Mardikombestik
Laiuse/ Torma/M-Magdaleena/Kursi
LASKE SISSE MARDISANDID,
Mart on tulnud kaugelt maalta,
Tulnud üle suurte soode,
üle kuivade jõgede,
üle märgade mägede,
üle soode ja rabale,
läbi suurte metsade.
Mardi küined külmetavad,
Mardi varbad valutavad!
Ennevanast elati rehetoas. Kui sandid oma laulu olivad lõpetanud, läinuvad nemad tuppa.Santide „isa” oli visanud taskust või kaelkotist terakesi põrandale ja ütelnud: „Ead odrad, kaunid kaerad ja rukid seda paremad!“ Santide „ema” oli astunud leelõukale ja võtnud sealt kedramise kerikonna, akanud seal kedrama. Kudas armuannete kogumine oli igas talus, seda ei mäleta. Ainult seda ma tean, et nemad olid santide ajal kogunud vilja kokku ja muud. Pääle selle teinuvad õlut ja pidanuvad suured praasnikud peale mardi- ka kadrisandi.
Ennevanast oli olnud iseäralik kerikand. Seda mina ei ole näinud. Minu nägemise ajal oli püstvokk, kellega naised kedrasid. /—/
Külapoisid ja tüdrukud kogunesid teatud kohta, maskeerisid end ja läksid ühiselt taludesse. Riietuti ümber pöörud kasukaisse, aimates järele karusid. Tihti mindi neljakäpukil mõmosedes uksest sisse. Neiud riietusi tihti ka meestena. Riietuti ka rätseppadena, korstnapühkijatena, tisleritena, möldritena j.n.e. Tihti maskeeruti ka metshaldjaina; ette seoti linast habe, pähe pandi linased juuksed, selga võeti kirves j.n.e. Mõni muutis enese pisuhännaks, pannes luua jalgade vahelt läbi. Hammaste vahele pandi süsi; puhudes sellele, ta hakkas hõõguma ja heitis enesest punakat kuma, mis andis tondile teatud müstilise ilme. Samuti maskeeruti kodukäijaina mähitult valgesse linna./—/
Toas mardisandid tavaliselt tantsisid lõõtsapilli saatel. Pillimees oli neil kaasas. Tantsiti päämiselt rahvatantse, Kaera-Jaani, Polkat, j.n.e. Samuti lauldi tihti rahvalaule. Pääle tantsu kostitas pererahvas sante kõige käepärast olevaga. Samuti püüdis pererahvas santide isikuid teha kindlaks. /—/
Mardi ja kadripäevaste ilmade kohta teab jutustaja lausuda: „Kui Mart külmetab, siis Kadri sulatab.” /—/ Tavaliselt lasti „sandid” laulu järele sisse, igaüks tuli tuppa tagurpidi, selg ees, andes sõrmega märku järgmisele. Nii kogus vahel tuppa paarikümne päine tantsiv ja hüplev kari. „Isal” oli kaelas suur kott, kuhu pandi saadud anded, „emal” aga oli hobuse kaera kott kaelas, selles takune lõngakera, millisest ta hõlpa konksuga pitsi heegeldas.
Harilikult, kui ei tahetud taludest Martidele midagi anda, lauldi vastu:
„Isa”:
Mart on tantsind, Mart on laulnud,
Kus on Mardi magus osa,
Mardi magus kapa kali?
Pererahvas:
Mardi osa oja ääres,
Mardi kali kaevu põhjas,
Juhtus ka seda, et talust tõesti midagi ei antud, siis needis ja sõimas „isa” talu-rahvast:
Saagu, saagu, ma sajatan,
saagu sa sohu surema,
aja äärde kõngema!
Saagu su poega pordikuks,
tütar toogu tillukese,
täditütar teise lapse!
Viis: Ann Traks (Vainu Ann, 72 a, 17-aastasena Laiuselt Tammispääle asunud < Sootaga k) (ERA III 6, 17 (11) < Torma khk, Lohusuu v, Tammispää k – K. Leichter, 1930); tekst: Peeter Käär (ERA II 196, 415/6 (1590) < Laiuse khk, Laius-Tähkvere v, Sadala k – P. Tammepuu, 1937), täiendatud (E 69751/4 < M-Magdaleena khk, Vara v – V. Laut (Pärnu Poegl. Gümn.) < Mari Koppel, 1930) ja (E 69696 < Kursi khk, Puurmanni v – Mann Sakk < Leena Urg (63 a), 1930).