Harglõ
Poisid põlgavad. Ema haual
MELLES POISI’ MEIDÄ PÕLGVA’,
laitva’ laisas noorõ’mihe’?
Et oll´ hamõ’ halvust linust,
pallapuuli pakalaist.
(Veli tekk´ lina’ liiva pääle,
säält sai pall´u pakalaid,
üleliiga lemmikeid.
Mis mi iks või võõra’ tetä’,
kua võõra’ minnä’ kohe?
Kuul tekk´ meile kurjastõ,
katsku ülikalõstõ.)
Et iks ollu’ uma ese,
kallis näiu kasvataja –
tuu iks olõssi pedänü’ pikä hoolõ,
kandanu’ kangõ hoolõ.
Et ma tiidenü’ Tooni tarõ,
ussõ ma toonu’ uma esä,
kaldõnu’ kasvataja,
purus ma murdõnu’ põrgu väräjä’.
Ussõ toonu’ uma esä,
kalli kulla kasvataja.
Pandõnu’ pistü pirrulõ,
saisu saina nõalõ.
Mõsknu’ suu mant suuhaisu,
käte mant kääpähaisu.
Rist´ om rassõ rinna pääl,
kääbäs rassõ käte pääl.
Rist ei lasõ’ ringuta’,
kääbäs kässi küünütelle’.
Viis ja tekst: ERM 128, 14 (3) & ERM 128, 26 (42) < Hargla khk, Taheva v – Jaan Tamm (Hargla köster) < Liisa Peltser (sünd Mõniste v) (1916).
Viisi orig:
