Abielu

Lesenaise kaebus. Öösel üksi

Sangaste

OH MA VAENÕ LÄŚKÄ-NAINÕ,
sandikõnõ saunanainõ!
Muu laulva muud laulu,
kõnõlasõ muud kõnõt,
mina laula leinalaulu,
kõnõla ma leinakõnõt.

Kiukas ma sõna kõnõla,
kiukas aja armu juttu?
Käänä ma külle, lövvä külmä,
panõ jala, lövvä jahe.
Ahu külen minu asõ,
keressel on minu kérk (kirik?),
kivi külm mu istõpińk.

Mina pallõ paa asõnd,
kumarda ma koogu asõnd –
pada mull vällä pillutassa,
kuuk mull vällä kukatassa,
esi ma perrä heidetä.
Luidsa-liuda loetasõ,
pala suhvõ pannõtasõ.

Mis ma laula, leinaline,
kosta, kurvameeleline,
umast kurvasta meelestä,
süämestä oigõõsta?

Tulgu taivast tulista lunda,
taivas rahet raputagu,
ike piä ma minemä,
ori piä ma olõma,
ike vaenõ vandõrdama.

Leeli, leeli, ärä lõppi,
helle, lelle, jäll alusta.

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 2 (11) < Sangaste khk, 1877)(SKS, Lähteenkorva, 301), teksti P. Saul (H II 6, 784/5 (5) < Sangaste khk, Keeni v – < Els (?), 1890).

Vanal mehel

Sangaste

Lesk mees. Vana mees

JUMMAL´ OITKU TODA NÄIDU,
toda kapu kasumast,
kiä lät läsäle mehele,
kiä pillus peetüle. –
Läülä läsäga eladä,
läülä läsä sängü säädi.

Lää sängü säädemaia,
palajata pandemaia,
vierde pantu vereväidse’
külle ala künniravva’.

Läsk´ lät sängu magama –
pää aja üle pähüdse,
jala’ üle jaludsi,
sällä üle sängü veere.

Nakas koolut kuulutama,
määnüta mäletama,
kuri kuolu kullelde,
alle määnut mäletä.

Oi Jummal-Jumalukene,
Maari, matal´ linnukene!
Kui no õnnis õdak tule,
vetseriku veerünese,
muo’ lääva emä mano,
emä mano, esä mano,
pikä naise’ peio mano,
kale naise’ kaasa mano.

Kui ma kae muide pääle,
kae muide meeste pääle,
muide meeste naiste pääle:
muo’ andva suud ni’u suvele,
käändva kät ni’u pääväle –
maa anna suud ni’u surmale,
käänä kät ni’u kääpäle.

Är’ taht mull süä lahede,
katski minnä meelekene.
Oh Jummal-Jumalukene,
Maari, matal´ linnukene,
osta minno orjusest,
pästa päävistä kurjosta!

Viis: Helene Novek (s Villemson, 1879) (ERA II 271, 330 (8) < Sangaste khk, Kuigatsi v < Urvaste – Ilmar Novek, 1940), tekst: Liis Kurg (60 a) (H II 5, 472/3 (137) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Leskmees. Noor ja vana mees

Otepää

LÄTSI MINA LÄSÄLE MIHELE, lil-li-poo, hel-le-roo, –
läsa sängü, leina sängü, lil-li-poo, hel-le-roo,
vana sängü, vaiva sängü, lil-li-poo, hel-le-roo,
muiduki om mure sängü, lil-li-poo, hel-le-roo.
 
Tei ma asema ilusa, lil-li-poo, hel-le-roo,
pessi padja pehmekese, lil-li-poo, hel-le-roo,
laoti lina laheda, lil-li-poo, hel-le-roo –
kuis ep kutsu ma magama, lil-li-poo, hel-le-roo,
häbi mul nimme nimetada, lil-li-poo, hel-le-roo:
„Tule sina tuttu, taadekene, lil-li-poo, hel-le-roo,
asemale, hallikene, lil-li-poo, hel-le-roo!”
Anni suuda ma vanale, lil-li-poo, hel-le-roo,
kanni kätta ma vanale, lil-li-poo, hel-le-roo –
annu suud kui surmale, lil-li-poo, hel-le-roo,
kanni kätt kui kääpale, lil-li-poo, hel-le-roo.
 
Minu hella sõsarakene, lil-li-poo, hel-le-roo,
mina lätsi noorele mihele, lil-li-poo, hel-le-roo:
tei ma asema ilusa, lil-li-poo, hel-le-roo,
pessi padja pehmekese, lil-li-poo, hel-le-roo,
laoti lina laheda, lil-li-poo, hel-le-roo.
Kuis ep kutsu ma magama, lil-li-poo, hel-le-roo:
„Tule sina tuttu, tuvikene, lil-li-poo, hel-le-roo,
asemale, armukene, lil-li-poo, hel-le-roo!
Anna suud ma noorele, lil-li-poo, hel-le-roo,
anna suud kui armule, lil-li-poo, hel-le-roo,
anna kätt ma noorele, lil-li-poo, hel-le-roo,
anna kätt kui käbüle, lil-li-poo, hel-le-roo.
Sie om mees mull meeleline, lil-li-poo, hel-le-roo,
kaasa kaala armuline, lil-li-poo, hel-le-roo!
 
Viis: Mihkel Käärd (EÜS V 144 (34) < Otepää khk – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Tammemägi (H II 31, 551/2 (8) < Otepää khk, 1890).

Vanale mehele

Rõngu

Üits oli tütar
 
ÜITS OLI TÜTAR ISALE, oh-oh-oi,
üits oli tütar emale, oh-oh-oi,
üits oli üle viie velle, oh-oh-oi,
kuppukene kuuel vellel, oh-oh-oi,
sõrmus seitsme sõsarale, oh-oh-oi.
 
Ja siis tulli vana väise, oh-oh-oi,
vana kulu kosimaie, oh-oh-oi,
vana viisu vaatamaie, oh-oh-oi,
vana hall tuli augutama, oh-oh-oi,
mäda puu tuli mängitama, oh-oh-oi,
vana risu ringutama, oh-oh-oi,
vana jättis jändama, oh-oh-oi,
neiukesta kiusamaie, oh-oh-oi.
 
Läksid teeda taevasse, oh-oh-oi,
Jumalale kaebama, oh-oh-oi,
Maarja manta küsima, oh-oh-oi:
„Oh sa Maarja, mede ema, oh-oh-oi,
oh sa Looja, mede isa, oh-oh-oi!
Üits oli tütar isale, oh-oh-oi,
üits oli tütar emale, oh-oh-oi,
üits oli üle viie velle, oh-oh-oi,
kuppukene kuuel vellel, oh-oh-oi,
sõrmus seitsme sõsarale, oh-oh-oi.
 
Ja siis tulli vana väise, oh-oh-oi,
vana kulu kosimaie, oh-oh-oi,
vana viisu vaatamaie, oh-oh-oi,
vana hall tuli augutama, oh-oh-oi,
mäda puu tuli mängitama, oh-oh-oi,
vana risu ringutama, oh-oh-oi,
vana jättis jändama, oh-oh-oi,
neiukesta kiusamaie, oh-oh-oi!”
 
Maarja mõistis, Maarja kostis, oh-oh-oi:
„Tütarlaits sa linnukene, oh-oh-oi,
mesimagus marjakene, oh-oh-oi,
mine sa õkva koduse, oh-oh-oi,
isa ette helmeline, oh-oh-oi,
tare ette taalerine, oh-oh-oi –
sääl sa laula ja õlleta, oh-oh-oi:
oh sa lina ilusake, oh-oh-oi,
liniku lõngas peenike, oh-oh-oi,
enne kurdan kopitama, oh-oh-oi,
enne mullas mäända, oh-oh-oi,
enne liivas liguneda, oh-oh-oi,
enne kui vana külje all, oh-oh-oi,
vanna halli selja all, oh-oh-oi,
vana risu rinna all, oh-oh-oi,
vana kulu kõhu all, oh-oh-oi!”
 
Lätsi õkva koduse, oh-oh-oi,
isa ette helmeline, oh-oh-oi,
tare ette taalerine, oh-oh-oi,
sääl ma lauli ja õlleti, oh-oh-oi –
lein ma põksu põrmandule, oh-oh-oi,
lein ma jalga vastu maada, oh-oh-oi,
kenga kondsa mis kõrati, oh-oh-oi.
 
Laulnud K. Orlov (EÜS VII, 80/3 (6) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg, 1909).

Lesk mees

Puhja/Rannu

LESJÄ SÄNGI – LEINA SÄNGI,
musta sängi – mure sängi!
Liivan mu lina tegija,
mullan mu mure pidäjä,
liiva läits minu linnukene,
auda läits minu armukene!

Laulnud Ann Minka (72 a) (EÜS VI 725 (42) ja EÜS VI 768 (30) < Puhja khk, Kavilda v < Rannu khk – M. Pehka ja E. Eisenschmidt, 1909).

Vanapoiste pilge. Öösel üksi

Rannu

VANAD POISID, VALID POISID,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
minge müürile magama,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
pöörge suud saina poole,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
abe alli ahju poole,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la!
 
Lugekide lutikida,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
kirjutage kirpusiida,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la!
 
Suu teil jooseb suitsuvetta,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
abe alli ahjuvetta,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la.
 
Mittu lutikad loossa,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
mittu kirpu kirjassagi,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la?
Tuhat lutikad loossa,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
sada kirpu kirjassagi,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la.
 
Püidis kirbuga kõnelda,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
lutikaga lusti lüia,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la –
kirp oli kõrk, ei kõnelnud,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
luttik olli lai, ei löönud lusti,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la.
 
Tuleb se õnnis õhtukene,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
kallis kaasa mängu aega,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
tõised läävad sängi,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
tõised löövad mängi,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la –
isa läits oma kaasaga,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
vend läits noore noorikuga,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
teopoiss läits tüdrukuga,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la.
Kellega mina vaene,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la?
Ma lään nuttes nurga poole,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
tükin tühja vodiessa,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
kobistan vana kasukad,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la.
 
Küll olli külmad külle lavvad,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
jahedat jalutsi lavvad,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la.
Pöörsin külle, leisin külma,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
pöörsin sella, leisin seina,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la.
 
Viis: Ann Tampere (65 a) (ERA III 7, 99 (38) < Rannu khk ja v, Uniküla – H. Tampere, 1933), teksti kirjutas üles H. Raag (H II 30, 336 (10) < Rannu khk, 1889), täiendatud (ERA II 186, 329/30 (3) < Rannu khk ja v, Sangla k – E. Kärp, 1938).

Vanapoisi pilge

Sangaste

Habemik mees

VANAPOISI, VÕTKE NAISE,
teie kulbi kopitedü,
anuma allitedü,
siupesä silmäkolmun,
lõupesä lõõri all,
konna krooksva kukerun,
täi aukva abenin!

Vellekõne, noorekõne,
mine liina mäele,
astu liina alevile,
tuu liinast leebi väits,
alevist abena väits,
aja suust suure karva,
lõõri alt lõrgi karva –
siss lüliva (?) neiukõse,
neiukõse, noorekõse.

Viis: Liisa Jõgi (u 50 a) (EÜS V 157 (98) < Otepää < Vidrike v < pärit Sangastest – A. Kiiss, 1908), tekst: Maret Toss (H II 6, 765/6 (92) < Sangaste khk, Keeni v – P. Saul, 1890).

Vanapoisi pilge

Sangaste

VANAPOISI, VAENU POISI,
kiustu kalmu kurja poisi,
habemiku halva poisi!
Et te vihtke ruttembide,
käige sannan sagembide –
siis te noorud noorembas,
saade muidu sarnatses.

Muidu käid’ külan kükikule,
aia all roomakule,
suka suun, kalsa kaalan,
habe hammaste vahella.
Ära vässu valla väitse,
lõppi küla lõigi ravva
habemeeid ajeen,
lõvva koomid koobitsen.

Lippitade Liisukeisi,
augutade Annekeisi,
ei saa amme umblijaid,
kalsa põlve paikajaid.

Viis: Ain Park (65 a) (EÜS VI 210 (91) < Sangaste khk, Keeni v, Keeni m – A. Kiiss, 1909), teksti kirjutas üles A. Luksepp (H II 51, 332 (6) < Riia l < Sangaste khk, 1894).

Korratu talu

Rannu

SIIN ON KÜLA KÜKITEDU,
linaluista loppitu,
viie vitsaraa pääle,
kate õlekõrre pääle.

Perenaine naisukene,
makkab tanuta taressa,
ilma vööta voodiessa,
ahi ikkep assakida,
kibu nutab nuustakida,
pada vetta palleena,
luska varre vaaratedu,
kulbi varre kromatedu!

Viis: Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 429 (2) < Rannu khk ja v, Sangla k < Neemisküla, Kärba talu, 1938), teksti kirjutas üles H. Raag (H II 30, 333 (3) < Rannu khk, 1889).

Laisk perenaine

Rõngu

Perenaine
 
PERENAINE, LAISKA NAINE, kaske,
magab tanuta tarena, kaske,
ilma vööda voodienna, kaske,
pada musta mõskemada, kaske,
katal külma küürimada, kaske,
annumad on allitanud, kaske,
lusikad on leemetanud, kaske,
söögilaud kui tseamold, kaske,
ommiksöögist uhtumata, kaske,
taari kann on seenetanud, kaske!
Perenaine laiska naine, kaske,
magab tanuta tarena, kaske,
ilma vööda voodienna, kaske!
 
Laulnud Peeter Kurg (EÜS III 37 (26) ja EÜS III 65 (25) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg hr. Bruusi abiga, 1906).

Poisi ja neiu matus

Sangaste

Vanapoiss ja vanapiiga

NÄIJÜS, NÄIJÜS, KUULUS, KUULUS,
kui nee poisi koolenesse,
koes nee poisi matetõs? –
Suurte suhu, lak’k’a laante,
vannu rambete vahele,
külä külmäle kaole,
külä ala allikule.

Näijüs, näijüs, kuulus, kuulus,
kes tull´ poisi mattemaie?
Küläst tull kolmi koirakeista.

Näijüs, näijüs, kuulus, kuulus,
mis sääl poisi avva pääl?
Angerpüsti, nõija-naati.

Näijüs, näijüs, kuulus, kuulus,
kui nee näiu koolenesse,
kohes näijü matetes?
Lilliaida liiva sisse,
roosiaida ruusa sis’se,
marja-aida maa sis’se,
Küla kullale mäele
Küla ala alevide

Näijüs, näijüs, kuulus, kuulus,
kes tull´ näiu mattemaie? –
Külast tull kolmi noori meesi.

Näijüs, näijüs, kuulus, kuulus,
mis sääl näiu avva pääl?
Kuldupin, sa´ssa (saksa) sipul,
tikerpuuda kirevida,
visnapuuda verevida.

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 215 (1593) < Sangaste khk, 1877)(SKS Lähteenkorva nr 310), tekst: Leenu Terä (80 a) (E 56043 (94) < Sangaste khk, Tagula k – E. Päss, 1925), täiendatud (H III 10, 594/5 (10) < Sangaste khk, Antsla v – M. Lepp, 1889).

Poisi ja neiu surm

Sangaste

x

Vanapiiga ja -vanapoisi surm
 
KUI SEE NEIU KOOLENESSE,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo,
kohes ta maha matetesse,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo? –
Kirivese kirik aida,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo,
lilli aida liiva sisse,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo,
all om altari punase,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo,
pääl om ruudi rohilise,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo.
 
Kes tule manu ikemaie,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo? –
Ema tule manu ikemaie,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo,
esa tule manu ikemaie,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo,
veli noori nutemaie,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo,
sõsar manu muretsemaie,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo.
 
Mis sääl neiu havval kasvi,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo? –
Pääle kasvab pärnapuuda,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo,
jalutsiide jaanililli,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo.
 
Kui ne poissi surenesse,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo,
kohe neid sis mattetesse,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo? –
Raba-sůhu mätaste vahele,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo.
Mis neile pääle kateti,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo?-
ragask ala, ragask pääle,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo.
Kea poisi havval käiva,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo?
Neitsi käiva neljakeste,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo,
Kahru käiva katekeste,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo,
Hundi käiva hulganti,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo,
Soe käiva summa kaupa,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo!
 
Mis sääl poisi havval kasvi,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo?
Vana tuim tubakuleht,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo,
Vana haisva angerpist,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo,
Vana lõhe lõikhain,
oo, oo, elleroo, oo, oo, elleroo!
 
Üles kirjutanud J. Tamm (H II 59, 816 (6), H II 59, 801/2 (60, 61) < Sangaste < Sangaste khk, Tõlliste v < R.T. ja M. T., 1898).

Poisi ja neiu surm

Sangaste

x

Neiu matus

VELLEKENE NOOREKENE,
kui ma johu koolemahe,
är’ sa teku lepäst risti –
lepp ol´l´ kuri leinamaia,
är’ sa teku kuusest risti –
kuus’ ol´l´ kuri kopitama,
är’ sa teku kõivost risti –
kõiv ol´l´ kuri kõllatama,
är’ sa teku aavast risti –
aab ol´l´ kuri allitama!

Tuo sa liinast liiva risti,
Valgast tuo sa vas´kiristi,
kua pääle kuldaristi,
värte pääle vas´kiristi.
riida pääle hõperisti.

Viis: Helene Novek (s Villemson, 1879) (ERA II 271, 330 (8) < Sangaste khk, Kuigatsi v < Urvaste – Ilmar Novek, 1940), tekst: Mari Kenk (17 a) (H II 5, 550 (220) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Neiu matus

Sangaste

x

LIIVA-PIJTRE, joo, LINNUKENE, joo,
joo-eda- joo, linnukene, joo,
Haava-Antsu, joo, ella velle, joo,
joo-eda- joo, ella velle, joo,
tulet minnu, joo, kutsumaie, joo,
joo-eda- joo, kutsumaie, joo,
minnu hauda, joo, ajamaie, joo,
joo-eda- joo, ajamaie, joo!
Esäkene, joo, taadekene, joo,
joo-eda- joo, taadekene, joo,
kui ma johu, joo, koolemahe, joo,
joo-eda- joo, koolemahe, joo,
teku mulle, joo, lepäkirstu, joo,
joo-eda- joo, lepäkirstu, joo –
lepp om kuri, joo, leinamaie, joo,
joo-eda- joo, leinamaie, joo,
ära teku, joo, kõju kirstu, joo,
joo-eda- joo, kõju kirstu, joo –
kõju om kuri, joo, kõllatama, joo,
joo-eda- joo, kõllatama, joo,
ära teku, joo, haavakirstu, joo,
joo-eda- joo, haavakirstu, joo –
haab om kuri, joo, hallitama, joo,
joo-eda- joo, hallitama, joo,
ega teku, joo, kuusekirstu, joo,
joo-eda- joo, kuusekirstu, joo,
kuus om kuri, joo, kopitama, joo,
joo-eda- joo, kopitama, joo,
ära teku, joo, tamme kirstu, joo,
joo-eda- joo, tamme kirstu, joo –
tamm om kuri, joo, tahmatama, joo,
joo-eda- joo, tahmatama, joo,
ära sa teku, joo, pihlakirstu, joo,
joo-eda- joo, pihlakirstu, joo –
pihl om kuri, joo, pitsitama, joo,
joo-eda- joo, pitsitama, joo.
 
Tee sina mulle, joo, saarekirstu , joo,
joo-eda- joo, saarekirstu , joo –
saar om kõva, joo, saisamaie, joo,
joo-eda- joo, saisamaie, joo,
põdra luista, joo, põõnakene, joo,
joo-eda- joo, põõnakene, joo,
sikasarvest, joo, sagariida, joo,
joo-eda- joo, sagariida, joo,
rao ravvast, joo, ristikene, joo,
joo-eda- joo, ristikene, joo!
 
Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 209 (84) < Sangaste khk, 1909), tekst: Matli Tammemägi (u 80 a)(H II 31, 583/4 (33) < Otepää < Sangaste khk, Pringi v – J. Tammemägi, 1890).

Sangaste

x

Ema soov pojalta

KUI MA ÜTSKORD KOOLENESSE,
ära mull tetta kuuse kirstu –
kuus om kuri kopiteme,
ära mull tetta haava kirstu –
haab om kuri halliteme,
ära mull tetta lepa kirstu –
lepp om kuri leinamaie,
ära mull tetta kasekirstu –
kask om kuri kasvamaie. –

Tėė mull tinast kirstukene,
vala mull vaski ristikene.

Ära mind viia ratastega –
ratas kuri rapumaie,
ära vii mind regedege –
regi kuri rippumaie. –

Kanna mind kattele käele,
vii mind viiele sõrmele,
kövve pane külle ala,
ohja pane otsa ala.

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 156 (1160) < Sangaste khk, 1877)(SKS Lähteenkorva nr 239), teksti J. Tamm (H II 59, 812/3 (100) < Sangaste khk, Tõlliste v < R. T., 1898).

Vanatüdruku ja vanapoisi matus

Otepää

x

Vana tütriku  ja vana poisi kuolmine

KUI SEE NEIDU KUOLENESSÄ,
kos se neidu mattanessä?
Kireväde kirikude,
halla laasi hakkanessä.
Kes sääl manna mattanessä?
Jumal manna mattanessä.
Kes sääl hauda kaivanessä?
Jumal hauda kaivanessä.
Kes sääl kellä lüijanessä?
Engli kellä lüijanessä.

Kui seo poissi kuolenessä,
Kos se poissi mattanessä?
Kuuramaale kuusikusse,
Harjumaale haavikuse.
Kes se hauda kaevanessä?
Susi hauda kaevanessä.
Kes sääl manna mattanessä?
Kahru manna mattanessä.
Kes sääl kellä lüijanessä?
Kitse kellä lüijanessä.

Viis: Mihkel Kukk (50 a) (EÜS V 147 (51) < Otepää khk, Otepää kirikuvald – A. Kiiss, 1908), tekst: Liisa Villemson (H III 21, 633/4 (3 ja 4) < Otepää khk – J. Kukrus, 1894).

Rannu

Kui ollin noor
 
KUI MA ALLES NOORMEES OLLI,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
üpassin üle obuse,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
sain ma üle sadula,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la. –
Nüid ei saa üle oriku,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
kevadise kehva põrsa,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la.
Ei sa keppita kohegi,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
tokkita toa eessa,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
savata sanna lavale,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la,
aitamada ahju peale,
ai-rus-sa, ai-rus-sa, ai-rus-sa va-le-ral-lal-la.
 
Viis: Ann Tampere (65 a) (ERA III 7, 99 (38) < Rannu khk ja v, Uniküla – H. Tampere, 1933), teksti kirjutas üles H. Raag (H II 30, 345 (23) < Rannu khk, 1889).

Isa ja mehe kodus. Kolm aita

Sangaste

KUI MA OLLI ESÄ KOTTUN,
kasvi esä kamburinne –
ii’n kasvi illus aina,
taga kasvi kallis aina,
ii’n om muru joo muheli.

Esäl oll’ kolmi aidakesta:
üits rükile rogisi,
tõine kesvile kolisi,
kolmas kaarule kahisi.

Esäl oll’ kolmi tallikestä:
üten olli alli ruuna,
tõisen olli musta ruuna,
kolmandan vaese varsakõse.

Saanu näiu saanuessä,
kabu saie kulunessä,
(saie kavvele kositud).

Oli sääl kolmi aidakestä:
üits na iirile elisi,
tõine ro’tele rogisi,
kolmas konnele kogisi.
Muru oll’ täis musta mutta,
tii-rada (oll’ täis) vitsaraagu.

Viis: Helene Novek (s Villemson, 1879) (ERA II 271, 325 (1) < Sangaste khk, Kuigatsi v < Urvaste – Ilmar Novek, 1940), tekst: Liis Uibu (65 a) (H II 6, 755/6 (76) < Sangaste khk, Keeni v – P. Saul, 1890).

Oma ja mehe kodus

Sangaste

Endine elu. Neiu kasupõlvest

OH MINU ÕNNIST ELUKESTA,
kaunist kasupõlvekesta,
mis ma olli esä kottun.
veeri velle põrmandulle!

Oll(i) kui osi murule,
käve kui kälu (käbi?) kulale (külale?),
usse lätsi õikeen,
tulli tarre tantsien.
Oma emä kaeli,
kaeli ja naareli:
„Joba uppin usse lännu,
tammetüvi tarre tullu!”

Kost ma lätsi üle muru,
muru jäi perrä muhelema,
kost ma astse üle aia,
aid jäi perrä allendama.

Sai neiust saanunule,
võõrile veiderile –
lätsi usse unnaten,
tarre sõant talduten.
Kai perrä peiu emä:
„Joba uhmer usse läven,
tarupakku tarre tullu!
Ooda, uhmer, minnu, uhmer,
kül sa uhmer uuldunet,
tarupakku tasanet,
kuiva kooriku nõala,
taari kanni kaldaelle.”

Kost ma lätsi üle muru,
muru jäi perrä muretama,
kost ma astse üle aia,
aid jäi ennast alandama,
kost ma lätsi üle kõrre,
kõrs jäi perrä ku kõrvenu.

Viis: Kristine Uibu (67 a) (EÜS V 151 (68) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Ivani t – A. Kiiss, 1908), tekst: Ann Kiivit (62 a) (EÜS VI 398/9 (93) < Sangaste khk, Restu v – A. Mõttus ja J. Sossi, 1911).

Oma ja mehe kodus. Sõnakera

Sangaste

KUI MA ELLI ESÄ KOTTUN,
ani veerdu velle veeren,
oli ma kui osi murul,
kävve kui käbi külan,
usse lätsi uikeen,
tarre tulli tandseen.

Kui ma lätsi üle muru –
muru jäi taade kaema,
astse üle aija kolga –
aija kolk jäi alalema,
kost ma kõndse üle kõrre –
kõrs jäi taade kõnelema,
kos ma kondse üle niidu –
niit jäi (taade) nime küsima.
Niit es tija minu nime,
mina es tija niidu nime.

Kui ma elli esa kotun,
ani veerdu velle veeren,
pani ma pirru purdees,
õlekõrre kõnnikis. –
Nüüd pani palgi purdees,
noore kõju kõnnikis.

Perra kaes peju ema,
perra kaasa kasvataja:
konas ta uhmer alunes,
taru pakku tasanes;
kas panda palgi ette,
vai heida hiire ette.

Neiukene noorekene,
kabukene käpekene,
et sa kuule, mis ma kuugu,
pane tähele, mis (ma) pajata:
kui no sulle halvast tetas,
ülemeelde üteldes,
kui sul andas halva sõnu,
kakutas kalgi sõnu –
keri sa sõna kerasse,
mähi sõna mähkmede;
veereta kera sa vesile,
lase kera lainele.
Kera veerd sõna jo velile,
sõõrd sõna sõsarile.

Viis: Kristine Uibu (67 a) (EÜS V 151 (68) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Ivani t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles A. Luksepp (H II 51, 332/5 (7) < Riia l < Sangaste khk, 1894).

Oma ja mehe kodus

Sangaste

Endine elu

LÄTSI MÕTSA OMMUKULTA,
ommukulta varajet.
Kuuli kolmi ikkevat,
emä latsi laulavat.
„Mis sa ikket, näiu noori,
kahitset sa, kabu kulla?
Kas sa ikket ehtimit,
vai taht tõisi rõiviet?”
„Ei ma ikke ehtimit,
taha ei tõisi rõiveet –
ikke ennist elukeist,
kaunist kasupõlvekeist,
mis mull enne ellen olli,
kasupõlven kasuden. –
Olli ma kui uppin murul,
kävve ma kui käbu külän,
usse lätsi uikuen,
tarre tulli tansien.

Kui ma saije peiju kodu,
viirdu peiju värein –
usse lätsi unnaten,
tarest tulli ikkeen.

Iist kaije peiju emä,
takkast kaije peiju taade:
„Joba ummer (uhmer) meil ussena,
tarupakku tarre tuudu!
Ooda-ooda, nuu-nuu-nuu,
konas sii ummer ununes,
tarupakku tasanes –
kuiva kooriku nõjal,
taari kalde kaldesen!”

Viis: Liisa Jõgi (u 50 a) (EÜS V 157 (98) < Otepää < Vidrike v < pärit Sangastest – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles M. Lepp (H III 10, 577/9 (12) < Sangaste khk, Keeni v, 1889).

Endine elu

Otepää

OH SEDÄ ENNISTA ELUDA, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata,
kaunist kasu-põlvekeista, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata,
kui ma elli esä kottun, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata,
veeriti velle murulla, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata:
kau mull es kalsa lina, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata,
lõppe mull es lõuendinä, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata!
 
Võtti vana naise-rotti, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata,
anni ärä armu-rätti, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata,
kauti ära kaala-rätti, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata –
nüid, et ma kottinä kobisa, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata,
erne-varsina erisä, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata.
 
Viis: Emilie Birkenbaum (45 a) (EÜS V 158 (107) < Otepää khk, Ilmjärve v – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles   C. Lipping (H II 56, 952 (23) < Otepää khk, Palupera v, 1895).

Endine elu isakodus

Otepää

Minija vastab ämmale
 
OH MINU ENDIST ELUKEST, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata,
kallist kasupõlvekest, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata,
kus mina elasin isakodu, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata,
kus mina kasvsin kallin kambrin, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata,
vierse velle morula, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata.
 
Esä kutse ellikus, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata,
emä elle tüteres, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata,
veli Riia ristikus, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata,
muu pere murumunas, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata,
karja latse kanamunas, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata.
 
Nüüd aga ma kotin kobisen, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata,
erne-varvin vabisen, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata.
 
Oles ma tiidnu tillukene, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata,
unen näinu ulikene, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata,
et mo kurjale kositi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata,
pahatsele pantene, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata –
tulle oles visand viinatoobi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata,
kattussele õllekannu, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi, oi-oi-oi-oi otsata!
 
Viis: Emilie Birkenbaum (45 a) (EÜS V 158 (107) < Otepää khk, Ilmjärve v – A. Kiiss, 1908), tekst: Liis Vasil (73 a) (E, Stk 35, 72 (2) < Otepää khk, Pühajärve v – E. Grünberg, 1926); täiendatud (E 26423/4 (5) < Palamuse < Otepää khk, Vastse-Otepää v – H. Maasen, 1896) ja (H III 22, 9 (1) < Otepää khk, Palupera – Joosep Silde (rätsep), 1894).

Endine elu isakodus

Rannu

OH SEDA ENNISTA ELUDA,
kaunist kasu-põlvekesta,
kus mina ellin esäkodu
kasvin viie velle kodu.
Es näe nälga, es kuul´ kurja,
sääl minu jala tiid es tiiä,
tiid es tiiä, maad es maitsa;
sääl sei sedä kalada,
mes tuli loppen lootsikude,
handa heiten aida ette,
perset pilden pengi pääle.

Sain mina suurele talule,
kus oli kullatu tanumi,
hõbetadu aiavitsa –
sääl minu jala tii teesi,
tii teesi, maa maitsi;
sääl ma sei sedä kalada,
mes oli koolu kotikude,
nälgenu nässäkude –
sääl näi näljä, kuuli kurja.

Viis: Ell Kurno (80 a, pärit K-Jaanist) (EÜS III 2719 (37) < Rannu khk, Valguta v – P. Tatz, 1910), tekst: Ann Pärler (E,StK 4, 11/12 (8) < Rannu khk, Vehendi (Virtsjärve rannas) – E. Ahas, 1921).

Endine elu. Isa ja mehe kodu

Rannu

OH SEDA ENNISTA ELUDA,
kallist kasupõlvekesta,
kui me kasvime koduse,
istsime isa toassa.
Olin kui uba ilusa,
käisin kui käbi kenaste,
uaõisi uhkeeste,
ernevarsi valgeeste,
linaseeme sirgeeste.

Olin kodu, maksin kulla,
venna õues veeringida,
taadi õues taaderida.
Veersin kui muna murule,
keersin kui kera kesale,
õunakene pääle õue.
Ei rikund muna muruda,
ei rikund kera kesada,
õun ei rikund õuekesta.
Muna teeb muru sileda,
kera teeb kesa tasatse,
õun teeb õue ümarkuse.

Siis ma sain seda kalada,
mis tuli mängides mäele,
karates tuli kaldaesse,
lusti lüies loodsikusse.

Sain sis välja võeraale,
sain sis kallis kaugella,
tütre teisele talule.
Ei sis maksnud maasta rohtu,
maasta rohtu, puusta lehte,
jala alt seda porida,
mis on kahe kanna alla,
viie varvaste vahela.
Sis kuuldi kära kulasse,
taplus teisele talule,
öeldi mind külla sööjas,
külla sööjas, külla joojas,
külla kandijas kulasse.
Mina mõistin kohe kosten:
„Mes saab veest viia külasse,
aganist saab anda muile,
taarist teisele talule?”

Viis: Ell Kurno (80 a, pärit K-Jaanist) (EÜS III 2719 (37) < Rannu khk, Valguta v – P. Tatz, 1910), teksti kirjutas üles H. Raag (H III 10, 113/4 (20) < Rannu khk, 1889).

Endine elu. Isa ja mehe kodus

Rõngu

Kurjal mehel. Neiu kodu

KUI MA OLLI ESA KOTUN,
esa kotun, ema kotun,
esa kutse hellikussa,
ema ellas tütrekeses,
veli kutse verevas munas,
sõsar hõppe sõrmusses,
muu pere kuts muru munas.

Meil es puudu puhas ame,
kaa es (ega?) kaltsa linatse,
valge räti vakja otsast,
siidiräti seina päälta.

Oles ma teednu tilluke,
unen nännu ulluke,
et mu kurjale kositi,
pahatsele pandanesse –
tulle viskas viinatoobi,
katusselle õllekannu!

Tähendus: See laul läheb mitmes tükis pikemaks aga ta jääb siin poolele sest et siin niisugutsid sõnu ette tuleb mis mitte kirjutada ei sünni.

Viisi ja teksti kirjutasid üles Peeter Kurg ja hr. Bruus (EÜS II 19 (65) ja EÜS II 84 (65) < Rõngu khk, Aakre, Pühaste k, 1905), täiendatud (E 20301/2 (3) < Rõngu khk, Savi t. – A. Käärik, 1895) (= identne H IV 4, 513/4 (25) < Rõngu khk. – Andres Käärik < (?) L. Uibu, 1891) ja (E 18164 (14) < Rõngu khk – Andres Käärik, 1894) (= identne H IV 8, 769 (11) < Rõngu khk, Savi t. – A. Käärik (1896).

Endine elu. Isa- ja mehekodu

Rannu/Puhja

KASVI MA KASU KODUNA,
veersi ma vellete seanna,
sääl ma seie seda kala,
mes tulli mängen mäele,
lusti lüvven lootsikulle.

Saie ma võõra koduje,
sai ma peiu peralta –
nüid ma söö seda kalada,
mes om koolu kottikude,
mes om märsi mädänenu.

Elli ma esa koduna,
ella ema õlma alla,
sääl panni pirru purretessi,
õlekõrre kõnnikusse –
pirdu ei paindund purretenna,
õlekõrsi kõnnikunna.

Siin panni palgi purretessi,
kõivu tüve kõnnikusse –
palk jo paindu purretenna,
kõivu tüvi kõnnikunna.

Lätsi kui uhmer üle usse,
tamme pakku üle tare –
ämma takka naaratie:
„Paisud sa ämma palasta,
lihtud äia lihasta!”

Mina kuuli, kosti vasta,
varsti vasta üttelie:
„Paisu ei ämma palasta,
lihtu ei äia lihasta –
paisusin peiu palasta,
lihtusin peiu lihasta!”

Viis: Ell Kurno (80 a, pärit K-Jaanist) (EÜS III 2717 (29) < Rannu khk, Valguta v – P. Tatz, 1910), tekst: Ann Sirel (H IV 3, 835/7 (17) < Puhja khk – D. Schmidt, 1888).

Endine elu. Isa- ja mehekodu

Puhja

Liigasööja

KASVI MA ESÄ KODUNA,
kasvi ma ema koduna,
veersi viie velle kodu –
veersi ku ubin üle õue,
käänsin kui kana üle kaeu!
Sääl pani pirru purdeessi,
õlekõrre kõnnikussi;
pirdu ei paindund purdeenna,
õlekõrsi kõnnikunna.

Saie ma äia koduna,
saie ma ämma koduna,
pani palki purdeesi,
kõivutüvi kõnnikussi,
palki paindus purdeenna,
kõivutüvi kõnnikunna.

Äia sõimas mu emisessi,
ämma Hiiumaa seasse:
„Näe kus tuleb suuri sööja,
suuri sööja, suuri jooja,
veel enam külasse vedaja!

Mes on mul külasse vedada? –
taar ep ole ilma tabata,
vesi ep ole ilma võtmeta.

Oh mu oma memmekesta!
Kui ma elli oma kodun:
võtsi võida – es vähene,
kaksi kala – es kahane.
ema ütel iire peale,
esa kaevas kassi peale. –
Mina see illus iirekene,
katejalgne kassikene!

Viis ja tekst: Kadri Puur (sünd Villemson, 80 a) (EÜS V 1222 (7) ja EÜS V, 1230/1 (19) < < Tartu l. < Puhja khk, Kaimi k, Vanasse t – M. Kampmann, 1908), täiendatud (ERA II 78, 243/4 (1) < Puhja khk, Ulila v, Kannu k – R. Viidebaum (kopeeritud K. Soldani üleskirjutustest) (1932) < Liiso Pehka (sünd 1842. a), 1934).

Endine elu. Ema õpetus

Rannu/Puhja

Ilus neiu isakodu

KUI MA OL’LI MEMME KOTUN,
käisi ümbre nii kui kägu,
liisi ümbre nii kui lindu –
jala ol’li all kui jaanililli,
esi ol’li pääl kui päivä lilli.

Saije ma mehe koduje –
veeti ümbre nii kui venet,
aeti ümbre nii kui aami –
esi pääl kui Pärnu karu,
jala all kui jahvi-kivi.

Memme mõistis, memme kostis:
„Ole vaiki, tütrekene,
ole oolik ommukulta,
varra enne valgeeta –
kae läbi karjalauda,
sihi läbi sialauda,
otsi sa obeste talli!
Kui läät rõivit mõskemaie –
mõse enne äijä ame,
mõse enne ämmä ame,
peräst sedä peju ame,
pääle sii enese ame!
Käi sa alta äijä jala,
käi sa alta ämmä jala,
nao varvaste vahelta!”

Viis: Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 430 (7) < Rannu khk ja v, Neemisküla, Kärba talu, 1938), tekst: Kadri Sütt (75 a) (EÜS VI 829/30 (91) < Puhja khk, Kavilda v – E. Eisenschmidt, 1909).

Isa- ja mehekodus

Rannu/Puhja

Ilus neiu isakodu

OL’LI MA EMÄ KODUNA,
viirsi vellide siäna –

käisi kui upin üle ussa’a,
tamme latva üle tare!

Panni pirdu (1) purdeesse,
õlekõrsi kõnnikusse –

pird es painu purdeessa,
õle kõrsi kõnnikunna!

Saije jo peijo perältä,
oma kaasa kaudelede –

seije ma seeme erneida,
uvvelt pessetut ubeda.

Säält ma lihusi lihavas,
säält ma paisu paksembas –

lätsi kui uhmer üle ussa’a,
tamme pakku üle tare.

Pal’kki paindu purdeenna,
visa kõivu kõnnikunna.

Ti tõrku, maa nõrku,
nõrku nõrka sängilauda.

1 pird – peerg

Viis: Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 430 (1) < Rannu khk ja v, Neemisküla, Kärba talu, 1938), tekst: Mari Hermann (90 a) (EÜS VI, 814/5 (79) < Puhja khk, Ulila v, Ridaküla – E. Eisenschmidt, 1909).

Isa- ja mehekodus

Rannu/Puhja

x

OLLI MA ESÄ KODUNA,
olli ma emä koduna,
taadi tettü tarena,
viirse velle põrmandulla –
ei mu’s täi esä lüvva,
ei mu’s täi emä lüvva.

Esä mu hõigas ellikussa,
emä hella tütärissa.
Olli kui upin usse suula,
tammelatva tare lävel.
Lätsi mina üle esä õue,
lätsi mina üle emä õuve,
panni pirru purretesse,
õlekõrre kõnnikusse –
pind es paindu purretane,
õlekord ei kõnnikuna.

Saie ma äiä kodune,
saie ma ämma kodune.
Lätsi minä üle äia õue,
lätsi mina üle ämma õuve,
pani palgi purreteesa,
kõivu tüvi kõnnikussa –
palk mul paindu purretena,
kõivu tüvi kõnnikuna.

Ämm mu sõimas ämaratses,
küdi sõimas kühmakatses,
nadu sõimas närtsukaelaks,
oma miis musukünas.

Viisid: Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 430 (1) < Rannu khk ja v, Neemisküla, Kärba talu, 1938) ja Ann Minka (EÜS VI 725 (42) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), tekst: Eva Uin (68 a) (E 59098/9 (1) < Tartu < Puhja khk, Kavilda v – E. Potsepp, 1926).

Puhja

Noorelt mehele

EMAKENE MEMMEKENE,
mes pannid mu varra mehele,
enne aigu asja pääle? –
Mõtlid poisi puudunevad,
kahupäid kahanevad; –
puudu ei nu poisi hulka,
kahane kahupää hulka!
Ennemb puudub puune mõtsa,
lõppeb lõhmusine mõtsa
kaob kadajane mõtsa!

Viis: laulja Vihandi ema (75 a) (EÜS VI 719 (22) <Puhja khk, (Kavilda v?) – M. Pehka, 1909), teksti kirjutas üles Jaan Loskit (H I 2, 508 (15) < Puhja khk, Suure-Konguta v, 1888).

Nooriku kahetsus (?)

Sangaste

LÄKE OI³JA UHTEMAIA,
merda suuda mõskemaia;
teke oja mie’ omase,
teke tingi’ tutevas.

Kost sai oja meil omase,
kost sai tingi’ tutevas?
Üle oja jõije olle,
üle käuru anni käe,
üle vete serpsi viina –
säält sai oja meil omase,
säält sai tingi’ tutevas.
Olle jõije ooletule,
käe anni kärnätsele,
sõrme nope nurjatule.

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 207 (68) < Sangaste khk, 1909), tekst: Kadri Susi (u 60 a) (H II 5, 461/2 (32) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Hea ja kuri mees. Tule mulle

Sangaste

Kus istun – iken

POISI PETI NÄIDUSIIDA,
auguteli Annesiida,
meelüteli Miinasiida –
külä ala, künni ala,
talu ala, tapu ala:
„Tule mulle, näiju noori,
kallu, kabu külästa! –
Suust ma sööda, suust ma jooda,
suust ma sööda tsukerile,
peo päältä pähkemile.
Ma vii pillile magame,
kandelile kammerile,
ma pane pilli piida pääle,
kandle kambre läve pääle.
Ma tii tinaredeli –
üles minnä uibuede,
maha tulla marjapuile!”

Sai ma näiju saanuvessa,
jäi ma näiju jäänüvessa –
vei ta piidsale magame,
karbatsile kammerile:
„Näiukõne, noorekõne –
seo om sinu sinesärki,
kalevine kaalarätti,
mis sa iäl himmustesid,
kasupõlven kargelesid!”

Midäs sis tetä näiju nooril?
Lahki tahtse süa lahete,
katski minna meelekõne.
Vasta iks pidäss hame linane,
vasta, pihta peenikõne –
lase_ei süänd lahete,
katski minnä meelekeista.

Sis iks näiju iku iki,
iku iki, mure ma mureti:
kohes ma murdu, sääl mureti,
kohes saise, saina like.
Sinna iks tiiki tegünessa,
kala järvi kasvanessa –
kül saa küla karjal juvva,
hulga hobeste ojutede,
valla varssu valade.

Läbi iks läässi hiätse (1) järve,
läbi sõõru uibuedse,
oles suve ma söömäte,
käiss talve ma kängäte,
kui saasõ viil nätä näiju ellu,
käija näiju kasupõlve!

(1) se sõna hiätse tähendab: jäätse.

Viis: Jaan Libert (71 a) (EÜS VI 212 (96) < Sangaste khk, Keeni v – A. Kiiss, 1909), teksti kirjutas üles Kristjan Gross (H II 31, 781/2 (1) < Sangaste khk, Laatre v, 1888).

Tule mulle. Hea ja kuri mees

Sangaste

POISI’ LUODU PETIJÄS,
petijäs ja võtijas:
„Tule mulle, näio noori,
kallu’ mulle, kabo käpe!
Ma vii pilliga magama,
kandelega kamberede,
ma pane pilli piida pääle,
kandle kammerde lävele.
Mull om majan marjapuu,
uss-aijan uibopuu.
Ma tie tinatse redeli,
vala vaski varvakese’ –
üles minnä’ uibode,
maha tulla’ marjapuust.
Mull om lauta lambeid,
katsi lauta karjakeist,
muru täüs mull mullutsiid,
tieraa’ timatsiid,
mull om lauta nüssevida,
katsi lauta kandevida!”

Sai peiule peräle,
sai kaasa kamberede –
viidi piidsale magama,
karbatsile kamberede,
pan’ti piitsk piida pääle,
karbats kammerde lävele.
Laut ol´l´ täüsi taiva-vett,
katsi lauta kao-vett,
muru ol´l´ täüsi musta muta,
tieraa’ vitsaraid.

Naksi näio küsümä:
„Kos jäi majast marjapuu,
uss-aijst uibopuu?” –

Mado söönü’ marjapuu,
ussi’ söönü’ uibo juure’.

Viis: J. Tamm (EÜS I 800 (82) < Sangaste khk, Laatre v – J. Aavik, 1904), tekst: Mari Kirschbaum (Jukatsi Mari, u 35 a) (H II 5, 366/7 (2) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Hea ja kuri mees. Petis peiu. Tule mulle

Sangaste

VELLEKESE’ NOOREKESE’,
kävet külän kükikule,
all aija röömakule,
suka’ suun, kalsa’ kaalan,
amme’ ammaste vahele!

Poisi’ petvä’ näidesida,
augutalli Annesida,
lepütälli Liisusida:
„Tule mulle, näio noori,
mulle kallu, kabo käpe –
mull om kolmi aidakeist:
kats´ no röele rögisi,
kolmas kaarule kahisi.

Tule mulle, näio noori,
mulle kallu’, kabo käpe –
mull om kolmi laudakeista:
laut om täüsi laskevida,
katsi lauta kandevida,
sulg om täüsi suuri tsiko,
põhk om täüsi põrseida.

Tule mulle, näio noori,
mulle kallu, kabo käpe –
mull om tare terist tettü,
lagi liidet linnasist,
usse’-iene uiboetse’,
sagara’ sikasarvista,
põõna’ pantu põdraluist.

Tule mulle, näio noori,
mulle kallu, kabo käpe –
ma vii pillilä magama,
kandelega kamberede,
pane pilli piida pääle,
kandle kammerde lävele.

Tule mulle, näio noori,
mulle kallu, kabo käpe –
mull om uibo usse ien,
marjapuu värete suul,
ma tie tinatse redeli,
vala vas´ki varvakese’ –
üles minnä uibode,
maha tulla marjapuust!”

Pois pet´ näio põrgude,
tõmmas´ näio tõrvamäele.

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius Lähteenkorva (ERV 215 (1593) < Sangaste khk, 1877)(SKS, Lähteenkorva nr 310), tekst: Kadri Susi (u 60 a) (H II 5, 458/9 (125) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Hea ja kuri mees. Petis peiu. Tule mulle

Sangaste

Vara vaeseks.

MARIKÕNÕ, SÕSARAKÕNÕ,
lätśi sa oia uhtma,
lätśi sa kaivu kastma,
lätśi sa orgu ubinalõ,
mäe pääle pähklimälle. –
Tuĺĺi ütśi noori meesi:
osso (= oś seo, olõś seo) näiu mullõ saasi,
käpe mullõ kallunõsi!

„Tulõ mullõ, näiukõnõ,
kallu mullõ, käpekene!
Mull om siidi kübärä pääl,
kard kao salvõ pääl;
tsia sillana magassõ,
varsa võtva võrõndun.
Tulõ mullõ, näiukõnõ,
mä_lä (ma lää) ruttu Roodsimaalõ,
pia lää ma Pihkvamaalõ:
Roodsist tuu ma rõiva’ rohilidse’,
Pihkvast tuu ma pika paela!”

Sai no näiu saanõnõssa,
käpe kätte kallunõssa:
oĺĺ tall köüds kübäre pääl,
kammits kao (kaevu) salvõ pääl;
siu sillana magasi,
vesi võtti võrõndigun.
Lätś küll ruttu Roodsimaalõ,
pia lätś ta Pihkvaele:
Pihkvast tõi ta pikä piidsa,
Roodsist tõi ta vaava roosa.
Küti siis näiu külle pääle,
säädi näiu sällä pääle.

Oi-oi-oi, ma vaenõ latsi,
ilma imäldä kananõ!
Suu mull üte suvõ vannu,
pää üte päävä vannu,
olõ(-i) viil mu mähkmä määnu,
olõ(-i) hamõ habrastanu:
mähkmä omma mäe aidan,
hamõ om viil ala aidan.

Nuu kõo viil kõvõra,
nuu paiu viil painunu,
kon viil minnu hällitedi,
hällitedi, kiigutõdi.

Olnu ma kotun kuusi suvvõ,
viitünü viiś ajastaiga!
Võinu ma kodu kopitada,
lavva ala hallitada!

Viisi kirjutas üles J. Tamm (H II 59, 818 (13) < Sangaste khk, 1909), teksti Gustav Seen (H II 6, 779/81 (1) < Sangaste khk ja v < Els (?), 1890).

Hea ja halb mees

Sangaste

MINU PEIG OM PILLISEPPA,
kaas om kanneli tegija,
vii mu pillige magame,
kannelige kambrie’e,
paneb pilli pää alla,
kanneli lae vahelle.

Tõses hommuku ülessa;
kui ei kuule, sis äratas,
võt ta pilli pää alta,
kanneli lae vahelta,
lask ta pillil mul ütelda,
kannelil mul kuuluta:
„Tõuse, lindu, nüpsa lehma,
tõuse, kaasa, saada karja!”

Sinu peig om piitsaseppa,
kaas kantsiku tegija,
vii su piitsage magame,
kantsikuge kambrie’e,
paneb piitsa pää alla,
kantsiku lae vahe’ella.

Tõses hommuku ülessa,
sis võt piitsa pää alta,
kantsiku lae vahelta,
lask sul piitsal ütelda,
kantsikul sul kuuluta:
„Tõuse, laiska, nüpsa lehma,
tõuse, viitja, saada karja!”

Viis: Villem Falkenberg (EÜS III 6 (2) < Sangaste khk, Uniküla – F. Kuhlbars, 1889), tekst: Ann Potsepp (66 a) (ERM 144, 28/9 (41) < Sangaste khk, Tõlliste v, Uniküla, Kaasiku t – August Karu, 1920).

Kuri mees

Sangaste

Vaese kaebdus. Petis peiu

VELI, HELLA VELLEKENE,
iki kiitit, iki ütlit:
“Tule mulle, saa minule,
ma ei riidle s’ut rehele,
ega pane pahmatselle,
ega taha tapanessa;
ma vii pillil magame,
kannan kandlel kammerisse,
panen pilli päetsisse,
kandle kaasa jalutsisse.
Ma tuu Riiast roosa kleidi,
Piiperist tuu pika põlle!”

Sai ma sulle saadanessa,
jäi ma sulle jäädanessa –
iki riidlit mu rehele,
iki tahit mu tapanessa,
iki pannit pahmatselle.
Tõid sa Riiast pika roosa,
Piperillist pika piidsa!
Pannid piidsa päetsesse,
kaika kaasa jalutsesse.
Lõpe ei pihast piidsa joone,
käevartest varva joone.

Kuule ei oma nimehe:
huur ma ole hommikulta
lits ma liia lõunaelta:
“Mine, litsi, nüssa lehma,
mine, kaagi, saada karja,
mine, huura, tuu hobene!”

Kui ma elli ema koduna –
täi ei ema hõigate,
täi ei esa hõigate!
Esa hõigas ellakeses,
ema ella linnukeses,
velle kutsev’ kullusses,
sõsare mu sõrmusessa.

Nüid sai sulle saadunessa,
jälle sulle jäädunessa,
otsid süidi süvvahenna,
maru või maatehenna.

Õle küüra külle alla,
padi palki pää alla,
tulet kui tuli taresse,
pist’ kui piken põrandule,
raksud kui see rahehuugu,
tiltsut kui see terane mõõka,
kärgit kui käre kadaja.

Viis: Helene Novek (s Villemson, 1879) (ERA II 271, 332 (14) < Sangaste khk, Kuigatsi v < Urvaste – Ilmar Novek, 1940), teksti kirjutas üles J. Tamm (H II 59, 796/7 (40) < Sangaste khk, Tõlliste v < R. T., 1898).

Kuri mees. Isa ja mehe kodus

Sangaste

POISI’ LUODU PETTIJÄS,
pettijäs ja võttijas!

„Tule mulle, näio noori,
mulle karga, kabo käpe!
Ma lää pia Pihkevade,
ma lää ruttu Rootsimaale –
ma tuo Pihkvast pikä sii’,
Rootsimaalta rohiladse’,
ma pane padjule magama,
sii ala sirusside,
vildi ala venüsside.”

Sai’e näio saanuvas,
kabo sinnä kalluvas.

Läts´ ta pia Pihkevade,
lätsi ruttu Rootsimaale –
Pihkvast tõie pikä’ piidsa’,
Rootsimaalta keeruroosa’,
pand´ piidsule magama,
karbatsile kamberile,
pand´ piidsa piida pääle,
roosa ruhe otsa pääle,
kütt ta näio kühma pääle,
sääd´ näio sällä pääle –
neo’ Pihkva pikä sii’,
Rootsimaa rohilitse’! –
Sedä ihksid elleen,
karksid kasupõlveen.

Oi Jummal-Jumalukene,
Maari matal´ linnukene! –
Kui ma elli esä koton,
hani vierdü velle veeren –
olli ku osi murule,
käve ku käbü küläle,
usse lätsi uikeen,
tarre tulli tandseen!

Oi Jummal-Jumalukene
Maari matal´ linnukene!
Nüüd sai siijä talule,
kon om Ärtü ämmä nimi,
pühä-Jüri pei’o nimi,
velle’ ku Viru varese’,
sõsare’ Arju araku’,
nao’ Narva rakakese’!

Tule puhas´ puolpää,
sake sanna-kütemine,
kästäs verdest vihta haudu,
tsia-lihast lipe tetä,
aanikista lõuna’ heitä.

Võõras´ ole, kost ma võta,
külä ole, kelt ma küsü?
Võt´ma’ võõrasta käena,
taba tarku puusa pääl.
Tule võõras´, anna võti,
tule tarka, lase taba!
Seeni näio näl´gä kooles,
kabu näl´gä kannates,
kui no muru muijalt tuvvas,
otsakese’ otsitase’,
palakese’ palleldase’,
leevä-kiku’ kerjatäse’.

Kui ma elli esä koton,
kui ma tandse taade taren,
hani vierdü velle veeren –
panni piru purdes,
ole-kõrre kõnnikis. –
Pird es painu purdin,
olekõrs´ kõnnikin.

Nüüd pane pal´gi purdes,
noore kõo kõnnikis –
pal´k´ painus purdin,
nuor kõiv kõnnikin.

Perrä kaes pei’o emä,
kaes kaasa kasvataja,
kunas ta uhmer’ oolunes,
tarupakku tasanes,
kas panna pal´gi ette,
vai eitä irre ette?

Kuule, peenü pei’o emä,
kaasa kallis kasvataja –
är’ pangu pal´gi ette,
ärä eitku irre ette!
Küll ta uhmer´ oolunese,
tarupakku tasanese!

Oi Jummal-Jumalukene,
Maari matal´ linnukene!
Pästä minno põrgust,
kuratide kooli-majast!

Viis: Jaan Libert (71 a) (EÜS VI 212 (96) < Sangaste khk, Keeni v – A. Kiiss, 1909), tekst: Liis Kurg (60 a) (H II 5, 477/81 (140) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Halb mees

Sangaste

IMÄKENE, MEMMEKENE,
annid minnu, pannid minnu,
annid minnu halvakile,
pannid minnu pallile,
annid sulastõ suskõ,
neitsikide näägutõ,
karüse kaala karatõ!

