Harglõ
Joodiku kojukutse
ÜTS´KÕRD OLLI NOORIMIISI,
noorimiisi, illus´ poiss´.
Trii-rilla’, -traa-ralla’,
trii-ridi-ridiral- la-lla’.
Kõrdsin seie, kõrdsin jõiõ,
laulsõ kõrdsilauva pääl.
Trii-rilla’, -traa-ralla’,
trii-ridi-ridiral- la-lla’.
Sääl tulli kutsija jo lävel’,
sõnatuuja akna all’.
Trii-rilla’, -traa-ralla’,
trii-ridi-ridiral- la-lla’.
„Tulõ’ no kuu, noorimiisi,
nõrgu’ kuu, nõrka poissi.
Trii-rilla’, -traa-ralla’,
trii-ridi-ridiral- la-lla’.
Sõsar´ sul kotun koolõman,
Sõsar´ kotun koolõman.” –
Trii-rilla’, -traa-ralla’,
trii-ridi-ridiral- la-lla’.
„Las taad võtta’ kooldõnõn,
tõõnõ sõsar´ perrä jääs.”
Trii-rilla’, -traa-ralla’,
trii-ridi-ridiral- la-lla’.
Üts´kõrd olli noorimiisi,
noorimiisi, nõrka poissi.
Trii-rilla’, -traa-ralla’,
trii-ridi-ridiral- la-lla’.
Kõrdsin seie, kõrdsin jõiõ,
laulsõ kõrdsilauva pääl.
Trii-rilla’, -traa-ralla’,
trii-ridi-ridiral- la-lla’.
Sis tulli kutsija jo lävel’,
sõnatuuja akna all’.
Trii-rilla’, -traa-ralla’,
trii-ridi-ridiral- la-lla’.
„Tulõ’ no kuu, noorimiisi,
nõrgu’ kuu, nõrka poissi.
Trii-rilla’, -traa-ralla’,
trii-ridi-ridiral- la-lla’.
Veli sul kotun koolõman,
veli kotun koolõman.” –
Trii-rilla’, -traa-ralla’,
trii-ridi-ridiral- la-lla’.
„Las taad võtta’ kooldõnõn,
veli koolõs, tõõnõ jääs.”
Trii-rilla’, -traa-ralla’,
trii-ridi-ridiral- la-lla’.
Üts´kõrd olli noorimiisi,
noorimiisi, illus´ poiss´.
Trii-rilla’, -traa-ralla’,
trii-ridi-ridiral- la-lla’.
Kõrdsin seie, kõrdsin jõiõ,
laulsõ kõrdsilauva pääl.
Trii-rilla’, -traa-ralla’,
trii-ridi-ridiral- la-lla’.
Sis tulli kutsija jo lävel’,
sõnatuuja akna alla.
Trii-rilla’, -traa-ralla’,
trii-ridi-ridiral- la-lla’.
„Tulõ’ no kuu, noorimiisi,
nõrgu’ kuu, nõrka poissi.
Trii-rilla’, -traa-ralla’,
trii-ridi-ridiral- la-lla’.
Imä sul kotun koolõman,
imä kotun koolõman.” –
Trii-rilla’, -traa-ralla’,
trii-ridi-ridiral- la-lla’.
„No’ kül’ ollu’ kuu minnä’,
no’ kül’ ollu’ kuu minnä’.
Trii-rilla’, -traa-ralla’,
trii-ridi-ridiral- la-lla’.
Imä koolõs, tõist ei saa’,
imä koolõs, tõist ei saa’.”
Trii-rilla’, -traa-ralla’,
trii-ridi-ridiral- la-lla’.
M. K. Noh, enne ka ma lauli niisama pall´u. Ega’ sedä võit laulda’, laula’ sada kõrd taad ümbre naidsammu ütsi sõnnu, mis tuu avitas, ku taad kas ku’ pall´u kõrdu laula’. Tan om, tan algus, ku ma nii peris lats´ olli, ku ma kuuli, (nakas) algus pääle juba loomõst. Juba hopõn kotun koolõman, lihm kotun koolõman. No sis laula’ otsast jälle’ kõik´ nuu’ viguri’ takastjärgi.
I. T. : Seda võib homiklu laulma nakata ja õhtuni välja.
M. K : Jah. Karja, karjusõ’ karja man teki’ nii, sys tuu-m niisama niiet, et, kuis tuu oll´,
et näet, et laul ei lõpõ’ konagi. Et ooda’, ku ma otsast kinni’ võta, laul ei lõpõ’ konagi. Tuu tulõ nii vällä.
I. T. : Ja teie laulud ka vist ei lõpe kunagi, neid on ka nii palju.
M. K.: No naid. Oi jumalukõnõ, mis no nee’ laulu’, nee’ ei olõ’ medägi’. Mul om miljoneid laulõ, nii üteldä’, mis viis´kümmend aas´tat tagasi laulti. Nii. Ku ma karjan käve, ma is tiiki muud, ku hommugust õdaguni lauli.
I. T. : Ah siis, kui karjas olite?
M. K. : Üts´ oll´ küsünü’ mu imä käest niimuudu, et: „Ma jäi üts´kõrd kullõma, et” – ma
olli sis väega väikene, mõni säitsmeaastanõ lats´kõnõ – ,”et ma jäi üts´kõrd kullõma, et mis ta su’ tütär tan mäe otsan laul, et kas ta ütte laulu laul kõgõ päävä vai? Jäti peris hobõsõ adra ette saisma, jäi kullõma, aga muudku üte lõpõt´, tõsõ alust´.”Mul ilman näid puudu-s. – Ma kai, mis timä and´ mullõ tuu lehe näet, kohe nuu’ laulu’ omma’ üles märgitü’, nuu’ omma’ juba nii umbes tuuaolidsõ’ laulu’, mis viis´kümmend aas´tat tagasi laulti, no nuu’ omma’ viimätse’ kui kõik´ mul teedä’.
Viis ja tekst: RKM, Mgn. II 64 a < Hargla khk, Mõniste v, Mõniste rdtj. – O. Niinemägi ja I. Trikkel < Minna Kokk, 64 (1957). Lit. E. Tampere, kontr Urmas Kalla.