*
NÄIOKÕSÕ’ NOORÕKÕSÕ’,
kas taa mii’ väü,
mii’ tsõõri tsõdsõmiis´?
Hobo iih hiirekene,
miis´ pääl paunakõnõ.
Kirp täl kenä hobõnõ,
täi till´o täkokõnõ.
sikk sõõd´oruunakõnõ.
Velel külh hää’ hobõsõ’,
suurõ’ ruuna’, pakso’ paadi’.
Näiokõsõ’ noorõkõsõ’,
meil om veli hoolõline,
hoolõline, meeleline,
tennü’ ollõ umah kotoh,
mõdu um´eh mõttis.
Tull´e üles hummongulta,
varra inne valgõ’õta,
heit´ hiirolõ haino,
kand´ ratsulõ kaaro,
ilma esä tiidemädä’,
kura kõrva kuulõmada’.
Kodo, kodo, kos sa’, näio,
viige’, viige’, ei murõhta’
kasigõ’, kasigõ’, ei kahitse’,
viige’ Viro türile,
Järvä Jaani kellile.
Piä’ suu, pitsitä’ moka’,
litsu’ uma’ liia’ lõvva’,
hata’ iih, hanna’ säläh,
täko’ takah, titi’ väläh,
kel tina titi otsah,
kel muna’ mürgütse’ mõlõmba’,
kellä’ katõkand´elidse’.
Tekst: EKS 8° 4, 17/18 (3) < Räpina khk – J. Jagomann (1876).