*
OLÕS MA KUULNU’ KOTOST TULLÕN,
teedä’ saanu’ tii pääl,
pannu’ puhu’ pudrujahu,
kaukahe kamajahu.
Tennü’ pinele lakõt,
annu’ hatolõ lakõt.
Pini’ tulnu’ purõlõma,
hata’ tulnu’ habõlõma,
kõtt näil kõrvoni’ tühi,
kaal otsa kangõhtunu’,
soolik kõttu sopsahtanu’.
Tekst: H II 60, 36/7 (4) < Põlva – J. Rocht (kooliõp) (1897).