Tütrukuid pulma ei lubatud. Kes tuli, sellele aeti rangid kaela ja saadeti tagasi.

Kui noorik koju toodi, tõsteti ta kasuka pääle maha, et siis kasvavat hästi lambad (teise seletuse järele: siis saab noorikul pehme süda).

Pulmas oli “Raud käsi” – see oli meesterahvas kes laulis enne ja pääle sööki, tanu pähe panemise aegu j.n.e. 

Valgjärve vallas Kanapääl jutustas keegi vana inimene (Ala Keebi talus). Temale olnud 80 a. vanainimene, kes 30 a. tagasi surnud, jutustan:

Noorikul olnud pulma ajal kirikus valge rätt üle pää, et kade silm ära ei saaks kahetseda. Kodus pidi teda teine alt rätti (söömise aegu) söötma.

Kui keegi mehele soovis minna, pidi ta mõisa härra käest selleks luba võtma ja härra juures enne üks öö magama. Jutustaja sugulane olnud kõrtsmik (Veisari valla Järveotsa talu peremees).  See ei olnud sellega nõus, et tema noorik härra juure pidi minema. Trahviks aeti mees koha päält ära.

Pulmas olid iseäralised “kirstu poisid.” Nende amet seisis selles, et kui kõik pulmalised magama olid uinunud, võtsivad nad, nende kraami, mis kätte said (saapad jne) ära ja säätsid need teine päev üles iseäralise laua pääle. Siin hakkas kraami tagasi müümine omanikudelle. Saadud raha läks noorikule. Kui noorik kirikust koju toodi, näedatti noorikut. Näitamise aegu võeti noorikul rätt pääst ja panti taldriku pääle; igaüks pandis sinna raha pääle.

Joodi ja lauldi:

Joo, joo, maitsa, maitsa…

Selle juures panti jälle raha taldriku pääle. Pruut andis paar kindad kosi-isale, siis mehe sugulastele. Sõidupoistele pidi sõrmkindad andma.

Pulma sõiduks panti kolm hobust ette. Aga vankrid olid sell ajal nagu välja tulekul. Esimene telg oli kinni samuti nagu tagumene, nii et ümber käümine vaivaline oli. 1860 a. ümber on juba esimesi käänava teljega vankrid tehtud.

E 52417/8  & E 52404/6 < Urvaste.