Põlva
Ei noomi sulaste kuuldes
AITUMA MU IMELE,
kats´ ilmast kadonulõ,
kiä es lasõ’ laisas harida’,
lasõ’ veerdä’ videlikus,
lasõ’ no oppi’ unitsõs.
Hoisõ ta kirstuh kipõ vitsa,
kaasõ all kasvoladva,
kui sutsõ, nii soputi,
kui viise, ni viputi.
Imä opas´ ussõ takah,
imä nuumsõ nuka takah,
es sunni’ ta sulastõ kuuldõh,
noomi’ noortõ meeste kuuldõh,
es söödä’ sõrmi tsialõ,
küüdsi külä kanolõ,
labaluid lambilõ,
põlvõluid põrsilõ.
And´ ta kätte käe’ kärre’,
and´ ta suuhtõ syna’ sorrõ’,
pähä’ pistse no pikä meele,
jala’ and´ ala avara’.
Viis: SKS, Hermann 9 (13) < Põlva khk – M. Hermann (1895-1896).
Tekst: H, Põlva M, 19 (9 c) < Põlva kh. – Mihkel Härms ( – 1874).