Lüro-eepilised laulud

Haned kadunud

Ta-Maarja

EMAKENE, MEMMEKÕINE,
muile andis muuda tööda,
sulasille suuri töödä,
neitsikulle nõtru töödä,
mulle andis hõlbukesta,
hõlbukesta, kõlbukesta,
andis mulle anid hoida,
anid hoida, kanad kaitsta,
vasikad mull’ valitseda,
pardsid viile vedädä.
Aa’si ma anid vesile,
pardsid peti perve alla,
kanad keerutin kesäle,
vasikad ma võsale.
Esi isti õmblemaie,
peenikesta neebeldama.
Tuli susi soomikusta,
laiakäppa laanesta,
aas mu anid vesilta,
pardsid pettis perve alta,
vasikad mull’ võsasta,
kanad kesalta keerutas.
Mina imme ikkemaie,
tüttar noori nuttemaie.
Lätsi ikkuna koduje,
Küsis ema, küsis isa:
„Mis sa ikked, tüttär noori“
„Mis ma ikken, isäkene,
Mis ma ikken, emakene –
muile andsid muuda tööda,
sulasille suuri töödä,
neitsikulle nõtru töödä,
mulle andsid hõlbukesta,
hõlbukesta, kõlbukesta,
andsid mulle anid hoida,
anid hoida, kanad kaitsta,
vasikad mull’ valitseda,
pardsid viile vedädä.
Aa’si ma anid vesile,
pardsid peti perve alla,
kanad keerutin kesäle,
vasikad ma võsale.
Esi isti õmblemaie,
peenikesta neebeldama.
Tuli susi soomikusta,
laiakäppa laanesta,
aas mu anid vesilta,
pardsid pettis perve alta,
vasikad mull’ võsasta,
kanad kesalta keerutas.“
„Ärä ikke, tüttär noori,
ma saada orjad otsimaie,
palgalised koosutama,
leske latsed leedemaie.“

Mina, tüttär, vasta kosti:
„Ori otsib õrve puida,
palgaline parre puida,
leske latsi leina puida.
Lase mu esi otsimaie –
esi otsi oma ani,
esi otsi kanakarja,
esi otsi pardsiparve,
esi valitse vasigu.
Emäkene memmekene,
tuu mu siidi sinisukka,
tuu mu siidi seerepaela,
lähen esi otsimaie.“

Otsin orud, otsin mäed,
otsin pikad Peipsi perved,
ei ma es leia kanakesi.
Lätsin Mõru mõisana,
Mõru mõisa välja pääle.
Küsitelin kündijata,
kündijata, äestajata.
Ei see kündija kõnelnud,
Ei see äestaja ütelnud.
Võtsin kündija kübärä,
äestaja hää hobesta,
sis võt kündija kõnelda,
äestaja üteldagi:
„Neiukene noorekene,
mine Mõru mõisaasse.“
Säält sain kanad ma kädeje,
anikesed alta õue,
vasikad sain võsikusta
pardsid põllu peendralta.

Viisi kirjutas üles M. Hermann (SKS Hermann 39 (102) < T-Maarja khk, 1895-1896), teksti Johann Mägi (H II 29, 500/4 (45) < T-Maarja khk, Kavastu v, 1890).

Haned kadunud. Tamm

Äksi

EMAKENE, MEMMEKENE,
antsid muile muuda tööda,
sulasele suurta tööda,
päivilisel päeva tööda,
orjale aasta tööda.
Mulle tööda hõlpukesta,
antsid mulle hanid hoida,
hanid hoida, kanad kaitsta,
lestajalad lepitada.

Aasin ma hanid vesile,
keeritin kanad kasale,
lestajalad lepikuie.
Istsin isi mätaalle,
õmmelsin udu ameta,
pilutasin peenikesta.
Tuli nüid haugi alta vetta,
musta kulli kuusikusta,
aasid mu hanid vesilta,
lestajalad lepikusta.

Lähen nüid iketes koduje,
alatsedes alla õue.
Tuli mulle vastu memmekene,
küsitama mõistatama:
„Mis sa iked tütar noori?“
Mis ma iken memmekene –
antsid muile muuda tööda,
sulasele suurta tööda,
päivilisel päeva tööda,
orjale aasta tööda.
Mulle tööda hõlpukesta,
antsid mulle hanid hoida,
hanid hoida, kanad kaitsta,
lestajalad lepitada.
Aasin ma hanid vesile,
keeritin kanad kasale,
lestajalad lepikuie.
Istsin isi mätaalle,
õmmelsin udu ameta,
pilutasin peenikesta.
Tuli nüid haugi alta vetta,
musta kulli kuusikusta,
aasid mu hanid vesilta,
lestajalad lepikusta.
Ori saab nüid aasta palga,
päiviline päeva palga.
Mis palga mina vaene?“

Memme mõistab, jälle kostab:
„Ole nüid vait sa, tütar noori,
küll lääb ori otsimaie,
sulane vaatamaie.
Mina mõistan, jälle kostan:
„Ori otsib kerve varta,
sulane kurikapuida.
Tuu mulle sõba, tuu mull’ sõlge,
tuu mulle kuube kulda toime;
ma lähen isi otsimaie!“

Otsin mered, otsin metsad,
otsin otsani kirikud.
Mis leian mina eesta?
Leian kümme kündijada,
üheksa äästajaida.
Võtsin kündijalt küsida,
äästajalt hästi rääki:
„Kas te teate, kos mu hani?“
Ei võind kündija kõnelda,
äästaja hästi rääki.
Võtsin kündija kübara,
äästaja hea hobuse,
siis võtt’ kündija kõnelda,
äästaja hästi rääki.
„Neitsikene noorekene,
kui sa oled sõitnud, sõida veelgi,
sõida meie mõisaaie!“
Sõitsin jälle tüki teeda,
tüki teeda, palju maada,
poole versta Poola maada,
natukese Narva maada,
kaks versta Kala külada.

Sain siis senna mõisaaie.
Mis mull’ süia annetie?
Mo oma hane lihada.
Mis mull’ juua annetie?
Mo oma hane vereda.
Sõin siis liha, viisin vere,
viisin vere välja pääle,
senna kasvis tammekene.
Läksin rutuste koduje!
„Ellakene, vennakene,
tee tapre tera tasaseks,
mine tamme raiumaie!
Tüvikast tee tünderida,
otsast õlle poolikida,
vahelt viina vaatisida.
Mis jäänud üle laastukesed,
neist tee mulle kiidu kerstu,
kiidu kerstu, viidu vakka:
kiitsub kinni pannessagi,
laksub lahti võtessagi,
kiitsub kui kiriku uksi,
laksub kui laine meressa.“

Viis: Taavet Ansip (86 a) (ERA III 6, 84 (5) < Äksi khk, Elistvere v, Õvanurme k – K. Leichter, 1930, Fon 316 c); teksti kirjutas üles Jaan Valk (H II 28, 270/2 (6) < Äksi khk, Kärkna v, 1889).

Haned kadunud

Laiuse

EMAKENE, EIDEKENE,
anna mulle aida võti,
kingi mulle kerstu võti,
ma lään aita ehtima,
kerstule kenitama.
Panen selga siidi särgi,
peale kroogitud käissed.
Emakene, eidekene,
anna muile muuda tööda,
sulasele suurta tööda,
mulle tööda õlbukesta:
aned oida, kanad kaitsta,
lestajalad lepitada,
varvasjalad vaigistada.
Aasin siis aned arule,
keeritsin kanad kesale,
lestajalad lepikusse,
varvasjalad vainulle.
Istusin maha mättaije,
akkasin amet ajama.
Tuli kulli kurja lindu,
tihane tigeda lindu,
kajakas kadeda lindu,
kirju lindu, kiskja lindu,
aas siis aned arulta,
varvasjalad vainuelta,
keerutas kanad kesalta,
lestajalad lepikusta.

Läksin ani otsimaie,
lestajalga leidemaie.
Vasta tulli kündija,
võtsin kündijalt küsida –
ei võind kündija kõnelda.
Vasta tulli äästaja,
võtsin äästajalt küsida –
äästaja ei teinud häälta.
Võtsin kündijalt kübara,
äästajal looga pealta –
siis võis kündija kõnelda,
äästaja teha häälta.
„Tütarlaps sa linnukene,
mine Mäo mõisaasse,
sealt leiad ani omada.“
Läksin Mäo mõisaasse –
tooli alla annetie,
patja peale paisatie,
süia mulle annetie.
Tool oli oma ani luudest,
padi oma ani sulest,
süia oma ani lihada.

Viis: Mart Pill (75 a) (EÜS VIII 1151 (7 e ) < Laiuse khk, L-Tähkvere (end. Leedi) v – K. Viljak ja V. Rosenstrauch, 1911); teksti kirjutas üles J. Remmelgas (H II 56, 23/4 (15) < Laiuse khk, 1895), täiendatud (H III 9, 199/200 (1) < Laiuse khk, L-Tähkvere v, Ookatku k – M. Sepp, 1888).

