats´ kõrta kangli all.
Puhksõs liiva olõkõrrõst
laisa latsõ silmä sisse.
Uni sõit suuda müüdä,
regi perähn pedäjäne,
kadajadsõ’ kaustpuu’,
vislapuudsõ seebivitsa’.
Lätt tä toolõ talolõ,
tuu mõrsja mõisahe,
kel umma’ kirstuhn hammõ kuru, [koedu’? keeru?]
vakka mustõ’ valmistõdu,
kel umma’ vakahn valmi’ suka’,
kaasõ alla kenä’ kinda’.
Mull umma’ kirstu’ keerutamalda’, [keerimäldä’]
vaka sisu [vakakõsõ’?] valamalda’.
Selle är’ uni mullõ tulgu’,
haik är’ mullõ harinõgu’.
Ma vii unõ ussõst vällä,
panõ pajalavva taadõ.
Neiokõnõ, noorõkõnõ!
Seda laulu lauldakse talviste pikkadel õhtutel, ema ühes oma tütrega; ketruse ehk sukkakudamise ehk nõelumise juures järgmisel viisil.
Aga kui laul ka ei viruta ega ärata, siis mindakse magama ära.
Viis ja tekst: EÜS VI 39/40 (56 v) < Rõuge khk – J. Gutves (1909).