Karula
*
Lepatriinu pandi käeseljale, kõigutati alla, üles, laudi:
LEPÄTRIINU, LINDU, LANDU,
kostpuult mullõ miis tulõ? –
Kui sa ei ütle’, panõ su
kivi ala’ kiikma, kannu ala’ kaakma,
oru ala’ huikma, parrõ ala’ paukma.
Tavaliselt lepatriinu võttis tiivad selga ja kadus. Kuhu poole – sealt poolt pidigi peig tulema.
Tekst: RKM I 13, 511 < Karula – Anna Pärsimägi (1976).