Karula
Vana mees
SUSI MINKU’ SULASÕLÕ,
varõs vanalõ mehele!
Vana ei viisi’ vallatada’,
napukubu nall´atada’.
Lätt tiä sängü magama,
käänd tiä suu saina poolõ,
nakas koolut kuulutama
maha matõt’ mäletämä.
Sõsarõni armõ’õni,
Mari, marja linnukõnõ,
ärä’ tii’ sedä tekku’,
mis tei mina vaenõ
umalõ hullulõ pääle,
nõu nõrgal mõtõtõl:
lätsi varra vanalõ,
inneaigu mehele.
Hirm olli esäs kutsu’,
pelg peius manidõ’.
Kutsu koduhoidijas,
pini perrä vahtijas. –
O’s ma sedä ette tiidnü’,
ette tiidnü’, tarka ollu’,
kui mullõ kosja tulti,
kosja tulti, viinu veeti –
lahki löönü’ ma ollõlassi,
purus viinapudõli.
Olli ma kotun kuusi suvvõ,
viirdünü’ viisi ajastaiga,
tennü’ esä teopäivi,
kõnd´nu’ velle kõrrõpäivi.
Esä sis lubas´ obõst osta’,
veli saata’ sadulit.
Mis ma vaenõ vanalõ lätsi,
inneaigu hiiratsilõ.
Sai ma vanna hauda pandma,
ligimedse liiva sisse.
Armas oll´ kül’ hauda panda’,
liig halv liiva sisse.
Oi mu miist, oh mu miilt,
oh mu kaasa kallist ellu!
Jätt´ mu iäs ikkõmõ,
poolõs põlvõs puhkõmaie.
Kunas ma jõvva iä ikkõ’,
kuna puhkõ’ poolõ põlvõ?
Liiva läts´ mu leevätekij,
mulda murrõpidäjä.
Ku ma astõ havva manu’,
ku ma käve kabõlin:
anni suud ma surmalõ,
anni kätt kääpäle.
Viis: EÜS VI 197 (13) < Karula khk – A. Kiiss (1909).
Tekst: H III 11, 235 (9) < Karula – Hans Tauk < vanast rahvast (1888).
Viisi orig üleskirjutus:
