Põlva
Vele sõalugu
OLLI MEID VIISI VELITSIID,
kuvvõkõsõ kurvitsiid.
Kel olli kõrda sõtta sõita’?
Noorõmbal kõrda sõtta sõita’,
vanõmbal kõrda kodo jäiä’:
vanõmb inämb vaiva nännü’,
inämb majja ehitänü’.
Veli valmist’ vangõrida,
esä ilost’ hiirokõista,
imä ummõl’ udsuhammiid,
sõsar sõrmikindiid.
„Velekene, noorõkõnõ,
kui sa sõidat sõa tiidä,
kui sa veerüt vere tiidä,
ärä’ sa sõast ette mingu’,
ette mingu’, perrä jäägu’:
iin om hurtõ hoitõminõ,
perän pinne kaitsõminõ.
Ärä’ sa inne tarrõ mingu’,
inne astku’ ah’o ette:
sääl omma’ lätte’ läve alla,
sääle pettüs pengi all.
Ärä’ sa inne süümä mingu’:
sääl om sisen sivvupää,
luidsan omma’ lutsuluu’.
Velekene, noorõkõnõ,
kui sa valat vainu tiidä,
ärä’ sa üle mere mingu’:
meri om täüs meeste päid,
Narv om täüs naistõ verd.
Kui sa üle Kuiva lähät,
ärä’ Kuivast vettä joogu’:
Kuiv om täüs kuuljaluid.
Sõida’ sa sõa keskelä,
vala’ sa sõa vaihõla.“
Sõsar veljä sõnaldama:
“Kunas sa kodo käümä tulõt,
kunas veerüt velitsile?”
“Sõsarõni, armuõni,
kui ne luiga’ mustas läävä’,
kaarna’ kullakarvalidsõs,
sis ma siiä’ käümä tulõ.”
Tulli veli käümähe.
Aiõ ese akna ala’.
Raput’ rauda-ahilaga,
helist’ kuldakannussida.
“Tere’, mino esekene!”
Tulli es, es tä tunnõ’:
venne miis, vinne hobõnõ,
venne luuk lod’apuinõ,
venne saan sarapuinõ.
Naksi jälle sõitõmahe,
naksi’ silmä’ tsilkumahe,
kolmu’ kulda pilkumahe.
Aije eme akna alla.
Tulli eme, külh tä tundsõ
umast udsuhammõst,
sõsar sõrmikindista.
“Velekene, nõrgakõnõ,
sõku’ mullõ sõajuttu,
vaagu’ mullõ vainujuttu:
kas om sõan naista armas,
naist armas, kaasa kallis?”
“Sõan om armas hõpõmõõka,
sääl om kallis kaalarauda.”
“Mis sul sõan süvvä’ anti?”
“Püssü pühkmiid, mõõga mõskmit.”
Viis (ja 6 rida teksti): ERA III 6, 225 (108) < Põlva khk, Peri v, Sooküla – K. Leichter < Leena Maask, 62 a (1931). Fon 248 f.
Tekst: H, Põlva 3, 26/7 (22) < Põlva khk, Väimela – P. Väiso < Sohvi Väiso (1877).