Karula
Noorõiä kitüs. Innembäne elu esäkotun. Torrõ sõit. Kägu.
Neiu taht talupojalõ. Soldani naanõ
ILUTSÕGÕ’, NALL´ATÕGÕ’
umalõ noorõlõ iäle,
terävele, tervehelle,
nobõ’õlõ, nirgõhõllõ.
Ega’ kiä ei anna’ tõista aigu,
tõista aigu, tõista põlvõ.
Tulõ õks aigu halvõmbi,
tõnõ põli tõratsõmb,
kolmas põli pall´u kurjemb.
Illus om noorõl ilutsõllõ’,
latsõpõlvõl lauliskõllõ’,
kuri vanal vallatõdõ’,
naasõpõlvõl nall´atõdõ.
Oh mu kallis kasuaigu,
raasikõnõ rahuaigu
esä kotun kasu’õn,
velle murun veere’en.
Ku ma lätsi üle muru,
muru jäi perrä muhelõmõ.
ku ma lätsi üle aia,
aid jäi perrä aelõmõ.
Oh mu illus juusõkõnõ,
vahalatva vanigukõnõ,
mia oll´ sorrõ sugimõdõ’,
lauhkõ ilma laabimõdõ’.
Mõtsa sagarõ’ sugisi’,
mõtsa ladva’ laabisi’.
Lätsi nu üles mäe otsa,
kääni korgõ kingu otsa
kaelõmõ, kullõlõmõ,
kualt puult kosja’ tulõvõ’,
viinalaasi’ veerenese’,
õllõlaasi’ ojunõsõ’.
Näe’, kos tulõ nuuri miisi,
hopõn´ all argikõnõ,
miis pääl prällikene!
Mine’ müüdä, musta miisi,
müüdä tõrgu’, tõrvaskandu!
Must sa olt muidõ siäst,
tõrvaskandu tõistõ siäst.
Ei saa’ must su saatijat,
ei saa’ hoolõ otsijat.
Savihaud sinnu saatku’,
mualump mujja’ veegu’.
Mis ma hooli, uba nuuri,
karda, kan´ep nõrgakõnõ!
Ku ei võta’ neo’ poisi’,
raha ei massa’ neo rahvas,
külläp võtva’ võnnu poisi’,
raha masva’ räimerahvas.
Näe’, kos tulõ nuuri miisi,
hopõn´ all ku aotäht´,
miis´ pääl ku päävätäht!
Üü oll´ öölen Riia risti,
kinda’ käen kerigukirja.
Kuku’ nu kulla käokõnõ,
laula’, laanõlinnukõnõ!
Os’ sa kägu kätte saasi’,
pihu mullõ peiu jääsi’,
käost ma tiissi käteräti,
pihust piinü põllõkõsõ.
Kägu kuuk´ õks kuusõ ladvan,
pihu plaksut´ pedästün.
Ei ma lähä’ mölderile,
ei kallu’ kangõrilõ!
Mölderil kivi’ mürisese’,
kangõril kerä’ kõrisõsõ’,
kistavarrõ’ kirisõsõ’.
Ma’ lää maakündijäle,
mulla sorrõs siblijalõ,
kiä käänd alla ainapoolõ,
pääle musta mullapoolõ.
Ei ma ihka’ esä poiga,
ei taha’ taadi minijäs!
Ma lää suisa solasõlõ,
päise päävä viitijäle.
Kulla, armas peiukõnõ!
Ku sa taht õks minnu võtta’,
minnu võtta’, kaasas kanda’,
sõs sul olgu’ siidisäng,
hõbõ’õnõ õitsi maa,
kalõvinõ karjapoiss´.
Tulõ’ nu mullõ, neiu nuuri,
mullõ kallu’, kabu kallis!
Suust ma söödä, suust ma jooda,
suust ma söödä tsukõrida,
peu päält pähkelidä.
Tulõ’ mullõ, neiu nuuri,
mullõ kallu’, kabu kallis!
Ma’ osta sullõ kolmõ’ kängä’.
üte’ luudsõ’, tõsõ’ puudsõ’,
kolmandõ’ köüdsekeerulidsõ’.
Luudsõ’ tuu ma luuri lüvvä’,
puudsõ’ tuu ma puiõ raku’,
keerulidsõ’ kerikun kävvü’.
Sai nu neiu saanõnus,
tõistõ tallu veedenüs,
pand´ miis´ viirde vereväidse,
külle alla künniravva.
Tsih, tsih, tsirgukõnõ,
kõnõlõ’ nu, kullakõnõ,
mia om sullõ jäänenü’,
mia sälgä veerenü’.
Neiukõnõ, noorõkõnõ,
tibitill´u naasõkõnõ!
Kohe sa istut, sääl ikõt,
kohe kukut, sääl nukut.
Suur olgu’ soldani naanõ,
padi palgapoisi naanõ,
kiä jõud sängü sällän kanda’,
maga’usõ inne man.
Ait sällän, taba kaalan,
võt´marihma’ rinna pääl,
pudrupott´ puusa pääl,
latsõ luits tas´kun.
Viis: Erv 79 (591) < Karula khk – A. A. Borenius-Lähteenkorva (1877).
Tekst: ERA II 1, 11/18 (1) < Karula khk, Vana-Antsla v, Kobela k – Anna Pärsimägi < Ann Kolatsk, 76 a (1928 < 1906).
Viisi orig üleskirjutus:
