Räpinä
Ema arm. Oma ja võõrasema
VÄIKE OLLI, ES NÄE MINA,
kui mul kooli oma imä.
Karjas kävven löüse ma,
oma ema matusse,
valgõ liiva mäe seen,
sinna ema matõti.
„Ma sull kaiba, oma ema,
Ms mull tegi võõras ema!
Emakene, tõsta pääd,
mina tõsta turbukest.“
„Rist om rassõ rindo pääl,
kääbäs rassõ kässi pääl.
Rist ei lasõ ringuta,
kääbäs kässi küünita.“
Võõras ema minno peas
viis kõrd pääväs vitsoga.
Aije minno vitso otsma,
uibo ala vitso tooma.
Mina lätsi uibo mano
nigu oma imä mano.
Uibust sattõ häelmid,
mino silmist pisarid.
Kõik mu silmapisara
satõ hõpõ kaarika.
Emmä viidi tarõst välja,
arm astõ aknast välja.
Emmä viidi tiid müüda,
arm tii viirt müüda.
Emmä viidi kerikuhe,
arm astõ altarihe.
Arm ikke altrih väega,
Mimo vaese latsõkõsõ.
Emäl naati hauda kaivma,
arm ümber karõli.
Emmä naati hauda laskma,
arm alla lamasi.
Viis ja tekst: EÜS IX 1337 (252) & EÜS IX 1487/8 (76) < Räpina khk, Toolamaa v, Leevaku k – A. O. Väisänen, R. Tamm, A. Nirk < Lotti Terepson, 30 a (1912).