Põlva
Ehte’ varastõdu’
LÄTSI MÕTSA KÕNDIMAIE,
arro pite ajamaie,
näie kaara kasuvat,
tõvvuvilä tõsõvat.
Karksi kaara kitskõmaie,
heidi helme’ kivi pääle,
kaalaraha’ kannu pääle.
Tulli varas varikost,
kuri miis’ kuusikost,
haard’ helme’ kivi päält,
kaalaraha’ kannu päält.
Säält ma ikulõ isosi,
säält ma nõssi nõrulõ.
Tulli ikkõh imä mano,
nuttõh noorõ vele mano.
Imä küündü küsümaie,
imä nõrku nõudõmaie:
“Mis sa ikõt, tütär hellä,
mis sa kaibat, kabo kallis?”
”Mis ma ikõ, imäkene,
mis ma kaiba, kabokõnõ –
tulli üles hommongult,
inne varra valgõ’õt,
mõsi suu, suiõ pää,
känge ala aujala’,
päähä liide lemmehiusõ’.
Lätsi mõtsa kõndimaie,
arro pite ajamaie,
löüse kaara kasuvat,
tõvvuvilä tõsõvat.
Oll’ Juudas jutra külvnü’,
Äi külvnü’ äijästüt.
Karksi sisse kitskõmaie,
heidi helme’ kivi pääle,
kaalaraha’ kannu pääle.
Tull’ iks varas varikost,
kuri miis’ kuusikost,
haard’ mu helme’ kiviltä,
kaalaraha’ kannu päält.”
”Ärä’ ikku’, tütär’ hellä!
Kui ma riidi liina lää,
sis ma osta suurõ sõlõ,
pääle heedä helmekõrra,
päähä tuu Pärnä räti.”
Viis: ERA III 6, 232 (130) < Põlva khk, Mooste v, Säkna k – K. Leichter < Liis Herneh (Erne), 73 a (1931).
Tekst: H, Põlva 1, 192/3 (113) < Põlva khk – Joosep Hurt (1865-1875).