Haned kadunud

Torma

EMAKENE, MEMMEKENE,
muile andsid muida tööda,
sulasele suurta tööda,
päilisele päevatööda,
mulle tööda hõlbukesta:
anid hoida, kanad kaitsta,
lestasjalad lepitada,
varvasjalad vaigistada.

Ajasin anid arule,
keeritin kanad kesale,
lestasjalad lepikusse,
varvasjalad vainuelle.
Istsin maha õmmelema,
seal mina tikk’sin Tiiu kuue,
Anne rokka rakeldasin,
Mari vaipa valmistasin.

Tuli kulli kurja küüsi,
ajas mu anid vesilta,
keeritas kanad kesalta,
lestasjalad lepikusta,
varvasjalad vainuelta!
Kesse tuli küskelema?
memme tuli küskelema:
„Mis sa nutad, tütar noori?“

„Mis ma nutan, memmekene –
muile andsid muida tööda,
sulasele suurta tööda,
päilisele päevatööda,
mulle tööda hõlbukesta:
hanid hoida, kanad kaitsta,
lestasjalad lepitada,
varvasjalad vaigistada.
Ajasin anid arule,
keeritin kanad kesale,
lestasjalad lepikusse,
varvasjalad vainuelle.
Istusin maha õmmelema,
seal mina tikksin Tiiu kuue,
Anne rokka rakeldasin,
Mari vaipa valmistasin.
Tuli kulli kurja küüsi,
ajas mu anid vesilta,
keeritas kanad kesalta,
lestasjald lepikusta,
varvasjalad vainuelta!

„Ole vaita, tütar noori!
Ma saadan orjad otsimaie,
käskijalad käiemaie.“
Mina mõistsin, korralt kostsin:
„Ei mina usu orja otsmist –
ori otsib hooletuste.
Ma lähan ise tillukene!“

Läksin mõisa välja peale,
seal oli kümme kündijada,
üheksa äestajada.
Küsisin ma kündijalta,
ütlesin äestajale.
Ei see kündija kõnelend,
äestaja teinud häälta.
Võtsin kündija kübara,
äestaja looga pealta;
küll siis kündija kõneles,
äestaja tegi häälta:
„Mine sina meie mõisaasse,
kuula meie kubja käesta,
küsi meie kilterilta,
astu meie härra juure.“

Läksin ma siis mõisaasse,
kuulasin kubija käesta,
astusin ma härra juure.
Tool mul alla annetigi
mu oma ani luista,
padi peale pannetigi
mu oma ani sulesta,
süüa mulle annetigi
mu oma ani lihasta.

Viisi kirjutas üles K. Leichter (ERA III 6, 22 (21) < Torma khk, Lohusuu v, Tammispää k < Järvamaa, Peetri khk, Esna v (aventistide raamatute müüja (laulis Vainu Anne (Ann Traksi) juures), 1930), teksti E. J. Õunapuu (H II 50, 467/9 (1) < Torma khk, 1895).

Haned kadunud

Äksi

EMAKENE, MEMMEKENE,
muile andsid muida tööda,
mulle tööda hõlbukesta:
mulle andsid hanid hoida,
hanid hoida, kanad kaitsta,
varvasjalad vaigistada,
lestajalad lepitada.
Aasin hanid ma vesille,
kanakesed ma kesalle,
kuldasiivad kopelisse.

Tuli susi suuvikusta,
laia käppa laamikusta,
musta pea mudajõesta.
Aas mu hanid ta vesilta,
keeritas mu kanad kesalta,
kuldasiivad kopelista.

Hale siis minna, memmekene,
hale minna hallikuie,
kahju kaevuje karata.
Saatsin orja otsimaie –
ori ei läinud otsimaie,
vaimulapsi vaatamaie.
Läksin ise tillukene,
labaluuni lainetesse,
põlvist saadik ma vedeje.

Sain siis mõisa välja peale.
Seal siis kündi kümme meesta,
aästas hobut(a) üheksa,
rehitsesid rehat kaheksa,
niitis viis aga vikatiga.

Küsisin ma kündijalta,
kündijalt, äästajalta:
„Kas teie näite minnu hani,
minu kulla kanakesta?“

Ei see kündija kõnelnud,
äästaja teinud healta.
Võtsin kündija kübara,
äästaja looga pealta –
küll siis kündija kõneles,
aästaja tegi healta:
„Mine aga meie mõisa’asse,
sinna su aned aetigi,
sinna su kanad keeratigi.“

Läksin sinna mõisa’asse:
küll seal mulle süüa anti –
minu ani lihakesta;
küll seal mulle juua anti –
minu kulla verekesta.

Viis: Taavet Ansip (86 a) (ERA III 6, 89 (13) < Äksi khk, Elistvere v, Õvanurme k – K. Leichter, 1930); teksti kirjutas üles H. Maasen (H III 8, 757/8 (6) < Äksi khk, 1890 ja H III 15, 144/5 (2) < Palamuse khk, Kaarepere, 1892).

Kodavere

Kursi

Teopoiss. Hobune murtud. Nutust järv

M-Magdaleena

OH MINA VEIKENE MEHEKENE,
põlvepikkune poisikene,
vaat-luu, vaat-luu-lii,
põlvepikkune poisikene.
Ööse peksin mõisa rehe,
pääval kündsin mõõdumaa,
vaat-luu, vaat-luu-lii,
pääval kündsin mõõdumaa.
Mina kündsin küitudega,
vaud aasin hallitega,
vaat-luu, vaat-luu-lii,
vaud aasin hallitega.
 
Kündsin päeva, kündsin teise,
kündsin kolmanda lõunani.
vaat-luu, vaat-luu-lii,
kündsin kolmanda lõunani.
 
Susi siis tuli soovikusta,
laiakäppa lõunaalta.
vaat-luu, vaat-luu-lii,
laiakäppa lõunaalta.
 
Murdis maha mu hobuse,
hiiruhalli ruunakese,
vaat-luu, vaat-luu-lii,
hiiruhalli ruunakese.
 
Istusin ma ikkemaie,
muru pääle muretsema,
vaat-luu, vaat-luu-lii,
muru pääle muretsema.
 
Pale jooksis pange vetta,
tõine pale tõise pange,
vaat-luu, vaat-luu-lii,
tõine pale tõise pange.
Sinna tekis tiigikene,
kasvis kalajärvekene,
vaat-luu, vaat-luu-lii,
kasvis kalajärvekene.
 
Sialt sai isa hobul juua
ja velje varsal vallata,
vaat-luu, vaat-luu-lii,
ja velje varsal vallata.

Viisi kirjutas üles C. V. Ärtis (EÜS IV 574 (1270) < M-Madgaleena khk, Kudina v, Kaiavere k ), teksti Liina Jakobson (H II 28, 737/9 (3) < M-Magdaleena khk, Saare v, 1890), täiendatud (ERA II 274, 453/4 (58) < Laiuse khk, L-Tähkvere v, Kirivere k – D. Vool (õpil.) < Kadri Kalm (83 a), 1936/7).

Tilluke teomees. Nutust järv

M-Magdaleena

OLIN MINA VEIKE MEHEKENE,
põlvepikku poisike,
vaat-luu, vaat-luu-lii,
põlvepikku poisike,
öösi peksin mõisa rehed,
pääval küntsin mõõdumaad,
vaat-luu, vaat-luu-lii,
pääval küntsin mõõdumaad.
Kus mina istsin, seal mina nutsin,
kus mina seisin, seinad märjad,
vaat-luu, vaat-luu-lii,
kus mina seisin, seinad märjad;
senna tekkis tiigikene,
kasvis kala järveke,
vaat-luu, vaat-luu-lii,
kasvis kala järveke,
kust saab isa hobu juua,
velje varss saab vallata,
vaat-luu, vaat-luu-lii,
velje varss saab vallata!

Viisi ja teksti kirjutas üles C. V. Ärtis (EÜS IV 574 (1270) < M-Madgaleena khk, Kudina v, Kaiavere k ).

Hobune varastatud

Laiuse

OH MA VAENE VAIMUPOISSI,
tillukene teopoissi,
öösel peksan mõisa rehed,
päeval künnan kütiksed.

Kündsin poole päeva aegu,
poole päeva palava.
Tegin obu vallali,
ja ise eitsin pikali,
panin pea põllu peale,
jalad jõe kalda peale.

Kuri tuli kuusikusta,
varas tali vaarikusta,
viis aga ära teoruuna,
tillukese teoruuna.

Mina koju iketes,
ja isa vastu küsides:
„Miks sa nutad, noorem poeg,
tillukene teopoega?“
Mina vaene vaimupoissi
kostin vasta iketessa:

„Kündsin poole päeva aegu,
poole päeva palava.
Tegin obu vallali,
ja ise eitsin pikali,
panin pea põllu peale,
jalad jõe kalda peale.

Kuri tuli kuusikusta,
varas tali vaarikusta,
viis aga ära teoruuna,
tillukese teoruuna.“

„Ära nuta, noorem poega,
tillukene teopoega!
Meil on kodu kolmi hoosta,
kolmi hoosta, teoruuna,
üks on halli, teine kõrbi,
kolmas ruuna ruugeda.
Hall pane aiste vahele,
kõrvi paneme kõrvale,
ruuge ruuna muidu jooksma,
muidu jooksma, suisa sõitma.
Lähme lustil sõitemaie,
lähme lustil ajamaie.“

Lähme üle Luige silla,
Luige sild see raksatelles,
raksatelles, praksatelles,
aluspalki paugatelles.

