Põlva
Lind lohutamas
KOS MA ISTÕ, SÄÄL MA IKI,
kos ma kasvi, siäl ma kah(i)tsi.
Istõ maaha ikkõmaie,
moro pääle murõhtama.
Kes sääl mullõ rüppü linnas´?
Tsirk sääl mullõ rüppü linnas´:
sinisiivu tsirgukõnõ,
vahastjalga varbõlanõ.
Küsütelli, nõvvatõlli:
„Mis sa ikõt, tütäreni?
Kas sa ikõt ilmaehtiid
vai ka rõhkat rõõmurõiviid?”
„Ei ma ikõ’ iloehtiid,
ei ka rõhka’ rõõmurõiviid.
Ma õks ikõ umma immä,
umma kallist kasvatajat,
kiä mu varra vaesõs jätnü’,
inneaigu armõtumbas.“
Sõnõ um viil külält.
Sedä laulu kuuli ma siis kui ma noorõmbah laulukoori juhati, siis ol üts laulja Jaan Jakobson, Kasaritsa Sika küläst peri, sedä laulu kuulnu, ja laul mullõ tedä 1890. a. ette Sossi küläh mu umah esä majah nii viisi.
Viis: EÜS IV 720 (1631) < Rõuge khk, Kasaritsa v – Jakob Orav (1891).
Tekst: EÜS I 112 (5) < Rõuge khk, Kasaritsa v, Sika k – Jakob Orav < Jaan Jakobson (1890).