Harglõ
Vele tulõk sõast kodo
KELLEL KÕRDA SÕTTA MINNÄ’,
kellel kõrda kodo jäiä’?
Vellel kõrda sõtta minnä’,
imäl kõrda kodo jäiä’.
Sõan vellelt küüsütelli,
vainu vanõmb nõuatõlli:
„Kes sul armas kodo jäie,
kes sul kallis kodo jäie?”
„Imä mul armas kodo jäie,
imä mul kallis kodo jäie!“
„Medä tüüde tegemäde?”
„Niidisukka kodamadõ –
enämb om man sääl ikusõid,
kui sääl sukan silmäseid!“
Veli sai sõtta sõitõma,
vainu tiidä valama.
Sõan iks vellelt küüsüteldi,
vainu vanõmb nõuatõlli:
„Kes sul armas kodo jäie,
kes sul kallis kodo jäie?”
„Esä mul armas kodo jäie,
esä mul kallis kodo jäie!
„Medä tüüde tegemäde?”
„Adrapäädä höölimäde –
enämb oll’ man sääl ikusõid,
kui sääl höölilastusõid!“
Veli sai sõtta sõitõma,
vainu tiidä valama!
Sõan iks vellelt küüsüteldi,
vainu vanõmb nõuatõlli:
„Kes sul armas kodo jäie,
kes sul kallis kodo jäie?”
„Veli mul armas kodo jäie,
veli mul kallis kodo jäie!“
„Mes jäi tüüde tegemäde?”
„Küttüsseide kündämäde –
enämb om man sääl ikusõid,
kui sääl küttüssen turbasõid!“
Veli sai sõtta sõitõma,
vainutiidä valama!
Sõan iks vellelt küüsüteldi,
vainuvanõmb nõuatõlli:
„Kes sul armas kodo jäie,
kes sul kallis kodo jäie?”
„Sõsar mul armas kodo jäie,
sõsar mul kallis kodo jäie!“
„Mes jäi tüüde tegemäde?”
„Kirjukindõid kodamadõ –
enämb om man sääl ikusõid,
kui sääl kindal kirjasõid!“
Veli sai sõtta sõitõma,
vainutiidä valama,
Sõan iks vellelt küüsüteldi,
vainuvanõmb nõuatõlli:
„Kes sul armas kodo jäie,
kes sul kallis kodo jäie?”
„Pruut mul armas kodo jäie,
pruut mul kallis kodo jäie!“
„Medä tüüde tegemäde?”
„Kuldakangast kodamadõ,
hõpõvõrku vedämäde –
enämb om man sääl ikusõid,
kui sääl kangal langasõid!
Enämb om man sääl ikusõid,
kui sääl võrgul silmäseid!“
Mõnõ aasta-ao peräst,
tulli veli sõast kodo,
oma hiiru hobõsõga –
suitsõ’ suuhõ rossitunu’,
päitse’ pähä’ päävätedü’!
Tull’ õks imä, is ka tunnõ’,
tull’ jäl’ esä, is ka tunnõ’,
tulli veli, is ka tunnõ’.
Tulli sõsar, tundsõ vällä
ommist kiriviist kindõist,
kannuspöörä kaputiist.
MÄRKUS. Hargla ja originaalih peräsilbi o – kodo!? Väega haroldanõ! Muido um jo Harglah vorm kodu’. A mine’ tiiä’, või-olla’ tuul nii vanal aol ku 1890. aastagal oll’gi sääl kohki viil peräsilbi o-d alalõ.. nii et väega illos, a vähäkese kahtlanõ. Või-olla’ olli’ üleskirotaja’ esi’ kostki muialt, o-lidsõst Võromaa jaost peri? Vaivalt, et laulja muialt peri oll’, selle et muido um tä kiil väega harglõlinõ. (Urmas Kalla)
Viis: EÜS IV 213 (282) < Hargla khk – J. Kalkun.
Tekst: H II 32, 161/3 (133) < Hargla – J. Pähn (1890)