Viisi kirjutas üles C. V. Ärtis (EÜS IV 873 (2019) < M-Madgaleena khk, Kudina v, Kaiavere k), tekst: Mihkel Mänd (21 a) (H, Ostrov 159/60 (52) < Laiuse khk, Mustvee v – Mihkel Ostrow, 1887).

Hobune varastatud

Ta-Maarja

OH MINA VAENE VAEVAMEES,
tillukene teomees,
vaat luu-lii, vaat luu-lii,
tillukene teomees.
Ööse peksin mõisa rehed,
päeva kündsin mõõdumaa,
vaat luu-lii, vaat luu-lii,
päeva kündsin mõõdumaa.
Viisin tillu täku sööma,
ise heitsin magama,
vaat luu-lii, vaat luu-lii,
ise heitsin magama.
Varasmees tuli vaarikusta,
kuri mees tuli kuusikust,
vaat luu-lii, vaat luu-lii,
kuri mees tuli kuusikust.
Varast ära tillu täku,
pilleri musta piitsa varre,
vaat luu-lii, vaat luu-lii,
pilleri musta piitsa varre.
Läksin kodu nutuga,
taat tuli vasta tänavin,
vaat luu-lii, vaat luu-lii,
taat tuli vasta tanavin.
„Mis sina nutad, Hindrek poega,
mul on kodu kolmi ruuna,
vaat luu-lii, vaat luu-lii,
mul on kodu kolmi ruuna.
Üks on iiru, teine ääru,
kolmas kulla kõrvike,
vaat luu-lii, vaat luu-lii,
kolmas kulla kõrvike.
Istu selga iirule,
võta kõrvid kõrvale,
vaat luu-lii, vaat luu-lii,
võta kõrvid kõrvale!“
 
Viisi kirjutas üles P. Ariste (ERA III 6, 145 < T-Maarja khk, Vasula k, 1929, Fon 257 c), tekst: Marie Nuust (65 a) (E 77223/5 (2) < T-Maarja khk, Raadi v, Vasula – P. Palmeos).

Härjad murtud

Torma

PÜHAPÄEV PÜHA PIDASIN,
esmaspäev une magasin,
teisipäev ma läksin teole.
Läksin maada kündemaie,
kubjas mõõtis mõõdu maada,
muile maada heada maada,
mulle maada ääre maada,
noore nurga kuusikida.
Läksin maada kündemaie.
seal ma murdsin Mustu sarved,
seal ma väänsin Värsi sarved,
poetasin pulli sarved.
Jutt läks katki jupsatelles,
rake katki rapsatelles.
Nüid lasin härjad laanikusse,
siis tuli susi soovikusta,
laanest tuli laia käppa.
Ära kiskus kirju härja,
maha murdis musta härja,
ära sõi sõge mõlemad.

Läksin kodu kurval meelel,
ahju ette halval meelel.
Kes tuli juure jutulegi?
Tuli isa hiljukene,
tasa pikka taadikene.
„Mis sa nutad, poega noori?“
„Mis ma nutan taadikene!
Pühapäev püha pidasin,
esmaspäev une magasin,
teisipäev ma läksin teole.
Läksin maada kündemaie,
kubjas mõõtis mõõdu maada,
muile maada heada maada,
mulle maada ääre maada,
noore nurga kuusikida.
Läksin maada kündemaie.
seal ma murdsin Mustu sarved,
seal ma väänsin Värsi sarved,
poetasin pulli sarved.
Jutt läks katki jupsatelles,
rake katki rapsatelles.
Lasin härjad laanikusse,
siis tuli susi soovikusta,
laanest tuli laia käppa.
Ära kiskus kirju härja,
maha murdis musta härja,
ära sõi sõge mõlemad.“

„Ole vaita, poega noori!
Küll toob Mustik musta härja,
küll toob Kirjak kirju härja,
küll toob Küüdik küüdu härja,
küll toob Laadik laugu härja,
küll toob Riimik riimu härja,
Punnik toob vana pugala.“

Viisi kirjutas üles M. Sild (E 64736 < Torma khk, Avinurme v, Piilsi k, 1930), teksti E. J. Õunapuu (E 40493 (21) < Torma, 1900).

Härjad murtud

Torma

LÄKSIN, LÄKSIN MÕISA TEULE,
küntsin päeva, küntsin tõise,
ei suand õtsa õdramuad,
ega kahe vakast kaeramuad.
Siis tuli kubjas vaatama.
kubjas kui keppi koputas,
mina atra raputasin.
Kubjas astus kõrtsi poole,
mina vadudes järele.

Süedin kupja, joodin kupja,
Lahin ärjad lõuneelle,
ise eidin ingama.
Tuli suu (karu) siis soosta välja,
mädakübar männikusta.
Este kiskus kirju ärja,
pärast murdis musta ärja,
ära sei ärjad mõlemad.

Läksin kodu nutuga,
tuli vasta taadikene.
„Mes sa nutad, pojakene?“
„Miks ei nuta, taadikene:
läksin, läksin mõisa teule,
küntsin päeva, küntsin tõise,
ei suand õtsa õdramuad,
ega kahe vakast kaeramuad.
Siis tuli kubjas vaatama.
kubjas kui keppi koputas,
mina atra raputasin.
Kubjas astus kõrtsi poole,
mina vadudes järele.

Süedin kupja, joodin kupja,
Lahin ärjad lõuneelle,
ise eidin ingama.
Tuli suu (karu) siis soosta välja,
mädakübar männikusta.
Este kiskus kirju ärja,
pärast murdis musta ärja,
ära sei ärjad mõlemad.“

Taati mõistis, taati kostis:
„Mul on kodu kolme ärga:
Küüt, sie künnab, selga raksub,
Lauk sie künnab, saba laksub,
vana Puga käib vau peal.“

Viisi kirjutas üles M. Sild (E 64736 < Torma khk, Avinurme v, Piilsi k, 1930), tekst: Mart Karu (69 a) (E 64737/8 (1) < Torma khk, Avinurme v, Piilsi k – M. Sild, 1930).

Härjad murtud. Kubjas mõõtis suure tüki

Torma

KUBJA AEAS PÜHABA TEOLE,
ei ma läinud pühaba teole,
läksin tõisipäeval teole.
Kubjas mõõtis suured moad,
suured moad ja laiad latsid.
Kündsin, et härjad väsisid,
seal mina murrin ärja sarved,
seal mina rikkin ruuna rinnad.
Aeasin ärjad lõunelle,
kõrrestiku kõndimaie.
Tulli susi suurest metsast,
Pime-Pärtel pillistikust,
ära kiskus kirju ärja,
ära murdis musta ärja,
ära’p mu ärjad mõlemad.

Läksin kodu iketelles,
iketelles, nutatelles.
Tulli memme vasta mulle:
„Mis sina nutad, poegadani?“
Mis mina nutan memmekene:
läksin tõisipäe teole,
kubjas mõõtis suured moad,
suured moad ja laiad latsid.
Kündsin, et härjad väsisid,
seal mina murrin ärja sarved,
seal mina rikkin ruuna rinnad.
Aeasin ärjad lõunelle,
kõrrestiku kõndimaie.
Tulli susi suurest metsast,
Pime-Pärtel pillistikust,
ära kiskus kirju ärja,
ära murdis musta ärja,
ära sõi ärjad mõlemad.“

„Ära nuta, poegadani!
Mustik toob mul musta ärja,
Kirjak toob mul kirju ärja!“

Viisi kirjutas üles M. Sild (E 64736 < Torma khk, Avinurme v, Piilsi k, 1930), teksti Mihkel Ostrov (H, Ostrov 132/3 (9) < Torma khk, Tõikvere v, Konna k, 1887).

Härjad murtud

M-Magdaleena

LÄKSIN TILLUKE TEOLE,
abi küll vaimuke vaole,
kubijale kurvastuseks,
kilterile kiusatuseks.
Kubjas oli kuradi poega,
kilter kirju kõrtsi poega,
pandis minu kündemaie.
Kündsin päeva, kündsin teise,
kündsin tüki kolmat päeva,
lasksin härjad laane alla,
laane alla lakkumaie.
Tuli susi soomikusta,
laia käppa laane alta,
murdis ära musta härja,
kiskus ära kirju härja,
ära sõi härjad mõlemad.
Ikked jäid inisemaie,
jutad jäid joru ajama.
Läksin kodu ikedessa,
ikedessa, leinatessa.
Ema tuli vasta küsima :
„Mis sa ikked, poega noori,
või mis leinad, lapsi noori?“
„Miks ei ikke, emakene –
läksin tilluke teole,
abi küll vaimuke vaole,
kubijale kurvastuseks,
kilterile kiusatuseks.
Kubjas oli kuradi poega,
kilter kurja kõrtsi poega,
pandis minu kündemaie.
Kündsin päeva, kündsin teise,
kündsin tüki kolmat päeva,
lasksin härjad laane alla,
laane alla lakkumaie.
Tuli susi soomikusta,
laia käppa laane alta,
murdis ära musta härja,
kiskus ära kirju härja,
ära sõi härjad mõlemad.
Ikked jäid inisemaie,
jutad jäid joru ajama.“

Kes see mõistis iku keeled?
Ema mõistis iku keeled:
„Ära ike, pojakene,
Mustik tegi musta härja,
Kirjak tegi kirju härja,
nüüd saad härjad mõlemad.“

Viis: Eeva Reimann (EÜS V 1179 (13) <M-Magdaleena khk, Igavere k – J. Välbe, 1908; tekst: Mihkel Koort (72 a) (EÜS V, 1067 (23) < M-Magdaleena khk, Vara v – J. Välbe ja H. Sulg, 1908).

