Karula
Vara mehele viidud
TÄÜ’ KITTÄ’, TÄÜ’ LAITA’,
üts´arma’ mõlõmba’,
üts´kalli’ katõkõistõ,
üts´mõõdõtu’ mõlõmba’,
üts´laiu’, üts´jämme’,
üts´piiu’, üts´piinü’.
Suu üte suvõ vannu’,
nägu ütenädaleni –
üts´ iitvä’ iussõ’õllõ,
üts´ paistva’ palgõ’õllõ.
Pää üte päävä vannu’,
lõug ütelõunani.
Kuulõ’, nättüs neiu emä,
kallis neiu kasvataja,
illus neiu ehitäjä.
Tsih, tsih, emä ellä /ime-elle,
kes käsk´ kõrdsil kõnõlda’,
joogipaigal jutustõllõ’:
„Mul om ulka tütäriida,
mõni rinda mõrsji’ida.”
Tulli üts, vei üte,
tulli tõõnõ, vei tõõsõ,
tulli kolmas, vei kolmanda,
nelläs vei nime majast.
Jätt´ emä ikkõmaiõ,
sysar´ jäi sõrmi murdamaiõ.
Är’ nu viidi ää lats´,
kodu jäie kuri lats´.
Kitsõ’ jäi’ kinni’ ajamadõ’,
jäi’ vasikõ’ vallalõ,
suurõ’ siku’ sulgumadõ’,
lamba’ lauta laskõmadõ’.
Är’ nu viidi Annõkõni,
är’ Annõ õnnõkõni.
Üül kävve üttessä kõrda,
pääväl kävve katõssa kõrda.
Ei olõ’ üül üts´kõrd minemän,
ei kae’ pääväl kattõ kõrda.
Seeni’ oll´ kotun kuukijiid,
laane veeren lauliiid,
kuni jemäl tüttäriid,
kasvatajal kanasiid.
Viidi tüttäri kodusta,
laanõ veeren laulijiid,
kuni emäl tütäriid,
kasvatajal kanasiid.
Viidi’ tütäri’ kodusta,
viidi’ kauni’ kaasanõsta –
nüüd kuukva’ kuiva’ kuusõ’,
laulva’ laduta’ pedäjä’.
Viis: EÜS VI 203 (45) < Karula – A. Kiiss (1909).
Tekst: H II 31, 9035 (9) < Karula – J. Jänes (1888).
Viisi orig üleskirjutus:
