Harglõ
Ema ei viinud vette
MELLE VAEVAN MI VAESE,
piinan mi peenikse,
surman suvilinnukese?
Kas see olnes ima süüdü,
vai küll ima sõsarde süüdü?
Enämp nu olnes ima süüdü,
kui küll ima sõsarde süüdü.
Imä viie ilma vihalda sanna,
mäele tõie mähkemedä.
Pand mu orja oodete pääle,
palgapoisse pat’ku pääle.
Orjal oli vesitse oote,
Palgapoissel padja likõ.
„Kuule sa kulla imäkene,
vai mu kallis kasvataja –
Es saa minnu vette viinu,
vai küll kandan kauedegi,
ku ma olli üte öö vanu,
tõse poole päiva vanu.”
„Ma lätsi sinnu vette viima,
või küll kandma kauedegi.
Tulli vasta sõsaride:
„Koe sa seda viirda viid?”
„Ma vii viirda vette,
või küll kanna kauedegi.”
„Vii kodu, kasvada üles,
saa sulle suur abi,
suur abi, suur tugi.”
Es saa minust joht imäle abi,
es saa kasu kasvatajale:
sau sai sanna küttämesta,
silmavesi vihtumesta.
Viis: EÜS I 778 (6) < Hargla khk, Mõniste v – J. Aavik < Mari Mürk, 40 a (1904). (Orig viisialune teks: melle vaevan mii vaese)
Tekst: EÜS I 757/8 (6) < Hargla, Mõniste v – Johann Aavik < Hip Paas, 54 a (1904).