Kanepi
Vele sõalugu
MEID OLL’ VIISI VELITSIT,
kuvvõkõsõ kurvitsit.
Kelle kõrd oll’ sõtta sõita’ –
noorõmbal vai vanõmbal?
Vanõmb pall’o vaiva nännü’,
pall’o varsu valitsõnu’,
pall’o härgi häälitsenü’.
Nuur ei jõvva’ nuuli kanda’,
ei ka püssä olga heitä’.
Noorõmba kõrd oll’ sõtta sõita’.
Esa opas’ umma poiga:
“Pojakõnõ, noorõkõnõ,
kui sina üle mere läät –
ärä’ sina merest vett är’ joogu’:
meri om täüs mehe päid;
kui sa üle Koiva läät –
ärä’ sina Koivast vett är’ joogu’:
Koiv om täüs kuuljaluid.”
Kunas sa meile käümä tulõt?”
“Ei mina inne käümä tulõ’,
kui neo’ luiga’ mustas läävä’,
kaarna’ kurõ sarnatsõs.“
Sis tull’ poiga käümäelle.
Aie hobu tarõ lävel.
Sis tulli esä tundõmalõ –
esä es tunnõ’ umma poiga.
Aie hobu aida lävel,
sis tull’ veli tundõmalõ –
veli es tunnõ’ umma velle.
Aie hobu lauda lävel,
sis tull’ imä tundõmalõ –
imä es tunnõ’ umma poiga.
Aie hobu kua lävel,
sis tull’ sõsar tundõmalõ –
sõsar kül’ tundsõ uma vele
umist kirjo kindiist,
kar’an kaoetuist kaputist.
Sis tuus’ esä umma poiga,
umast ilosast hobõsõst,
sis tuus’ veli uma velle,
umist vaalituist vehmerist,
sis tuus’ imä umma poiga,
umast ummõldust hammõst.
„Velekene armakõnõ,
agu sa huksit uno latsi,
agu sina tapsõt taadi latsi?“
„Sõsarõkõnõ, noorõkõnõ,
sõan om armas hal’as mõõk,
om ka kallis kaala’rauda.“
„Velekene, armakõnõ,
sõku’ mullõ sõajuttu,
vaagu’ mullõ vainukeeli!“
„Sõsarakõnõ, noorõkõnõ,
uha’ mino hobu muast,
mõsõ’ mino mõõka verest –
sis ma sõku sõajuttu,
vaagu sullõ vainu keeli.“
Viis ja tekst: EÜS IV 581 (1292) & EÜS IV 585/6 (1292 v) < Kanepi khk – J. Erlemann.