Põlva
Vele sõalugu. Soomõ sild. Torrõ nuurmiis
*
KELLE KÕRD OM SÕTTA MINNÄ’,
noorõmbal vai vanõmbal?
Kas lätt ime vai lätt ese,
vai lätt kõgõ noorõmb veli?
Veli naksi ikkõmahe,
sõajalgo kängimähe,
sõarõivit sälgä võtma.
Veli läis’ aita ehtimähe,
sõsar mano oppamahe:
“Velekene, noorõkõnõ,
panõ’ sälgä surmasärki,
kae’ kaala kalmurätti,
aja’ jalga surmasuka’,
võta’ kätte koolukinda’.”
Kes tulõ minno saatõmahe?
Imä minno saatõmahe.
Kes lätt väri’it laskõmahe?
Sõsar väri’it laskõmahe.
„Velekene, helläkene,
kunas sa kodo käümä tulõt?”
„Ei ma inne kodo tulõ’,
ku ma rist sääl tii pääl panõ,
ku neo’ risti’ mustas läävä’,
sis ma kodo käümä tulõ.
Kui neo’ risti’ valgõs läävä’,
sis mo sõtta tapõtas.”
Tulli tä kodo kaema.
Ai tä halli kambrõ lävele,
kõrvi ruuna kõrvalõgi.
raput’ uhju ohilõigu.
Karas’ imä kaema.
„Tere’ imä, tunnõ’ poiga!”
„Ei sa olõ’ mino poiga,
sa olõt Riiast Roodsi poiga. –
vinne saan ja vinne hopõn,
vinne luuk oll’ loodjapuinõ,
vinne satul sarapuinõ,
vinne piitsk piopesäh.”
Ai ta halli aida lävele,
raput’ uhjo ohilõigu.
Karas’ veli kaema.
„Tere’ veli, tunnõ’ veljä!”
„Ei sa olõ’ mino veljä,
sa olõt Riiast Roodsi veljä. –
vinne saan ja vinne hopõn,
vinne satul sarapuinõ,
vinne piitsk piopesäh.”
Ai ta halli kua lävele,
raput’ uhjo ohilõigu.
Karas’ sõsar kaema.
„Tere’ sõsar, tunnõ’ veljä!”
Sõsar tunsõ oma vele
kirivistä kindist,
kalõvatsõst kaalarätist.
Sõit’ tä üle Rõngu silla,
Rõngu silda rõksahtu,
alospalki praksahtugi.
Sinnä’ sattõ saabas jalast,
sinnä’ kukku kuldaküpär,
sinnä’ vaiu vaskivüüdä,
sinnä’ murri mõõgaotsa,
sinnä’ pööri püssüperä.
Sääl ma otsõ upikalla’,
sääl ma käve käpikalla’.
Rõngu näio’ näievägi,
Rõngu kar’usõ’ kaiõvagi:
kagoh sõidap nuuri miisi –
esi’ pääl ku päävälill,
jala’ all ku jaanililli’,
hopõn iih ku uahäelmä!
Viis: RKM, Mgn. II 1205 b < Põlva raj, Peri k/n, Sooküla /Põlva/ – L. Briedis < Pauline Raudsepp, 72 . (1966). Lit. E. Tampere (1986).
Tekst: H, Pôlva 2, 18/21 (23) < Pôlva khk – Jakob Hurt – Liisa Kuodra (1860-1872).