Urvastõ/Karula
Linnassidõ otsmisõ mäng. Joulumäng
*
OTSÕ MINA LINNASSIID,
pühis ollõs,
kallis aos aanikas.
Külä veli, hää veli,
anna’ meile linnassiid,
pühis ollõs,
kallis aos aanikas.
Ma kutsu kurnalõ,
tõsta tõrdu vitsalõ.
Juu’ mii’ toobista,
maidsa’ mamma pikõrist!
Ku juut mii’ toobista,
maidsat mamma pikõrist,
ku juut, juubnus jäät,
ku maidsat, maalõ jätät.
Otsitas linnassiid; peräst:
Jahvi, jahvi linnassiid,
jahvi, jahvi mina vaenõ,
jahvi mina linnassiid,
jahvi külmäne kuanõ.
Kis iks sinnä’ lävele tulli?
Ese sinnä’ lävele tulli.
Jahvja tütrik suik; kiäki varastas linnassit.
Mis saʼks jahvat tütäreni?
Linnassiid, esekene,
sulasidõ suuri rüki,
talupoja tadrikiid,
herrä poisi herneiid.
Kelles oma’ jala’ likõ’,
tuu mii’ linnasõ varas.
Tsih-tsih imä hellä,
kes käsk’ poiga vargima,
kivikotta kiskõma,
esi’ aita argõma.
Imäkene esʼ käsi,
edimält varasta’ väidsekene,
tõnõkõrd nõglakõnõ,
mine’ võta’ piidsakõnõ,
piidsakõnõ ja hobõsõkõnõ,
sõs mine’ kisu’ kivikoda!
Imä püüdse tedä hoita’.
Poiga puudi parsilõ, kooni’ tä joba üles sai tõmmatus.
Tekst: H II 36, 194/5 (252) < Urvaste, Karula – Gustav Seen < mitu „roomakõistõ“ naist (1893).