Veere, päev! Suga merest
Tartu linn/Palamuse
VEERE, VEERE, PÄIVAKENE,
kulu, kulla tunnikene,
veere vaese sauna peale,
kuninga koja lävele,
seal istub isand tuassa,
seal istub emand tuassa,
soeb seal sulaste päida,
kasib karjalaste päida,
harib päida armetumil,
suga kuldane käessa,
hõbedane päielauda.
Suga sulpsatas meresse,
pärjalauda lainetesse.
Mina Peetri palveella:
„Peeter, sa püha sulane,
Paavel, Looja palgapoissi,
Mine, too suga meresta,
päielauda laenetesta!“
Ei läinud Peeter, ei läinud Paavel,
läksin ise illukene,
läksin süllani sügava,
helmini Emajõgeje,
kaelani kalakuduje.
Mis mul kanda puutunessa?
Mõek mul kanda puutunessa.
Võtsin see mõega kädeje,
viisin see mõega mõisaje,
panin saksa laua peale.
Seal need saksad mõistatasid,
isandad kõik imestasid:
„Kust se mõek on seie toodud?
See mõek sõasta toodud,
sõjameiste sõrmeluista,
poisikeste põlveluista.“
Mina kuulsin mõistsin vasta:
„See mõeka meresta toodud,
mere liival on ihutud,
mere veella haljastatud.“
Viisi kirjutas üles P. Kurg (EÜS VII 71 (34) < Tartu linn, 1909-1910), teksti J. Varik (H III 15, 167/9 (1) < Palamuse khk, Luua, 1891).