Harglõ
Tütar vette
IMÄL OLI HULKA TÜTTÄREIDE,
katsi hulka kanasõide,
viisi pand villu venütämä,
kuusi kangast kodomade,
Ütte pand paiju=pardikeses,
tõise tiiveere=tedrekeses,
kolmada kännu koorekeses
Imä tulli üles hommonguld,
Vara enne valged.
Nüs lehmä, saat karja,
mõsk anuma aija pääle.
Kõnni kua kaardõde,
tegi tii tiiki poolõ,
jäle aije järve poolõ.
Vedi paa veeretassa,
Vali paa vangutassa. –
„Tulge kuu, tütäreide,
kalluge kuu, kanaseide!“
Tedre tiiveerest täniti,
pardsi paijust pajati:
„Imäkene, ellekene,
Kelles tii sedä vete viät,
Vete viät, kaldäa kannad?“
„Minijille mesileivä kütsä,
sõsarõile sõira tettä.“
Tedre tiiveerest täniti,
pardsi paljust pajati:
„Meil oma paremba paijuurva,
korehepa kõourva,
libõhõpa leppä urva,
kui su minijeide mesileivä,
sõsarõidõ suure sõira!“
(Märkus: „kand“ kutsutakse siin jõeääre heina maa)
Viis: SKS, Hermann 9 (14) < Hargla khk – M. Hermann (1895-96). (Orig viisi üleskirjutuses ei ole teksti, on ainult märgitud laulutüüp: Emal oli hulka tütäreid.)
Tekst: H II 32, 29/30 (19) < Hargla khk, Mõniste v – Jaan Pähn (1888).