Härjad murtud

M-Magdaleena

LÄKSIN TILLUKENE TEOLE,
vaevajussikene vaole,
ise mina istsin hiire selga,
koti panin koera selga,
kalakarbid kassi selga.
Siis tuli kubjas mõisa poolt,
kilter Kiima kõrtsi poolt,
junkur Juura mõisa poolt.
Mõõtis mulle mõõdu maada,
soo-maada soonikida,
põllumaada, põõsaaida.

Künnan päeva, künnan kaksi –
särgid seljana märjana,
härjad härmana eena.
Lasksin härjad laane alla,
laane alla lakkumaie,
võsu alla võttemaie.
Tuli susi sulpa-jalga,
haavikust tuli halba lindu,
kuusikust tuli kuiva kintsu.
Ära tema murdis musta härja,
ära tema kiskus kirju härja,
ära need härjad mõlemad.

Läksin kodu iketena,
iketena, nuttadena.
Tuli minul vastu taadikene:
„Mis sina iked, pojakene?”
„Mis mina iken, taadikene:
läksin tillukene teole,
vaevajussikene vaole,
Siis tuli kubjas mõisa poolt,
kilter Kiima kõrtsi poolt,
junkur Juura mõisa poolt.
Mõõtis mulle mõõdu maada,
soo-maada soonikida,
põllumaada, põõsaaida.

Kündsin päeva, kündsin kaksi –
särgid seljana märjana,
härjad härmana eena.
Lasksin härjad laane alla,
laane alla lakkumaie,
võsu alla võttemaie.
Tuli susi sulpa-jalga,
haavikust tuli halba lindu,
kuusikust tuli kuiva kintsu.
Ära tema murdis musta härja,
ära tema kiskus kirju härja,
ära need härjad mõlemad.”

„Mis sa iked pojakene!
Kirjak toob meil kirju härja,
Mustik toob meil musta härja,
kätte saad härjad mõlemad.”

Viis: Eeva Reimann (EÜS V 1179 (13) <M-Magdaleena khk, Igavere k – J. Välbe, 1908; teksti kirjutasid üles J. Välbe ja H. Sulg (EÜS V, 1074 (37) < M-Magdaleena khk, Vara v, 1908).

Hiire seljas teole. Härjad murtud

M-Magdaleena

OH MA VAINE VAIMUPOISS,
tillukene teopoiss!
Läksin tillukene teole,
vaeva võnnuke vaole,
isi mina istsin iire selga,
kotid panin koera selga,
kalakarbid kassi selga.

Tuli kubjas mõisa puulta,
junkur Juura kõrtsi puulta,
mõõtis mulle mõõdu maada,
suu-(küll)-maada soonikuda,
põllumaale põõsaaida.
Künnin pääva, künnin kaksi,
ärjad ärmena iina.
Lassin ärjad laane alla,
laane alta lakkumaie,
võsu alta võttemaie.
Tuli susi sulpajalga,
kuusikust tuli kuiva-kintsu.
Ära tema murdis musta ärja,
ära tema kiskus kirju ärja,
ära niid ärjad mõlemad.

Läksin kodu ikketenna,
kes mul vasta tullenessa?
Tuli vasta taadikene:
„ Mis sa ikked pojakene?“
„Mis ma ikken taadikene!
Läksin tillukene teole,
vaeva võnnuke vaole,
isi mina istsin iire selga,
kotid panin koera selga,
kalakarbid kassi selga.
Tuli kubjas mõisa puulta,
junkur Juura kõrtsi puulta,
mõõtis mulle mõõdu maada,
suu-(küll)-maada soonikuda,
põllumaale põõsaaida.
Künnin pääva, künnin kaksi,
ärjad ärmena iina.
Lassin ärjad laane alla,
laane alta lakkumaie,
võsu alta võttemaie.
Tuli susi sulpajalga,
kuusikust tuli kuiva-kintsu.
Ära tema murdis musta ärja,
ära tema kiskus kirju ärja,
ära niid ärjad mõlemad.“

„Mis sa nutad pojakene,
kui meil karjas kirju lehma –
kül sii tuub meil kirju ärja,
kui meil karjas musta lehma –
kül sii tuub meil musta ärja!“

Viis: Eeva Reimann (EÜS V 1179 (13) <M-Magdaleena khk, Igavere k – J. Välbe, 1908); teksti kirjutas üles G. Tenter (H II 28, 379 (9) < M-Magdaleena khk, 1888).

Tilluke teopoiss. Härjad murtud

M-Magdaleena

OH MINA VAENE VAIMU POISSI,
tillukene teopoissi,
vaat luu-lii, vaat luu-li,
tillukene teopoissi.
 
Läksin tillukene teole,
abi-küll-vaimukene vaole,
vaat luu-lii, vaat luu-li,
abi-küll-vaimukene vaole.
 
Tull´i kubjas mõisa puulta,
kilter Kriimu kõrtsi puulta,
vaat luu-lii, vaat luu-li,
kilter Kriimu kõrtsi puulta,
 
mõõtis mulle mõõdu maada,
ris´ti räs´ti Riia väl´lad,
vaat luu-lii, vaat luu-li,
ris´ti räs´ti Riia väl´lad.
 
Kün´nin pääva, kün´nin kaksi,
ärap mu ärjad väs´isid,
vaat luu-lii, vaat luu-li,
ärap mu ärjad väs´isid,
 
las´sin laande lakkumaie,
pajustikku plakkumaie,
vaat luu-lii, vaat luu-li,
pajustikku plakkumaie.
 
Tull´i suusta sumpajalga
männikust mädaje-kübar
vaat luu-lii, vaat luu-li,
männikust mädaje-kübar,
 
murdis minu musta ärjä,
kiskus minu kirju ärjä,
vaat luu-lii, vaat luu-li,
kiskus minu kirju ärjä,
 
murdis musta, kiskus kirju,
ärap mu ärjad mõlemad,
vaat luu-lii, vaat luu-li,
ärap mu ärjad mõlemad.
 
Läksin kodu iketenna,
iketenna, nutteenna,
vaat luu-lii, vaat luu-li,
iketenna, nutteenna.
 
Kes mul enne vasta tull´i
taat mul enne vasta tull´i,
vaat luu-lii, vaat luu-li,
taat mul enne vasta tull´i.
 
„Mis sina ikked, pojakene,
tillukene poisikene,
vaat luu-lii, vaat luu-li,
tillukene poisikene?“
 
„Miks ma ei ikke, toad´ikene,
miks ei ikke, eideke,
vaat luu-lii, vaat luu-li,
miks ei ikke, eideke!
 
Läksin tillukene teole,
abi-küll-vaimukene vaole,
vaat luu-lii, vaat luu-li,
abi-küll-vaimukene vaole.
 
Tull´i kubjas mõisa puulta,
kilter Kriimu kõrtsi puulta,
vaat luu-lii, vaat luu-li,
kilter Kriimu kõrtsi puulta,
 
mõõtis mulle mõõdu maada,
ris´ti räs´ti Riia väl´lad,
vaat luu-lii, vaat luu-li,
ris´ti räs´ti Riia väl´lad.
 
Kün´nin pääva, kün´nin kaksi,
ärap mu ärjad väs´isid,
vaat luu-lii, vaat luu-li,
ärap mu ärjad väs´isid,
 
las´sin laande lakkumaie,
pajustikku plakkumaie,
vaat luu-lii, vaat luu-li,
pajustikku plakkumaie.
 
Tull´i suusta sumpajalga
männikust mädaje-kübar
vaat luu-lii, vaat luu-li,
männikust mädaje-kübar,
 
murdis minu musta ärjä,
kiskus minu kirju ärjä,
vaat luu-lii, vaat luu-li,
kiskus minu kirju ärjä,
 
murdis musta, kiskus kirju,
ärap mu ärjad mõlemad,
vaat luu-lii, vaat luu-li,
ärap mu ärjad mõlemad.“
 
„Ära sina ikke, pojakene,
tillukene poisike,
vaat luu-lii, vaat luu-li,
tillukene poisike,
 
lass tuleb mus´tiklehma kodu,
sii tuub sulle musta ärja,
vaat luu-lii, vaat luu-li,
sii tuub sulle musta ärja,
 
lass tuleb kirjaklehma kodu,
sii tuub sulle kirju ärja,
vaat luu-lii, vaat luu-li,
sii tuub sulle kirju ärja,
 
lass tuleb kolmiklehma kodu,
sii tuub ärja kolmanda,
vaat luu-lii, vaat luu-li,
sii tuub ärja kolmanda,
 
lass tuleb neliklehma kodu,
sii tuub ärja neljanda,
vaat luu-lii, vaat luu-li,
sii tuub ärja neljanda!“

Koguja märgib palatalisatsiooni linnukesega vastavate tähtede ees.
Viisi kirjutas üles C. V. Ärtis (EÜS IV 574 (1270) < M-Madgaleena khk, Kudina v, Kaiavere k, tekst: Anna Lass (H, Gr.Qu. 360 (5) < M-Magdaleena khk – G. Tenter, 1888).