Imäkene, memmekene,
tii telle tii viirde,
lasõ kota, lasõ vetä,
lasõ kota laja hüü,
vai ka vetä viie küü,
tühä kihä kinni kisku,
pallä ihu painutõdõ,
nällätse naagutõdõ –
and’ õks rüa viirde rõõvlilõ,
kaara viirde kalmukilõ,
tii viirde timukilõ.

Viisi kirjutas üles A.A. Borenius-Lähteenkorva (ERV 2 (11) < Sangaste khk, 1877); tekst: Eva Emers (60 a) ja Lotta Anderson (70 a) (EÜS VI, 334/5 (18) < Sangaste khk ja v, Ala-Laose t – A. Mõttus ja J. Sossi, 1911).

Hea ja halb mees

Sangaste

MEID OLI KATSI SÕSARIDA:
läbi toomingu tullime,
läbi aaviku astime,
tõne tõselt küsitelli,
küsitelli, mõistatelli:
„Kumbes, sõsar, sinu elu?”

„Halb om, sõsar, minu elu!
Kotun kolm om pata tulel,
kolm om kulpi sisenna,
kolm om manna matsajeda –
esi nuutsu nulga taga,
esi saisa saina taga.
Muru oli täis muta-porri,
tii-raa vitsaraagu,
kavvest ol vii kandamine,
üle aia astumine. –
Panni palgi purdeessa,
nõrga koju (kõivu) nõker-puussa.
Käisi üle käskijala,
üle joosi joogi tuuja –
palgi alla paenusive,
nõker koju (kõiv) nõrkusive!
Kumbes, sõsar, sinu elu?”

(Tõne ütel:)

„Hää om, sõsar, minu elu!
Üits om pada mul tulella,
üits om kulp ka sisenna,
esi manna maitsamanna;
ei ma nuutsu nulga taga,
ei ka saisa saina taga.

Kavvest ol vii kandamine,
üle aia astumine –
panni pirru purdeessa,
kuusenõgla nõker-puussa.
Käisi üle käskijala,
üle joosi joogi tuuja,
ei küll painu pirru purde,
ei ka nõrku kuusenõgla.
Muru oli täisi mullikiida,
tii-raa timmantsiida.”

Viis: Anna Kits (86 a) (RKM II 225, 596 (1) < Sangaste khk, Tagula k, Kaja t – H. Tampere, 1967), tekst: Kadri Falkenberg (76 a) (ERM 144, 20/2 (32) < Sangaste khk, Tõlliste v, Uniküla, Kuuli t – August Karu, 1920).

Hea mees

Kambja

MINU PEIG OLLI PILLISSEPA,
kaasa kandeli tegija –
viib ta mu pilliga kamberisse,
paneb pilli piha alla,
kandeli lae vahele.
Tuleb hommung, kui ei kuule,
võtab pilli piha alta,
kandeli lae vahelta:
„Tõuse, virk, ja lüpsa lehma,
tõuse, virk, ja saada karja!”

Viis: Peeter Fuchs (umb 40 a) (EÜS V 142 (28) < Kambja khk, Vana -Prangli v – A. Kiiss, 1908), tekst: Tiiu Plotnik (EÜS V 1214 (9) < Kambja khk, Kammeri v – Kusta Käärd, 1908).

Kuri mees

Kambja

MINU PEIG OLI PIITSASEPPA,
kaasa kantsiku tegija.
Viib ta mu piitsaga kamberisse,
paneb piitsa piha alla,
kantsiku lae vahele.
Tuleb hommik, kui ei kuule,
võtab piitsa piha alta,
kantsiku lae vaieelta (vahelt):
„Tõuse, laiska, lüpsa lehma,
Tõuse, laiska saada karja!”

Viis: Peeter Fuchs (umb 40 a) (EÜS V 142 (28) < Kambja khk, Vana -Prangli v – A. Kiiss, 1908), tekst: Tiiu Plotnik (EÜS V 1214/5 (10) < Kambja khk, Kammeri v – Kusta Käärd, 1908).

Hea ja kuri mees

Võnnu

Kuri ja hüva mees

NEITSIKENE, NOORUKENE,
kirjupihta peenikene,
ära jookse joomarille,
kohe kõrtsi käimarille!
Tunneb joomari hobune,
kõrtsi käimari kübara,
lakekoera laugukene:
ise joob kõrtsis kõige päeva,
kõrtsis kõige see nädala,
hobu koogussa konutab:
silmad söövad, suu vaatab,
kabjad kangasta kujuvad,
saba loobib lõuendida.

Küllap tunnub kurja meesi:
kui tuleb kõrtsista koduje,
üles tõstab teki sõrva,
harutab palaka sõrva,
võtab piitsa piida päälta,
kaika kamberi lävelta,
lööb ta selga seitse hoopi,
kaelale kaheksa hoopi,
mööda külge kümme hoopi,
pähe peksab märjad männid,
kuivad kuused kukkelaie,
kaelale kased kõverad,
selgaje sinised lepad.

Kisub siis riidu kinnastesta,
saab siis süüda söömisesta,
viga veegi toomisesta,
jagu jalge-rättidesta.

Küll tunnub hüvane meesi
ja tunnub hüvase naine
kübarasta, kinda’asta,
sadulasta, saapa’asta.
Kui tuleb kõrtsista koduje,
üles tõstab teki sõrva,
harutab palaka sõrva:
„Tudu, minu toomekene,
maga, marja-varrekene,
hinga, oa-kaunakene!
Sa oled tüki tööda teinud,
kõva kangasta kudunud,
ma kõndinud kõrtsi teeda,
hulga hukanud rahada.”

Viis: Juhan Luik (80 a) (ERA III 6, 186 (14) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, vstm – K. Leichter, 1931), tekst: Anna Kiisla (71 a) (E 71376/9 (1) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, Amaste k – kirj. Karl Kiisla (Tartu Tehnikagümn. IIa kl. õpil.), 1930).

Joodik mees

Otepää

NEIUKENE, NOOREKENE, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
kuis sa olet johtnu joodikale, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
õllekurgu kottaale, või e-li lee-lu, el-li lel-lu? –
Võinu merde uppuda, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
kala-järve kauda, või e-li lee-lu, el-li lel-lu:
vesi oles veeretanu, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
kalajärv oles kallutanu, või e-li lee-lu, el-li lel-lu.
 
Viis: Kristine Uibu (67 a) (EÜS V 151 (67) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Ivani t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Villem Vaher (H II 44, 508 (4) < Otepää khk, 1891).

Otepää

Noorike kaibus

KÜLA NAISE, joo-eda, KÜLMA KÄNGA, joo-eda,
ui-lui-lee, külmakänga, joo,
viimatse, joo-eda, viruvarese, joo-eda,
ui-lui-lee, viruvarese, joo,
käsiva minul, joo-eda, mihele minna, joo-eda,
ui-lui-lee, mihele minna, joo,
abikaasale, joo-eda, karata, joo-eda,
ui-lui-lee, karata, joo,
ütel põlvila, joo-eda, paramba, joo-eda,
ui-lui-lee, paramba, joo,
tanu all, joo-eda, auusamba, joo-eda,
ui-lui-lee, auusamba, joo.
 
Perast sai põlvil, joo-eda, põdeta, joo-eda,
ui-lui-lee, põdeta, joo,
tanu all sai, joo-eda, haige olla, joo-eda,
ui-lui-lee, haige olla, joo.
 
Viis: perenaine Üts (45 a) (EÜS V 139 (14) < Otepää khk, Neeruti v – A. Kiiss, 1908), tekst: Mari Horku (H III 21, 833 (6b) < Otepää khk – J. Kukrus, 1895).

Hea ja kuri mees

Rannu

Hea ja halb mees

KUI MINA KAASA VÕTANESI,
kallimada kosinesi,
ma viiss pilliga makale,
kandeliga kamberide;
panes pilli pä’itsede,
kandle kaasa jalutside.

Neiu mõistse, kostse vasta:
“Oh sina petis peiukene,
kavalamp minu kaasakene!
Sa viiss piitsaga makale,
kaikaega kamberide,
panes piitsa päitsede,
kaika kaasa jalutside!”

Viis: Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 429 (3) < Rannu khk ja v, Neemisküla, Kärba talu, 1938), teksti kirjutas üles J. Kivisaar (H I 2, 517 (4) < Rannu khk, Valguta v, 1888).

Hea mees

Rõngu

IIDUT-TIIDUT, TENGÄ LEIDSIN,
tengaga ma obu ostsin,
obuga ma naise võtsin,
naisega ma pere pidäsin.

Pere üttel: pessa naista! –
Ei mina pessa pere peräst:
minu naine noorekõne,
rõõsa piima koorekõne!

Viisi ja teksti kirjutas üles P. Kurg (EÜS II 19 (66) ja EÜS II, 84 (66) < Rõngu khk, Aakre v. Pühaste k, 1905).

Kaasa kaugel. Joodik mees

Rannu/Puhja

MES MINA HOOLI HUISTENNA,
ehk ka pelga priistatenna –
ega oma siin ei ole,
ega kaasa siin ei kasva.
Minu oma Ottepääna,
minu kaasa kaugel maala,
joodab järvela obusta,
kivi veeren kimmelkuta,
paju veeren paadikesta.

Jaan oli joodik poisikene,
ära jõi ta ämma ärja,
ämma ärja, äia lehma,
turgu jõi tuli-vereva,
kõrtsi jõi ta kõrvi ruuna,
alevide allikesta,
liina linalakkakesta.

Viis: Ann Tampere (65 a) (ERA III 7, 98/9 (37) < Rannu khk ja v, Uniküla – H. Tampere, 1933), teksti kirjutas üles Jaan Loskit (H I 2, 507 (11) < Puhja khk, Suure-Konguta v, 1888).

Sangaste

x

Karjalaul

KUI MIIS MEELELINE,
pojanani nal’l’aline,
sis ma tii trellilõtsi,
kua kulda ruudilõtsi,
viä viie pöörälõtsi.

Kui ei ole miis meeleline,
pojanani nal’l’alene,
sis ma tii tek’iotsa,
sis ma kua kotiotsa,
anna säl’gä aina-aigu,
palavelle parmu-aigu,
kibevelle kiini-aigu.

Laulnud Marta Kiršbaum (78 a): Fonograf. rull Nr. 3, III; 16 VI-5 ja E 56029 (42) < Sangaste khk, Korijärve k. – E. Päss, 1925.

Joodikul mehel

Sangaste

x

Asjata kasvatatud
 
OH MA VAENE, MES MA LÄTSI
joodikule mehele.
Joodikul sai nälga nätä –
ei saa enämb tagasi.
 
Oh sa emä, oh sa esä,
mes sa minnu kasvatid;
paremb võinu jõkke heitä’:
sääl oles vesi veeritenu’,
jõekallas kasvatenu’,
kivilehm meid imetänu’.
 
Tekst: Juuli Meesak (64 a) (ERA II 2, 197 (4) < Sangaste khk, Sangaste v – Herbert Tampere, 1928).

Must naine

Sangaste

OH JUMAL, MÄETAGUNE
mi(ks) jätid minda magame,
kui neid neidusid jaeti,
talutüterid taheti!
Lombak jäi minu lůůsse,
jalga-poolik mu jaůsse!
Muil sai “mukki”, muil sai “keki”,
mull sai musta ja rumala!
Mõssi ma viiele vėėle,
kuuel kurna lippeele,
seitsmeele seebiele –
siis sai naine, nagu muile.

Viis: Helene Novek (s Villemson, 1879) (ERA II 271, 326 (2) < Sangaste khk, Kuigatsi v < Urvaste – Ilmar Novek, 1940), teksti kirjutas üles J. Tamm (H II 59, 797 (41) < Sangaste khk, Tõlliste v < R. T., 1898).

Tilluke (tõbine) naine

Sangaste

VELI VÕTI NAISE TILLUKESE.
Naine läts karja saatemaije –
upu ta ubalehesse,
katte kaste heina sisse!
Veli läits seppa palumaije:
“Sepakene, sirgukene,
tėė mull tinast rihake,
vala vaski varvake –
ma lää naista otsimaije:
uppu ta ubalehesse
katte ta kasteheinasse.

Võtt ta kõrval kolleteda,
silma näten närvetede,
võtt ta põlvista põdede,
sääremarjasta magade,
labaluista laisatelle,
käis ta põlvist pintä-päntä,
käis ta niudest nikä-näkä.”

(Tekst poolik.)

Viis: Helene Novek (s Villemson, 1879) (ERA II 271, 332 (13) < Sangaste khk, Kuigatsi v < Urvaste – Ilmar Novek, 1940), teksti kirjutas üles J. Tamm (H II 59, 797/8 (42) < Sangaste khk, Tõlliste v – < R. T., 1898).

Kuri naine

Sangaste

JAANIKENE VELLEKENE,
võtsid naise kui kuradi,
tõsepoole kui tõrvasse,
keä ai ämma ahu pääle,
keä ai taadi tare pääle.
Küdü kurtse kolgan,
nadu nutse nurgan.

Viis: Helene Novek (s Villemson, 1879) (ERA II 271, 326 (2) < Sangaste khk, Kuigatsi v < Urvaste – Ilmar Novek, 1940), teksti kirjutas üles Anette Raid (H III 23, 123/4 (6) < Sangaste khk, 1895).

Tõbine naine

Võnnu

Petetud mees. Naise tapmine

VÕTSIN EILE NAISE NOORE,
tunaeile tõise poole –
ilus oli viia heinamaale,
kallis oli kanda karjamaale,
kaunis kanda kaarelagi (kaare pääle)! –
Niitis (niite) kaare, niitis kaksi,
niitis poole kolmandab;
siis võttis põlvesta põdeda,
põlve paelust paisuvada,
niudist käia nidra-nadra (nika-naka).

Siis viisin sipelgapesasse,
mesilaste mõisaesse,
erilaste hooneesse.
Sipelgad sõid silmad päästa,
mesilased meele seesta,
erilased henge seesta,
et sai otsa ommetegi:
mina vaene vaevast lahti.

Viis: Jaan Nagel (J. Naglalt) (ERA II 119, 402 (73) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, Kubja t – Jaan Moodis, 1936), teksti kirjutas üles Jaan Mootisse (?) (H I 6, 15 (1) < Võnnu, 1895) (= id: E 19980 (7) < Võnnu – J. Rootslane, 1895).

Must naine

Võnnu

Mulle anti must naine
 
JÜRIKE JÕETAGUNE,
tiru-liru-lii, tiru-liru-laa, tiru-liru-lii, tra-lal-lal-laa,
või Marike maa-alune,
tiru-liru-lii, tiru-liru-laa, tiru-liru-lii, tra-lal-lal-laa,
kui seda peetie piduda,
tiru-liru-lii, tiru-liru-laa, tiru-liru-lii, tra-lal-lal-laa,
ja seda jäetie jaguda,
tiru-liru-lii, tiru-liru-laa, tiru-liru-lii, tra-lal-lal-laa,
naise õnne annetie,
tiru-liru-lii, tiru-liru-laa, tiru-liru-lii, tra-lal-lal-laa,
käharpäida käänetie,
tiru-liru-lii, tiru-liru-laa, tiru-liru-lii, tra-lal-lal-laa –
mulle halba annetie,
tiru-liru-lii, tiru-liru-laa, tiru-liru-lii, tra-lal-lal-laa:
mulle musta ja rumala,
tiru-liru-lii, tiru-liru-laa, tiru-liru-lii, tra-lal-lal-laa,
tõrvaskandu ja tõbine,
tiru-liru-lii, tiru-liru-laa, tiru-liru-lii, tra-lal-lal-laa.
 
Kuhu pean mustaga minema,
tiru-liru-lii, tiru-liru-laa, tiru-liru-lii, tra-lal-lal-laa,
rumalaga ruttamaie,
tiru-liru-lii, tiru-liru-laa, tiru-liru-lii, tra-lal-lal-laa,
tõsisega tõttamaie,
tiru-liru-lii, tiru-liru-laa, tiru-liru-lii, tra-lal-lal-laa?
Kus oli oitu, sääl ujutin,
tiru-liru-lii, tiru-liru-laa, tiru-liru-lii, tra-lal-lal-laa,
kus oli vetta, sääl virutin,
tiru-liru-lii, tiru-liru-laa, tiru-liru-lii, tra-lal-lal-laa,
kus oli loiku, loputin,
tiru-liru-lii, tiru-liru-laa, tiru-liru-lii, tra-lal-lal-laa.
Nii sai naine valgeeksi,
tiru-liru-lii, tiru-liru-laa, tiru-liru-lii, tra-lal-lal-laa.
 
Viis: Liisa Laan (EÜS VIII 301 (42) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, Hamaste k – J. ja M. Kärt, 1911), tekst: Anna Kiisla (71 a) (E 71364 (1) < Võnnu khk, Kastre-Võnnu v, Amaste k – kirj. Karl Kiisla (Tartu Tehnikagümn. IIa kl. õpil.), 1930).

Must naine

Võnnu

IMELIK OLI, mh-ap phu-ha,
mõtsa kits, mh-ap phu-ha,
and olli all, mh-ap phu-ha,
asi pääl, mh-ap phu-ha.
 
Esä võtti, mh-ap phu-ha,
ilusa naese, mh-ap phu-ha,
veli võtte, mh-ap phu-ha,
verevä naese, mh-ap phu-ha,
jäte mulle, mh-ap phu-ha,
musta naese, mh-ap phu-ha.
 
Muud lätsi pühapäeväl, mh-ap phu-ha,
kerikuhe, mh-ap phu-ha,
ma lätsi umma, mh-ap phu-ha,
ojutama, mh-ap phu-ha.
 
Nakas kurat, mh-ap phu-ha,
külmetama, mh-ap phu-ha,
veie rihte, mh-ap phu-ha,
ahju pääle, mh-ap phu-ha,
säält ta satte, mh-ap phu-ha,
tuhkaauda, mh-ap phu-ha,
sääl ta palut, mh-ap phu-ha,
poole putsi, mh-ap phu-ha,
vitu veerest, mh-ap phu-ha,
veedikene, mh-ap phu-ha,
ja karvu otsast, mh-ap phu-ha,
kasinakese, mh-ap phu-ha.
 
Laulnud Jaan Tsirk (65 a) (EÜS VIII 309 (57) ja EÜS VIII, 263/5 (77) < Võnnu khk, Ahja v, m – J. ja M. Kärt, 1911).

Must naine

Otepää

VELI VÕTSI VEREVA NAISE,
e-e-e muski maruski,
jätse mulle musta naise,
e-e-e muski maruski.
Veli läits omaga kerikude,
e-e-e muski maruski,
ma läitsi omma ujutama,
e-e-e muski maruski.
nakkas kurat külmetama,
e-e-e muski maruski,
panni ahju otsa pääle,
e-e-e muski maruski,
sääl sõiva ritske riista ära,
e-e-e muski maruski,
prussaka sõiva poole ära,
e-e-e muski maruski.
 
E 56865/6 (4) < Otepää khk, Otepää v – B. Sööt < Anna Saar (65 a), 1926.

Must naine

Otepää

VIIBISI MA VILISTÄMÄ,
pajupilli puhkumaie,
leppä-lalli laskemaie –
seeni neiusid jaeti,
talutüterid taeti:
muile muki, muile käki,
meile musta annetie,
tõrvaskandu tõugatie.

Mis ma pea nüid tegemä,
kohe pea musta panema?
Viisi musta ma viile (veele),
lasi musta ma laineelle:
naksi äkki ta ägämä,
põllepailust paisuma,
kängärihmast risuma,
seerimarjust maitelemä,
nimmist käimä nikä-nikä.

Lätsi kodu kurval meelel,
kurval meelel, leina keelel.
Kes tulli kurba küsimä,
vai küll leina leppitämä?
Esä tull’ kurba küsimä,
vai küll leina leppitämä:
„Mis sa kurdat, poega noori!”

„Miks ei kurda, esäkene!
Viibisi ma vilistämä,
pajupilli puhkumaie,
leppä-lalli laskemaie –
seeni neiusid jaeti,
talutüterid taeti:
muile muki, muile käki,
meile musta annetie,
tõrvaskandu tõugatie.
Viisi musta ma viile (veele),
lasi musta ma laineelle:
naksi äkki ta ägämä,
põllepailust paisuma,
kängärihmast risuma,
seerimarjust maitelemä,
nimmist käimä nikä-nikä.”

„Oh sa hullu ja rumala!
Pane linnasse liguma,
kaara katsite kajosse (kaivu) –
Jummal annab tillukesi,
punapääga poisikesi!”

Viis: Juhan Liin (53 a) (EÜS V 154 (82) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Saalu t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Otto Grossschmidt (H II 31, 340 ja 349 (7) < Otepää khk, 1889).

Tilluke naine

Otepää

MINU NAINE NATIKENE, või e-li lee-lu, el-li lel-lu
tinarinda tillukene, või e-li lee-lu, el-li lel-lu –
uppu ärä ubalehte, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
katte ärä kaste-aina, või e-li lee-lu, el-li lel-lu!
Teije ma tille rihakese, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
vali vaskse varrekese, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
otse läbi ubalehe, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
kaije läbi kasteaina, või e-li lee-lu, el-li lel-lu –
sääl sain kätte tillukese, või e-li lee-lu, el-li lel-lu.
 
Viis: Kristine Uibu (67 a) (EÜS V 151 (67) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Ivani t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Joh. Brücker (H II 31, 332 (2) < Otepää khk, 1890).

Tõbine naine

Otepää

VÕTSE MULLU NOORE NAISE,
toona-mullu tõise poole –
olli priski ja punane,
olli valge ja väleda,
olli kärme ja käbeda!

Viisin ma hella heinamaale,
kandsin kulla kaari pääle,
virk olli vilja põimemaie,
erk olli heina niitemaie!

Sai no mööda mõnda kuuda,
pääle mõnda päiväkesta –
nakas no häkiste ägäma,
põlle-paelusta paisuma,
jala-marjusta magama!

Lätsi ma külä vainu pääle.
Kes tulli vasta vainuella?
Eit tulli vasta vainuella,
nakas minulta küsima:
„Mis sa ikket, noori meessi?”

„Mis ma ikke eidekene –
võtse mullu noore naise,
toona-mullu tõise poole –
olli priski ja punane,
olli valge ja väleda,
olli kärme ja käbeda!

Viisin ma hella heinamaale,
kandsin kulla kaari pääle,
virk olli vilja põimemaie,
erk olli heina niitemaie!

Sai no mööda mõnda kuuda,
pääle mõnda päiväkesta –
nakas no häkiste ägäma,
põlle-paelusta paisuma,
jala-marjusta magama!”
Eite mulle vastakelli:
„Oh sa hullu ja rumala!
Se ei ole naise süida –
pane linnasse liguma,
kaara katsite kajosse (kaivu) –
Jummal annab tillukese,
punapääga poisikese!”

Viis: Juhan Liin (53 a) (EÜS V 154 (82) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Saalu t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles J. Illak (H II 31, 292/3 (3) < Otepää khk, 1889); täiendatud (H II 31, 340 ja 349 (7) < Otepää khk – Otto Grosschmidt, 1889).

Rannu

Halb naine

JAANIKENE, HELLA VELLE,
mõtlit saavat saksa naista,
tulevat kirja tundija.
Tõotit tuvva nurmenukku,
nurmenukku, välja välgu. –
Tõied tükki tötsakud,
saied savi matsakud,
tulli üits tubakunukk,
saie sarve koputaja.

Uinusin mina magama,
viibisin vilet ajama,
muile anti muksi neiu,
kena kätte kanneti –
mulle viimne ja vigane,
hale kandu ja hädane! –
Ei tohi koduje viia.
Panni nurme nuka pääle,
orasseida otsimaie,
kaeramaida katsumaie.

Viis: Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 429 (3)< Rannu khk ja v, Sangla k < Neemisküla, Kärba talu, 1938), teksti kirjutas üles H. Raag (H II 30, 333 (2) < Rannu khk, 1889).

Tõbine naine

Rannu

Teomehe nutulaul

VARA MINA VÕTSIN NAISE NOORE,
toona mullu tõisepoole.
Oli tema virka ja vileda,
oli tema lahke ja ladusa,
oli tema tubli ja tugeva.
Jäi tema põlvista põdema,
labaluist jäi laiskelema,
seere marjust jäi magama.
Mina tarka poisikene,
lätsi tarka taga otsma.
Tarka minu õpetas:
„Pane siis linnassed liguma,
pane kaerad kasvema,
odrad otseti vigina,
tii siis õlu punane,
a’a viin viirtekarva.

Jooda naene joobuneksi,
pane padjale magama.
Tuu siis vitsad Villändist,
tuu turust toomingased,
too pajost patakused –
vitsadel on naene virka,
toomingatel naene tubli,
patakuil naene viil paremba.”

Viis: Ann Tampere (65 a) ERA III 7, 98/9 (37) < Rannu khk ja v, Uniküla – H. Tampere, 1933 ), tekst: Juhan Sepp (82 a) (E,StK 4, 5 (4) ja E,StK 4, 1 (1) < Rannu khk, Rannu kiriku j. – E. Ahas, 1921).

Must naine

Rannu

1.

2.

Kahitsuse laul

VIIBUSI, VIIBUSI MA (mina) VAENE,
viibusi viina võttemaie,
pajupilli puhkumaie.
Seeni nii näijo jaeti (1):
muile mukki (2) anneti,
mulle musta ja rumala,
tõrvaskandu ja tõmuja.

Lätsi näijut mõskemaie,
mõskemaie, peskemaie,
sai sii näiu puhtas mõstus,
puhtas mõstus, puhtas pestus.

Sis tad tahtsid tallipoisid,
imustasid herra poisid:
„Oles sii näiju minule! –
Ma viis pilliga magama,
kandlehega kamberesse,
ma panes pilli päitsehesse,
kandle kaasa jalotsisse!”

1 mõisa ol´li näijode andja; jäeti meestele
2 ilusa

Viisid: Ann Tampere (65 a) ERA III 7, 98/9 (37) < Rannu khk ja v, Uniküla – H. Tampere, 1933) ja Eduard Kärp (65 a) (ERA II 186, 429 (2) < Rannu khk ja v, Sangla k < Neemisküla, Kärba talu, 1938), tekst: Adam Andik (70 a) (EÜS VI 789 (50) < Puhja khk, Ulila v < Rannu khk, Rannu v – M. Pehka ja E. Eisenschmidt, 1909).

Must naine

Rannu

Õitse poisi laul

VIIBUSIN-VIIBIN, MA VAENE,
viibisin vilet ajama,
pajopilli puhkumaie,
kui neid neidisid jaeti.
Muile anti mukki käki,
kena kätte kääneti;
mulle musta ja rumala,
aavakandu ja aleda,
tõrvaskandu ja tõbine.
Viisin sis musta vesile,
pessin viiele veele,
kuvvendalle kurikalle,
säitsmendale seebilegi,
kaheksa kajo veela –
sis olli mukki muide näha,
kena kael kõige kaeda.

Viis: Ann Tampere (65 a) ERA III 7, 98/9 (37) < Rannu khk ja v, Uniküla – H. Tampere, 1933 ), teksti kirjutas üles H. Raag (H II 30, 345 (23) < Rannu khk, 1889).

Sepa naine

Rõngu

KUSTEP TUNNUS SEPA NAINE,
küla seast küti naine?
Hundi nahk tal otsa pääl,
karu nahk tal kaala pääl,
iire nahk tal ehtena –
säält ep tunnus sepa naine,
küla seast küti naine!

Laulnud Peeter Kurg (EÜS II 13 (32) ja EÜS II 62 (32) < Rõngu khk, Aakre v, Pühaste k – P. Kurg (hr. Bruusi abiga), 1905).

Noorik kodus käimas

Sangaste

KUU MA K´ÜDSI KUKKÕLIIDA,
päävä latsõ pät´s´ik´iid.
Naksi ma käümä minemä,
ette ma panni ise (isa, esä) iiru,
vehmeride velle virga,
pandõlide peiu paadi.
Sai ma ise (isa, esä) nurmõ pääle,
ise (isa, esä) nurmõ kolga pääle,
sääl mu iiru irnatija,
ise (isa, esä) kotun kullõliija:
„Väik´ese’, laskõ värre’,
ul´l´ikõsõ’, laskõ laidõ’!
Toogõ tooli’ tii murulõ,
pangõ padja’ põrmandulõ!”

Veli lät´s´ virgast viina tuuma,
esä lät´s´ äk´k´i är´g´ä tapma.

„Esäkene, taadikene,
vellekene, virgakene –
es ma tulõ’ söög´i tõttu,
es ma joosõ’ joog´i tõttu –
mull jäi kodu kolmi süük´i:
ahju jäie aniliha,
patta jäie par´dsiliha,
lavva pääle lambaliha!

Ma tul´l´i uma ema tõttu,
ema tõttu, esä tõttu,
tulli viie velle tõttu,
tulli säitsme sõsara tõttu,
tulli k´ir´jä kar´ja tõttu.”

Viisi kirjutas üles A. Kiiss (EÜS VI 210 (92) < Sangaste khk, 1909), teksti Gustav Seen (H III 9, 886/7 (10) < Sangaste khk, Sangaste v, 1890).

Noorik kodus käimas

Sangaste

ÜTS´ EP OLLI MA IMELE,
üts´ ep olli ma isele (isa, esä),
üts ep sĩsar viiel vellel,
nado viiel vellenaisel.

Viidi kavvede kanane,
üle vete ütsi lats´i –
es saa kuul ma ime kuulda,
ajastajal ise näta:
kuus sai kurel linnada,
nädälas sai näiol minnä,
päävas sai pardsi linnada,
ajastajas ani linnada.

Kuul küdsi kukel-leibä,
ajastajal aho-vadsa,
ehtse käümä, minemä.

Vei vadsa vangeride,
lasi leevä lahterede,
ette panni ise iiru,
veere pääle velle virga’,
pandelede peio paadi.

Naksi käümä, minemä,
sai ise nurme pääle,
velle laja langa pääle.
Iest irnaht´ ise iiru,
kõrvalt irnaht velle kõrbi,
pandelesta peio paadi.

Johtu ise kuulahtama,
ise tul´l´ vällä kaema:
„Kuu tule, päiv tule,
ago astus mie’ ainamaal!”

Johtu sĩsar kuulahtama,
sĩsar tul´l´ välla kaema:
„Kuu tule, päiv tule,
ago astus mie ainamaal!”

Johtu ime kuulahtama,
ime tul´l´ vällä kaema:
„Kodu tütäri tuleva’,
kodu langu laskenese!”

Ime ruttu ruoga kietmä,
veli virgast viina tooma,
sĩsar´ paras´ pata mõskma,
ise äkki är´gä tapma.

Imekene, memmekene,
är’ sa ruttu ruoga kietku,
vellekene noorekene,
är’ sa virgast viina toogu –
es ma tule’ söögi tõtu,
es ka joose’ joogi tõtu:
ma tulli oma ime tõtu,
oma ime armu tõtu.
Mull jäi kodo kolmi sööki –
ahjo jäi mull aneliha,
lavva pääle lambaliha,
panni pääle pardsiliha.

Viis: Marta Kiršbaum (78 a) (Fonograf. rull Nr. 3, III; 16 VI-5 < Sangaste khk, Korijärve k – E. Päss, 1925; teine viis: Katri Susi (60 a) (EÜS VI 214 (110) < Sangaste khk – A. Kiiss, 1909); tekst: Mari Kirschbaum (Jukatsi Mari, u 35 a) (H II 5, 397/9 (47) < Sangaste khk – Joosep Hurt, 1877).

Noorik kodus käimas

Otepää

Üksik laps.Ainuke tütar kodu käimas
 
ÜTSIK OLE MA ISALE, või e-li lee-lu, el-li lel-lu
ütsik ole ma emäle, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
ütsik sõsar viiel vellel, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
neide viiel velle naisel, või e-li lee-lu, el-li lel-lu.
 
Viidi kavvõlõ mehele, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
üle vetta, üle mäki, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
es mu kuulõ emäkene, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
es mu kuulõ esäkene, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
es mu kuule viisi velle, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
ega viisi vellenaista, või e-li lee-lu, el-li lel-lu.
 
Emäkene memmekene, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
esäkene taadõkõnõ, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
minu armsa linnukõsõ, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
mataliku marjukõsõ, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
kui ma tule kodo kotsile, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
ega ma’s tulõ söögi tõtu, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
ega ma’s tulõ joogi tõtu, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
ei ka tulõ viina tõtu, või e-li lee-lu, el-li lel-lu:
ma tulli oma esä emä tõtu, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
velli neide naiste tõtu, või e-li lee-lu, el-li lel-lu.
 
Kodu jäi mul kolmõ söögi, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
ahju jäi mull aniliha, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
panni pääle praadiliha, või e-li lee-lu, el-li lel-lu,
lavva pääle lambaliha, või e-li lee-lu, el-li lel-lu.
 
Viis: Kristine Uibu (67 a) (EÜS V 151 (67) < Otepää khk, Vastse-Otepää v, Ivani t – A. Kiiss, 1908), teksti kirjutas üles Joh. Aug. Palm (H II 31, 654 (4) < Otepää khk, 1890).

Noorik kodus käimas

Puhja

VELI ULLU VÕTTIS NAESE,
sõsar sõkke läits mehele –
veli võt’t venne karjanaese,
sõsar läits sõamehele.

Peipsi Pitre tõije sõna:
„Sul om oolik onunaene,
sul om viisik vellenaene!”

Konas lää mina omale,
konas veeri velledele? –
Sügiselt oja sügävä,
keväjält om laine laia,
obu upup ojasse,
vesi virup vehmerille.

Lätsi keset suve ajal,
veli karas kanepide,
velle naene kamberide:
„Astu, poissi, anna penki –
meile tullu Võnnu võõras,
Võnnu võõras, rinnu rikas!”

Ei ma ole Võnnu võõras,
ei ka ole rinnu rikas –
mina ole meeste õde,
meeste õde, naeste nadu.

Viis: Kadri Hermann (EÜS VI 716 (11) < Puhja khk – M. Pehka, 1909), tekst: Kadri Sütt (75 a) (EÜS VI, 821/2 (85) < Puhja khk, Kavilda v – E. Eisenschmidt, 1909).