Vahtsõliina
Kõrtsiskäija
VELEKENE MA NOORÕKÕNÕ,
noorõkõnõ, helläkene.
Ku ma olli väikokõnõ,
üles kasvi kar´assõsta,
saiõ adra nõudõjast,
leeväpuu liitejäst.
Ärä’ ma künni külä nurmõ,
raiõ rannani’ variko,
teie Riiani’ ma rüki,
Talinani’ tatõrikka.
Oo minno poisikõista,
vaka hinge vaimokõista,
panni sälgä sinisärgi,
maani’ massakarvalidsõ.
Turuh minno tunistõdi,
alõvih ausast peedi.
Ku ma olli nuuri meesi,
nuuri meesi, nõrka poissi,
saabas oll´ poolõni’ seereni’,
kuldanöpsi’, nahkapöksi’.
Olli mul naan´õ naitõmada’,
tsõõrisarna saamada’.
Olli mul siidi kübärällä,
kaarus kaabu veere päällä.
Kohe lätsi, ni läbesi,
kohe tahi, sinnä’ tandsõ.
Olli uh´oda’ hobõnõ,
valimida’ varsakõnõ,
ku ma johto joogipaika,
viivähügi viinapaika.
Ku ma, kulla, kodo lätsi,
marja, umalõ majalõ,
haara es kiä haagutõlla’,
tõista värki toogaskõlla’.
Ku sai naan´õ naidõtussa,
ubasuu ostõtussa,
seie siidi kübärä päält,
karra kaabu veere päält,
ku ma johto joogipaika,
viivähügi viinapaika.
Ku ma kulla kodo tulli,
marja umalõ majalõ,
haari minno haagutõlla’,
tõista värki toogaskõlla’:
„Kõrdsilingi liigutaja,
kõrdsipingi peesütäjä,
kõrdsi akna all istuja!
Kos sa, koira, koti jätit,
kos sa, pini, piidsa pannit?“
Säält iks veedü’ vihasti,
pall´o mina pahesi.
teie niidist roosakõsõ,
olõkõrrõst varrõkõsõ.
Leie naas´õlõ napsahti,
naan´õ läts´ nulka nuutsk´õh,
pingi ala piitskõh.
Om iks miist, om miiltä,
sälgä iks mehe särgi täüs,
päädä mehe kübärä täüs!
Viis: EÜS I 1000 (33) < Vastseliina khk – M. Hermann < Jaan Püvi (1904). (Viisiaone tekst orig: Vellekene, noorekene)
Tekst: H, Jagomann, 148/50 (22) < Vastseliina khk, Kahkva k – J. Jagomann < Ado Nool (1878).