Vahtsõliina
Must naine
VELI VÕTT´ IKS VEREVÄ NAAS´Õ,
esä võtt´ ilosa naas´õ,
mullõ jäti’ musta naas´õ,
kähhär´pää kätte kääneti.
Veli läts´ umaga’ kerikohe,
esä umaga’ umatsilõ –
ma’ lätsi umma ojotama,
musta mant mõskõma.
Nakas´ kuri külmetämä,
vana vaim värisemä.
Panni parsilõ piisümä,
lõhna pääle löügenemä.
Kukku kuri tuhkhauda,
sattõ sandikivi* pääle.
Sis tä hinge heidäskelli,
must mullalõ minesi,
mullalõ minesi, kalmulõ kannõti.
*„Sandikiviks“ nimetati kivi, mille peal oli võimalik istuda või hagu raiuda. Kivini kehtis nn. „sandi õigus“ st. külakorda käiv kodutu võis tulla rehetoas ainult „sandikivini“, istuda kivil, teha perenaise poolt antud lihtsamaid töid, murda hagu või koorida kartuleid. Tavaliselt teda kaugemale ei lubatudki, söögi ajal anti sandile eraldi kausike ja magamisasemeks laotati seina äärde põrandale kasukas või põhukott.”
Viis: SKS, Lindpere 11 (30)) < Vastseliina khk, Orava v – S. Lindpere < Mari Puusepp (1904-1905) (= ident ERV 221 (1822) < Vastseliina khk – A. A. Borenius-Lähteenkorva (1877).
Tekst: H I 6, 212 (20) < Vastseliina – Jaan Sandra (1894).