Põlva
Hää helü
OLÕS MU HELÜ ALALÕ,
olõs kummõ kurgukõnõ,
petäs ärä’ pilli helü,
katas kandlõ kumina.
Pill oll’ helle pedäjäne,
kannõl kummõ kadajanõ,
viil mu helü hele’embä,
viil mu kurku kumõ’õmba.
Ma panni pilli piitskumahe,
ruupilli ruuksumahe.
Kohe mii’ helü heitenessä,
rõõmu ärä’ kuulunõssa,
sääl iks mõtsa murdunõssa,
laasi maaha lammõnõssa.
teke’ hellü mii’ hinele,
rõõmu ristirahva’allõ!
Hää oll’ minnä’ hellü pite,
kuulus minnä’ kummo pite,
rahvas helüle heräsi,
rahvas kumolõ kogosi.
Küläkene, väikokõnõ,
maalt kaia’ madalakõnõ,
ärä’ hindä heidütägu’,
ärä’ sina paiu paeku’,
ärä’ linda’ lepistühe!
Ütlet sõa sõitõvat,
venne väe veerüvät,
ega’ siistä sõda sõida’,
ei joht liigu’ venne liiri.
Siist sõitva’ sõsaritsõ’,
siist käüvä’ kälülitse’,
käüvä’ mõtsah käändelemäh,
lõhmus-mõtsah lõõrimah.
Viis: EÜS I 997 (17) < Põlva khk – M. Hermann < Juhan Lõoke (1904).
Tekst: Vana Kannel I (Põlva) (lk 115).