Härjad murtud

Kursi

KÜNDSIN ÄRA HÄRRA VÄLJAD,
risti-rästi Riia väljad,
põigiti põldu Põltsamaa väljad.
Lasksin härjad laane alla,
laane alla lakkumaie.
Tuli susi soomikusta,
laia käppa laamikusta,
murdis ära mustu härja,
kiskus ära kriimu härja.
Ära sõi härjad mõlemad.
Läksin koiju ikketessa,
taat tuli vasta tänavissa:
„Mis sa nutad, poega nuuri?“
„Isakene taadikene,
kündsin ära härra väljad,
risti-rästi Riia väljad,
põigiti põldu Põltsamaa väljad.
Lasksin härjad laane alla,
laane alla lakkumaie.
Tuli susi soomikusta,
laia käppa laamikusta,
murdis ära mustu härja,
kiskus ära kriimu härja.
Ära sõi härjad mõlemad.

„Ära sina nuta, poega nuuri,
las läheb aega nattukene,
veereb päeva veedikene,
meil on kodu musta härga,
meil on kodu kriimu härga.“

Viis: Mai Paiu (83 a) (EÜS VIII, 296 (32) < Kursi khk, Härjanurme v, vstmj < Pööra k – John ja Marta Kärt, 1911), teksti kirjutas üles M. Mauer (H III 8, 47/8 (2) < Kursi khk, Laeva v, (1889).

Venna sõjalugu

M-Magdaleena/Ta-Maarja

Sõa laul

EHK KÜLL EMÄ ILMARIKAS,
isä siidile seotud,
veli vaskila valatud,
ikki sai sõa sõnumid.
Kes sii tõi sõa sõnumid,
kes sii kandis vaenu keeled?
Harak tõi sõa sõnumid,
vares kandis vaenu keeled.
Kellesta tuleb mineje?
Ei lää emä sõdaje,
ei lää esä sõdaje,
ei lää sõsar sõdaje,
ei lää velik nooremp venda,
ei lää vaarik vanemp venda.
Ikke pia mina minema,
keskemine kõvemp venda,
tulisemp tugevamp venda.
Pia ma sõdaje sammuma,
vere välläle veerema,
uba ulgasta ojoma.
Selgä panni ma surmasärgi,
kaala ümber kalmuräti,
vööle vöödin surmavöö,
kätte võtti kange kirve,
kange kirve, kilbi, noole,
sõmeratse soome mõõga.
Ema inne ikemaie,
isä kangest nuttemaie.

Sõsar sõnulla kõneles:
„Vellekene, helläkene,
kui sina sammud sõdaje,
veered vere vällale,
ära siis mine ette otsa,
ärä veere veere pääle,
ärä tandsi tagaje –
keera ennast keskeella!
Esimesed helbitasse,
tagumised tapetasse,
veere pääl on vere valang,
keskmised kodu tulevad.“

Saie sada suvekesta,
tulli poiga siis sõasta,
veli vere valangusta,
hobu iin tal hirnumassa.
„Tule, emä, tunne poiga!“
Tulli ema, es tunne poiga :
vene miis, vene hobene,
vene luuka lodjapuune,
vene saarine sadula,
vene piitsa pihlikene!
Hobu hirnus tõista kõrda:
„Tule, isä, tunne poiga!“
Tulli isä, es tunne poiga:
vene miis, vene hobene,
vene luuka lodjapuune,
vene saarine sadula,
vene piitsa pihlikene !
Hobu hirnus kolmat kõrda:
„Tule, veli, tunne velle!“
Tulli velle, es tunne velle:
vene miis, vene hobene,
vene luuka lodjapuune,
vene saarine sadula,
vene piitsa pihlikene !
Hobu hirnus nellat kõrda:
„Tule, sõsar, tunne velle!“
Tulli sõsar, tundis velle,
kübärista, kinnastesta,
oma koetud hammeesta.

Sõsar küts sanna kuumasta,
haus viha virnadesta,
lillakist tegi libeda,
esi seisis seina taga,
hame peenike pihuna,
kangas laia õlalla.
„Vihu, vihu, vellekene!“
Kui sai velle vihtumassa,
kuivatas ta kangala,
selgä panni peene hamme.
„Vellekene, hellakene,
kas on sõan naine armas,
naine armas kaasa kallis?“
Velli hellä vastu kostis:
„Ei ole sõan naine armas,
naine armas, kaasa kallis,
sõan armas hal´las mõõka,
kallis kangepää hobne –
sii päästäb mehe sõasta,
velle vere valangusta,
pääsukese purjudesta,
laeva kanna kõverusest!“

Viisi kirjutas üles C. V. Ärtis (EÜS IV 873 (2016) < M-Madgaleena khk, Kudina v, Kaiavere k), teksti Joh. Mägi (H II 29, 489/94 (37) < T-Maarja khk, Kavastu v, 1890).

Venna sõjalugu

Ta-Maarja

Sõjalaul. Sõjast tulija.

KES TÕI SÕA SÕNUMIDA,
kes tõi vaenu keelesida?
Harak tõi sõa sõnumida.
vares vaenu keelesida.
Kesse meitest sõtta lähab,
kas lääb isa, või lääb ema,
kas lääb sõsar või sõsaramees?
Küllap lääb kõige noorem venda,
kõige noorem, kõige nõrgem,
kõige suurem saabas-sääri,
kõige kõrgema kübara.
Vend tuli sõasta tagasi,
sõitis isa ukse ette.
Hirnus halli, haukus rakki,
isa tul´ välja vaatamaie,
kargas saani katsumaie:
„See ei ole ju minu poiga,
see on sõdamehe poiga –
sõa piitsuke peona,
sõa armid hammeena,
sõa varjud vammussena!“

Sõitis ema ukse ette.
Hirnus halli, haukus rakki,
Ema tuli välja vaatamaie,
kargas saani katsumaie:
„See ei ole ju minu poiga,
see on sõdamehe poiga –
sõa piitsuke peona,
sõa armid hammeena,
sõa varjud vammussena!“
Aie venna ukse ette.
Hirnus halli, haukus rakki,
Vend tuli välja vaatamaie,
kargas saani katsumaie:
„See ei ole ju minu poiga,
see on sõdamehe poiga –
sõa piitsuke peona,
sõa armid hammeena,
sõa varjud vammussena!“

Aas ta õe ukse ette.
Hirnus halli, haukus rakki,
õde tuli välja vaatamaie,
kargas saani katsumaie:
„Seep on venda, minu venda,
Tunnen oma hammekesta,
oma sõrmikinnastasta,
oma säärepaeludesta.
Vellakene, hellakene,
ütle mulle sõa ohtu,
kaeba mulle sõa kahju!
Kas on sõan naene armas,
naene armas, kaasa kallis?“
„Õekene, linnukene,
mõse mu saapad savista,
uha mõõka ormusista,
siis mina ütlen sõaohtu,
siis mina kaeban sõakahju.
Ei ole sõan naene armas,
naene armas, kaasa kallis,
sõan on armas hallas mõõka,
kallis kange pääga hobune,
kes päästab mehe sõasta.“

Viisi kirjutas üles C. V. Ärtis (EÜS IV 873 (2019) < M-Madgaleena khk, Kudina v, Kaiavere k), teksti K. E. Sööt (H II 56, 557/60 (1) < Tartu < T-Maarja khk, Taabri v < naine, 1885 kirja pandud, 1895 saadetud).

Munasõlm. Venna sõjalugu

M-Magdaleena/Äksi

POLE SIIN MAAL SEDA MEESTA,
kes heidab munasse sõlme,
kes teeb tuulesta hobuse.
Üks on vennake minule,
see heidab munasse sõlme,
see teeb tuulesta hobuse.
Üks se’ep vennake minulla,
hõbepärjake õella,
siigi sõtta sõlmiti,
siigi väkke värvati,
panti pampu kandemaie,
tinatukki tõstemaie.

Tuli ta sõjast koduje,
sõjasta isa ukse ette:
„Tere, taati, tunne minda,
tere, memme, tunne minda,
tule õde, tunne, venda!“
Ei tunnud isa, ei tunnud ema:
„See ep ole minu poega,
see on sõjast sõjameesi!“

Õde tuli välja, tundis venda:
„Hellakene vennakene,
tuud sa sõjast sõnumida,
kas on sõjas naene armas,
naene armas, kaasa kallis?“

Venda mõistis, venda kostis:
„Ei ole sõjas naene armas,
naene armas, kaasa kallis,
sõjas on armas haljas mõõka,
kallis kangepea hobune.
Nõnna’p on sõjas meeste verda,
kui on meres merevetta,
nõnna’p sõjas meeste sõrmi,
kui on meres roogusida,
nõnna’p sõjas meeste päida,
kui joo soossa mättaida!“

Viisi kirjutas üles C. V. Ärtis (EÜS IV 873 (2016) < M-Madgaleena khk, Kudina v, Kaiavere k), teksti Jaan Walk (saatja) (H II 28, 261/2 (1) < Äksi khk, Kärkna v – Juhan Lepik (koguja), 1889).

Venna sõjalugu

Laiuse

MIS SEAL MEILLA TEHTANEKSE?
Vainukakku vaalitakse,
sõea leiba sõtkutakse.
Kelle kord on sõtta minna?
Ei läha isa, ei läha ema,
ega kõige vanem venda.
Küllap kõige noorem venda.

Läks ta aita ehtimaie,
õde ette õppamaie:
„Ära sa heida ette lipu,
ega tantsi taha lipu,
keera lipu keskeella!
Esimesed elbitakse,
tagumised tapetakse,
keskmised kodu tulevad.“

Tuli sõasta tagasi.
„Sõida, sõida mu hobune,
sõida isa ukse ette!“
Sõitis isa ukse ette,
rakikene aukus õues.
„Tule, isa, tunne poega!“
Tulli isa, ei tun’d poega:
„Kas on Soomest, või on Saarest,
või on Pärnu pärjapoega,
või on Liivimaa isanda?“

„Sõida, sõida mu hobune,
sõida ema ukse ette!“
Sõitis ema ukse ette,
rakikene aukus õues.
„Tule, ema, tunne poega!“
Tulli ema, ei tun’d poega:
„Kas on Soomest, või on Saarest,
või on Pärnu pärjapoega,
või on Liivimaa isanda?“

„Sõida, sõida mu hobune,
sõida venna ukse ette!“
Sõitis venna ukse ette,
rakikene aukus õues.
„Tule, venda, tunne velle!“
Tulli venda, ei tun’d velle:
„Kas on Soomest, või on Saarest,
või on Pärnu pärjapoega,
või on Liivimaa isanda?“

„Sõida, sõida mu hobune,
sõida õe ukse ette!“
Sõitis õe ukse ette,
rakikene aukus õues.
„Tule, õde, tunne venda!“

Tulli õde, tundis venda,
tundis kirjakinnastesta,
oma sinisukkadesta,
vikelkirju kinnastesta,
kõigest uhkemast hobusest,
kõigest saksemast saanidest,
kõigest kõrgemast lookadest.

„Oh minu hella vennakene,
tule tuppa istumaie,
räägi meil sõea sõnumeid!
Mis seal sõeas ju tehakse,
kuidas seal sõeas ollakse?“
Vend pani kübara laua peale,
kindad kübara jeäre peale.

„Oh minu hella õekene,
seal on sõeas sõrmeluida,
nii kui meres pilliroogu;
seal on sõeas sääreluida,
nii kui aias teibaeida;
seal on sõeas küljeluida,
nii kui aias roikaeida;
seal on sõeas meeste päida,
nii kui metsas mättaeida,
seal on sõeas meeste verda,
et soab obusel ujuda!“

Viisi kirjutas üles M. Korts (EÜS IV 182 (208) < Laiuse khk, Laiuse v, 1891), teksti M. Ostrow (H, Ostrov 174/5 (76) < Laiuse khk, v, Lõpe k, 1887), täiendatud (H, Ostrov 53/4 (52) < Laiuse khk, Jõgeva v, Painküla k < Juula Kurg (31 a), 1887).

Venna sõjalugu

Torma

KESSE TÕI SÕJA SÕNUMID,
kesse kandis vaenu keeled?
Tiiu Tõnis tõi sõnumid,
Aadu Kaarel andis käsku.
Tuli meie ukse ette:
„Kes siit saab sõtta minema?
Kas saab isa, või saab ema,
või saab kõige noorem poega?“
Ei saa isa, ei saa ema,
läheb kõige noorem poega,
kõige noorem, kõige napsem,
kõige viimne, kõige viksem,
kõige kõrgemad kübarad,
kõige uhkemad hobused,
kõige saksemad sadulad.

Poeg läks aita ehtimaie,
õde järel õpetama:
„Vennakene, hella vella,
selga pane surmasärki,
kätte võta kooli-kindad.
Kui jo saad sõtta minema,
ära heida ette sõtta,
ära tantsi taha sõtta,
keeruta keset sõdada!
Ees jo sõjas surmatakse,
taga sõjas tapetasse,
keskelt tulevad tagasi.“

Kui ta sai kodu tulema,
ajas isa ukse ette,
lõi ta mõõga räst’aasse:
„Tule isa, tunne poega!“
Tuli isa, ei tund poega.
„See põle minugi poega,
see on Soomest või on Saarest,
see on Soome soola tooja,
Saaremaa kuninga poega!“
Ajas ema ukse ette,
lõi ta mõõga räst’aasse:
„Tule ema, tunne poega!“
Tuli ema, ei tund poega:
„See põle minugi poega,
see on Soomest või on Saarest,
see on Soome soola tooja,
Saaremaa kuninga poega!“

Ajas venna ukse ette,
lõi ta mõõga rästaasse:
„Tule vend, tunne venda!“
Tuli vend, ei tund venda:
„See põle minugi venda,
see on Soomest või on Saarest,
see on Soome soola tooja,
Saaremaa kuninga poega!“
Ajas õe ukse ette,
lõi ta mõõga rästaasse:
„Tule õde, tunne venda!“

Tuli õde, tundis venna:
„Miks on seljas surma-särki,
miks on käes kooli-kindad?
Tule sisse, vennakene,
räägi nulle sõja juttu!
Kas on sõjas naene armas,
või on sõjas kaasa kallis?“

„Minu hella õekene,
pese mu saapad savista,
pese mõõka maksastagi,
siis ma räägin sõjajuttu!
Ei ole sõjas naene armas,
ei ole sõjas kaasa kallis.
Sõas on armas haljas mõõka,
Kallis kõrgepea hobune.“

Viisi kirjutas üles M. Sild (E 64736 < Torma khk, Avinurme v, Piilsi k, 1930), teksti E. J. Õunapuu (E 40494/5 (23) < Torma, 1900).

Venna sõjalugu

Laiuse/Palamuse

TÕNU TUASTA TÕUSIS SUITSU,
mis seal Tõnula tehakse?
Sõjaleiba sõkutakse,
vaenukakkau kastetakse.
Kes Tõnulta sõtta lähäb,
kas lä’äb isa, või lä’äb ema
või lä’äb välja vanem venda?
Ei lä’ä isa, ei lä’ä ema,
ei lä’ä venda vanemat,
sõtta lääb kõige noorem venda,
kõige noorem, kõige nõrgem,
kõige kõrgema kübara,
kõige uhkema hobuga.

Vend läks aita ehtimaie,
õde juure õppamaie:
„Ellakene vennakene,
ära sina heida ette lippu,
eesta lippu elbitakse,
ära sina astu taha lippu,
tagast lippu tapetasse,
keera lippu keskeelle,
keskelt nad koju tulevad!“

Andis vennal kirjud kindad,
selga andis aetud ammet,
kirjutatud kätterätid,
ninanartsud narmastega.
„Ellakene vennakene,
hoia õe kirjud kindaid,
kirjud kindad, narmasnartsud,
õe aetuda ammeda.
Kui sind kõigist unetakse,
märkidest siiis mäletakse.

Kui sa lähäd, kulla venda,
ära lähäd ella venda,
jäta siis risti Riia teele,
valget lippu Valga teele:
kui see rist jääb rikkumata,
valge lipp jääb valgeesta –
siis sina tuled koduje.
Kui aga rist saab rikkutud,
lipp saab vere värviliseks,
siis sind sõtta surmatakse,
taudi taperil kooletakse.“

Tuli veli sõjast koju,
pea tal paistab pealta metsa,
keha keskelt keeru metsa,
jalad alta arva metsa.
Halli hirnus, ilma kerkis,
halli hirnus, taevas läikis.
Sõitis isa õue alla:
„Tule isa, tunne poega!“
Tuli isa, ei tund poega:
„See pole mitte minu poega,
see on sõameeste poega,
sõa sõrmikud käessa,
sõa piitsake peussa,
sõa hobu ratsutilla!“

Sõidab, sõidab, vennakene,
pea tal paistab pealta metsa,
keha keskelt keeru metsa,
jalad alta arva metsa.
Halli hirnus, ilma kerkis,
halli hirnus, taevas läikis.
Sõitis ema õue alla:
„Tule, ema, tunne poega!“
Tuli ema, ei tund poega:
„See pole mitte minu poega,
see on sõameeste poega,
sõa sõrmikud käessa,
sõa piitsake peussa,
sõa hobu ratsutilla!“

Sõidab, sõidab, vennakene,
pea tal paistab pealta metsa,
keha keskelt keeru metsa,
jalad alta arva metsa.
Halli hirnus, ilma kerkis,
halli hirnus, taevas läikis.
Sõitis venna õue alla:
„Tule, veli, tunne venda!“
Tuli veli, ei tund venda:
„See pole minu vennakene,
see on sõameeste venda,
sõa sõrmikud käessa,
sõa piitsake peussa,
sõa hobu ratsutilla!“

Sõidab, sõidab, vennakene,
pea tal paistab pealta metsa,
keha keskelt keeru metsa,
jalad alta arva metsa.
Halli hirnus, ilma kerkis,
halli hirnus, taevas läikis.
Sõitis õe õue alla:
„Tule, õde, tunne venda!“
Tuli õde, tundis venna,
oma kirju kinnastesta,
oma aetuda ammesta,
ninanartsu narmastesta,
käteräti kirjadesta.

