21. ÕTAK TULÕ MI KÜLÄLE (Plv) (Varajased kosjad)

Põlva

Õtak kuts kodo. Kos´a’ koton. Näio taha-i mehele.Varratsõ’ kos´a’

ÕTAK TULÕ MI KÜLÄLE,
vilu veerüs vaanijalõ.
Õtak tulõ kodo kutsma,
vilu majja viiemä,
pimme majja pettemä.
hämmär´ majja häälimä.
Ega’ es lää’ õdagu kutsuh,
es lää’ pimme petteh,
hämärägi häälideh.
Perrä tulgu’ hellä veli,
hellä veli, kulla veli.

Tulõ’ kodo, kulla sõsar´!
Istu’ sisse, siidi sõsar´!
Sinno kotoh müüdänes,
kallist kaupa tetänes.
Tuhat sul musta morol,
sada halli saiba’al.
Sul kotoh kuvvõ’ kos´a’,
velitsil sul viie’ viina’.
Ärä’ vässü’ värehtitulba’,
ärä’ painu’ aiapaari’
peio hobõst pitenäni,
kaasa ratsut kandõnani.

Velekene, noorõkõnõ:
võta’ kuuk kua tiilt,
tapidsa’ tarõ läveltä.
Pessä’ kotost kuvvõ’ kos´a’,
velitsistä viie’ viina’.
Ei saa’ minost minejät,
timäst tõsõst võttijat.
Tulgõ’ tulõval suvõl,
astkõ’ tõsõl ajastajal,
sis saa minost minejä,
ni timäst tõsõst võttija.
Lööge’ kirjä kivi pääle,
arbi aiasaiba’allõ,
viige’ märko mäe pääle,
pangõ’ ti tii tähele,
pangõ’ rahvas raamatuhe.

Viis: EÜS I 996 (14) < Põlva khk, Võru v – M. Hermann < Peeter Puiemets (1904).
Tekst: H, Põlva 1, 1357 (66) < Põlva khk – Joosep Hurt (1865-1875).

Viisi orig üleskirjutus:

Sildid
Postitatud Abielo