Viisi kirjutas üles M. Kõrts (EÜS IV 180 (206) < Laiuse khk, Laiuse v, 1891), teksti M. Saar (H II 27, 587/90 (1) < Palamuse khk., Kaarepere v, 1889), täiendatud (E 40226/8 < Palamuse khk, Kuremaa – H. Laurson, 1900).

Venna sõjalugu

Laiuse/Palamuse

KES TÕI SÕJA SÕNUMIDA,
kesse kandis vaenu keelta?
Arak tõi sõja sõnumida,
vares kandis vaenu keelta.
Kes läeb meilta sõdimaie,
kas läeb isa, või läeb ema,
või läeb kõige noorem poega?
Ei läind isa, ei läind ema,
läeb aga kõige noorem poega,
oma uhke halliga,
kuldakapja kõrviga.
Poeg läks aita ehtimaie,
õde juurde õppamaie:
„Pane selga surmasärki,
pane kaela kalmurätti,
võta kätte kooli- kindad!
Oh minu ella vellekene,
ära sina sõida sõja ette,
sõja ette, sõja taha,
sõida sõja keskella,
ligi lipu kandijada,
keera keskel vaenu välja –
esimesed helbitakse,
tagumised tapetakse,
keskmised koju tulevad!“

Tuli siis venda jälle koju,
sõitis isa ukse ette,
hirnus kangepea hobune.

„Tule, isa, tunne poega!“
Tuli isa, ei tunnud poega:
„Vene mees, vene hobune,
vene piitsake peussa,
vene saapad jalassa,
vene kantsik kaendlassa,
vene kindad käessa,
vene kirjad kinnastessa!“

Sõitis ema õue alla,
hirnus halli teista korda.

„Tule, ema, tunne poega!“
Tuli ema, ei tunnud poega:
„Vene mees, vene hobune,
vene piitsake peussa,
vene saapad jalassa,
vene kantsik kaendlassa,
vene kindad käessa,
vene kirjad kinnastessa!“

Sõitis venna õue alla,
hirnus halli kolmat korda.

„Tule, veli, tunne venda!“
Tuli veli, ei tunnud venda:
„Vene mees, vene hobune,
vene piitsake peussa,
vene saapad jalassa,
vene kantsik kaendlassa,
vene kindad käessa,
vene kirjad kinnastessa!“

Sõitis õe õue alla,
hirnus halli neljat korda.
„Tule, õde, tunne venda!“
Tuli õde, tundis venda,
õde tundis suurest surmasärgist,
oma kalmu kaelarätist.
oma kooli-kinnastesta.
„Oma mees, oma hobune,
oma piitsake peussa,
oma saapad jalassa,
oma kantsik kaendlassa,
oma kindad käessa,
oma kirjad kinnastessa.“

Vend siis mõistis, jälle kostis:
„Pese mõõka vaenu verest,
anna hallil heinasida –
hall mul hirnub heinasida,
kuldakapja kaerasida.“

Õde mõistis, jälle kostis:
„Istu maha, ella velle,
hakka sõjast jutustama,
kas oli sõjas naine armas,
naine armas kaasa kallis?“

Vend see mõistis, vastu kostis:
„Oh minu oma õekene,
sõstrasilma sõsarake,
ei ole sõjas naine armas,
naine armas, kaasa kallis,
sõjas on armas haljas mõõka,
haljas mõõka, raske rauda,
kallis kangepea hobune,
see minu peastis Pärnumaale,
aitas minu Harjumaale.
Tapelus meil talitatud,
vaenu healed vaigistatud.
Nii oli sõjas meeste päida,
nii kui metsas mättasida,
nii oli sõjas sääreluida,
nii kui kõrsi kõrremaala.
Saksa veri tuli sadulasse,
vene veri tuli vöösse,
meie meestel mõõtmata.“

Viisi kirjutas üles M. Kõrts (EÜS IV 180 (206) < Laiuse khk, Laiuse v, 1891), tekst: Ann Väät (92 a) (E 46727/9 (1) ja E 47130/2 (20) < Palamuse khk, Pedasi – H. Karro, 1911).

Venna sõjalugu

M-Magdaleena

KELLE TUBA TOSSANESSA?
Meie tuba tossanessa.
Mis sial täna tehtanessa?
Sõdaleiba sõkutasse,
vainukakku kastetasse.
Kis sii piab meilta ju minema?
Isa on vana, ema on vana,
velled alles veiksekesed,
sõdsed sõrmesuurukesed.
Ikke piab veli ju minema.
Veli läks aita ehtimaie.
sõsar perra õppamaie.
„Kunas tuled sõdast, vellekene?“
„Ei tule enne sõdastagi,
kui jookseb jõgi õluta,
meri mõlgub mõduda,
siis tulen mina ju sõasta!“

Tuli veli sõdastagi,
ratsu sõitis, taevas läikis,
hobu hirnus, ilma paukus.
Sõitis isa ukse ette:
„Tule, isa, tunne poega!“
Tuli isa, ta ei tunnud:
„Ei sii ole minugi poega,
sii on vaese sõdame poega :
sõda kirjad kinnastenna,
sõda aetud ameda!“
Ratsu sõitis, taevas läikis,
hobu hirnus, ilma paukus.
Sõitis ema ukse ette:
„Tule, ema, tunne poega!“
Tuli ema, ta ei tunnud:
„Ei sii ole minugi poega,
sii on vaese sõdame poega :
sõda kirjad kinnastenna,
sõda aetud ameda!“

Ratsu sõitis taevas läikis,
hobu hirnus, ilma paukus.
Sõitis velle ukse ette:
„Tule, veli, tunne velle!“
Tuli veli, ta ei tunnud:
„Ei sii ole minugi velle,
sii on vaese sõdame velle:
sõda kirjad kinnastenna,
sõda aetud ameda!“

Ratsu sõitis, taevas läikis,
hobu irnus, ilma paukus.
Sõitis sõsara ukse ette:
„Tule, sõsar tunne velle !“
Tuli sõsar, tundis velle,
omast kirjust kinnastesta,
omast aetud amesta.

Viisi kirjutas üles C. V. Ärtis (EÜS IV 873 (2016) < M-Madgaleena khk, Kudina v, Kaiavere k), teksti G. Tenter (H II 28, 380 (12) < M-Magdaleena khk, 1888), täiendatud (H II 28, 713/5 (2) < M-Magdaleena khk – H.Rätsep, 1889).

Vend veehädas

Laiuse/Palamuse

MUL OLL KOLMI VENNAKESTA,
ühe saatsin marjamaale,
teise saatsin karjamaale,
kolmanda saatsin kalale.
Kodu tuli marjamaalta,
kodu tuli karjamaalta,
ei tulnud kodu kalalta.
Võtsin sõle rinnaasta,
lehe laia kaelasta;
panin sõle sõudema,
lehe laia lendama:
„Sõua sõlge, lenda lehte!“
Tuli vastu kuukene,
Teretasin kuukesta:
„Tere kuu, sa kume kübar,
kas sa nägid neiu venda
jõe pääle jõudevata,
mere pääle sõudevata,
luise lootsiku seessa,
puise purje keskeella –
mõla kullane käessa,
hõbedane sõudelauda?“
Kuukene vasta kostis:
„Ei ma näinud neiu venda
jõe pääle jõudevata,
mere pääle sõudevata.“

Sõitsin jälle tüki teeda,
tüki teeda, palju maada,
Võtsin sõle rinnaasta,
lehe laia kaelasta;
panin sõle sõudema,
lehe laia lendama:
„Sõua sõlge, lenda lehte!“
Tuli vastu päevakene,
teretasin päevakesta:
„Tere päeva, kuldapärga,
kas sa nägid neiu venda
jõe pääle jõudevata,
mere pääle sõudevata,
luise lootsiku seessa,
puise purje keskeella –
mõla kullane käessa,
hõbedane sõudelauda?“
Päevakene vasta kostis:
„Ei ma näinud neiu venda
jõe pääle jõudevata,
mere pääle sõudevata.“

Sõitsin jälle tüki teeda,
tüki teeda, palju maada,
Võtsin sõle rinnaasta,
lehe laia kaelasta;
panin sõle sõudema,
lehe laia lendama:
„Sõua sõlge, lenda lehte!“
Tuli vastu tähekene,
teretasin tähekesta:
„Tere tähte, täisi meesi,
kas sa nägid neiu venda
jõe pääle jõudevata,
mere pääle sõudevata,
luise lootsiku seessa,
puise purje keskeella –
mõla kullane käessa,
hõbedane sõudelauda?“
Tähekene vasta kostis:
„Küll mina nägin neiu venda
jõe pääle jõudevata,
mere pääle sõudevat.
Sinu vend, see uppus vette,
kübar keerlend küla alla,
pärg on tõusnud pääle vetta.“
Siis ma nutsin, et ma nõrksin:
kuu ma nutsin venna kuube,
päeva nutsin venna pärga,
eluaja vennakesta.

Viisi kirjutas üles M. Korts (EÜS IV 181(207) < Laiuse khk, Laiuse v, 1891), tekst: Mari Mets (87 a) (H II 64, 381/2 (3) < Palamuse khk, Kuremaa v – H.Karu, 1900 kogutud, 1901 saadetud).

Vend veehädas

Torma

OLL MUL KOLMI VENNAKESTA,
ühe saatsin karjamaale,
tõise saatsin marjamaale,
kolmanda kalamerele.
Tuli kodu karjamaalta,
karja pullikene eessa,
tuli kodu marjamaalta,
marjakorvikene käessa,
ei tulnud kalamerelta.
Läksin venda otsimaie,
otsin orud, otsin mäed,
otsin orud otsatumad,
otsin mäed määratumad.
Kes mul vastu tullenesse?
Tuli vastu päevakene.
Mina päeva teretama:
„Tere päeva pealta ilma,
kas sa nägid meie venda
mere pääle minevada,
jõe pääle jõudevada?“

Päeva mõistis, päeva kostis:
„Ei ma näinud teie venda
mere pääle minevada,
jõe pääle jõudevada.“

Läksin jälle tüki maada,
otsin orud, otsin mäed,
otsin orud otsatumad,
otsin mäed määratumad.
Kes mul vastu tullenesse?
Tuli vastu kuukene.
Mina kuuda teretama:
„Tere kuu, sa kumer kübara!
Kas sa nägid meie venda
mere pääl või minevada,
jõe peale jõudevada?“
Kuu see mõistis, kuu see kostis:
„Ei ma näinud teie venda
mere pääle minevada,
jõe pääle jõudevada.“

Läksin jälle tüki maada,
otsin orud, otsin mäed,
otsin orud otsatumad,
otsin mäed määratumad.
Kes mul vastu tullenesse?
Tuli vastu tähekene.
Mina tähte teretama:
„Tere tähte, täisi meesi!
Kas sa nägid meie venda
mere pääl või minevada,
jõe peale jõudevada?“
Tähte mõistis, tähte kostis:
„Jah, ma nägin teie venda
mere pääle minevada,
jõe pääle jõudevada,
luise lootsiku ninassa,
puise purju keskeelle.
Ei ole latva laineelle,
ei kallast keset jõgeda.
Vesi võttis vennakese,
vesi võttis, kallas kaotas.
Kübar see jäi alla vetta,
pärjake jäi peale vetta.
Nõnap paistab kübar veesta,
kui see kuu aga taevaasta,
nõnap pärga pealta vetta,
kui see vihma vikerkaari.“
Kuu mina nutsin venna kuube,
päeva nutsin venna pärga,
aasta venna ameta,
eluaja vennakesta.

Viisi kirjutas üles P. Kurg: (EÜS III 35 (15) < T-Maarja khk, 1906), teksti A.Feldmann (E 18803 (1) < T-Maarja khk, Vesneri, 1895), täindatud (E 40490/1 (15) < Torma – E. J. Õunapuu, 1900).

Hiie noorem poeg. Venna otsija

M-Magdaleena

LÄHME HILJA TEEDA MÖÖDA,
salaja salusid mööda,

et ei kuule iie kuked,
iie kuked iie koerad,

iie endised isandad.

Kuulis ka kõige noorem venda,
kõige noorem kõige nõrgem,

kõige kõrgema kübara,
kõige ülema üllipeake.

„Tule tupa, mu õeke!“

„Ei või tulla, peigu noori,
mul on velle otsimine,

nõrgukese nõudemine,
pürjekese püidemine.“

Kost mina leidsin ella velle?
Uue poe ukse eesta.

Mis leitsin velle tegemasta?
Hõbedada tõstemassa,

vaskesida vahetamasta,
kuldasida lunastamassa.

Viis: Mart Kool (60 a) (EÜS V 1184 (44) <M-Magdaleena khk – J. Välbe, 1908), teksti kirjutas üles A. M. Kask (koguja) (H II 28, 834/5 (4) < M-Magdaleena khk, Saare v – K. E. Martinson (saatja), 1890).

Laevapuu otsimine

Kursi

HAKKASIN MINA MINEMA,
läksin mina tüki teeda,
tüki sildada sinista,
poole versta pohlamaada.
Mes mulle vasta tulesse?
Leppa vasta mul tulesse.
Mina lepalta küsima:
„Kas sust saab-saab purju puida,
purju puida, laeva laudu,
kilterile kerstulaudu,
kubijale koolulaudu?“
Leppa mulle vastama:
„Ei must saa-saa purju puida,
purju puida, laeva laudu,
kilterile kerstulaudu,
kubijale koolulaudu.“

Mina rutuste minema,
läksin jälle tüki teeda,
tüki sildada sinista,
poole versta pohlamaada.
Mes mulle vasta tulesse?
Aava vasta mul tulesse.
Mina aavalta küsima:
„Kas sust saab-saab purju puida,
purju puida, laeva laudu,
kilterile kerstulaudu,
kubijale koolulaudu?“
Aava mulle vastama:
„Ei must saa-saa purju puida,
purju puida, laeva laudu,
kilterile kerstulaudu,
kubijale koolulaudu.“

Mina rutuste minema,
läksin jälle tüki teeda,
tüki sildada sinista,
poole versta pohlamaada.
Mes mulle vasta tulesse?
Kaske vasta mul tulesse.
Mina kaselta küsima:
„Kas sust saab-saab purju puida,
purju puida, laeva laudu,
kilterile kerstulaudu,
kubijale koolulaudu?“
Kaske mulle vastama:
„Ei must saa-saa purju puida,
purju puida, laeva laudu,
kilterile kerstulaudu,
kubijale koolulaudu.“

Mina rutuste minema,
läksin jälle tüki teeda,
tüki sildada sinista,
poole versta pohlamaada.
Mes mulle vasta tulesse?
Mändi vasta mul tulesse.
Mina männilta küsima:
„Kas sust saab-saab purju puida,
purju puida, laeva laudu,
kilterile kerstulaudu,
kubijale koolulaudu?“
Mändi mulle vastama:
„Ei must saa-saa purju puida,
purju puida, laeva laudu,
kilterile kerstulaudu,
kubijale koolulaudu.“

Mina rutuste minema,
läksin jälle tüki teeda,
tüki sildada sinista,
poole versta pohlamaada.
Mes mulle vasta tulesse?
Pärna vasta mul tulesse.
Mina pärnalta küsima:
„Kas sust saab-saab purju puida,
purju puida, laeva laudu,
kilterile kerstulaudu,
kubijale koolulaudu?“
Pärna mulle vastama:
„Ei must saa-saa purju puida,
purju puida, laeva laudu,
kilterile kerstulaudu,
kubijale koolulaudu.“

Mina rutuste minema,
läksin jälle tüki teeda,
tüki sildada sinista,
poole versta pohlamaada.
Mes mulle vasta tulesse?
Kuuske vasta mul tulesse.
Mina kuuselta küsima:
„Kas sust saab-saab purju puida,
purju puida, laeva laudu,
kilterile kerstulaudu,
kubijale koolulaudu?“
Kuuske mulle vastama:
„Ei must saa-saa purju puida,
purju puida, laeva laudu,
kilterile kerstulaudu,
kubijale koolulaudu.“

Mina rutuste minema,
läksin jälle tüki teeda,
tüki sildada sinista,
poole versta pohlamaada.
Mes mulle vasta tulesse?
Saarepuu vasta tulesse.
Mina saarelta küsima:
„Kas sust saab-saab purju puida,
purju puida, laeva laudu,
kilterile kerstulaudu,
kubijale koolulaudu?“
Saarepuu mul vastama:
„Ei must saa-saa purju puida,
purju puida, laeva laudu,
kilterile kerstulaudu,
kubijale koolulaudu.“

Mina rutuste minema,
läksin jälle tüki teeda,
tüki sildada sinista,
poole versta pohlamaada.
Mes mulle vasta tulesse?
Tamme vasta mul tulesse.
Mina tammelta küsima:
„Kas sust saab-saab purju puida,
purju puida, laeva laudu,
kilterile kerstulaudu,
kubijale koolulaudu?“
Tamme vasta kosteles:
„Miks ep saa, vellekene –
minust saab-saab purju puida,
purju puida, laeva laudu,
keskelt kiltre kerstu laudu,
kubijale koolu laudu,
tüükast saab-saab tünderida,
otsest õlle ankurida,
vahelt viina vaatisida!“

Viis ja tekst: Jaan Puusepp (80 a) (EÜS VIII 286 (11) ja EÜS VIII 230/3 (15) < Kursi khk, Puurmanni v, vstmj, – J. ja M. Kärt, 1911).