Karula
Vele sõalugu
1.
2.
TULÕ IKS ÜLES HUMMUGULT,
varra inne valgõ’õt.
Kängi jala’, käpe’ jala’,
mõsi suu, sui pää!
Sai veli sõtta viidüs,
väe ala’ värvätüs.
Imi ruttu ruuga kiitmä,
sõsar sõira tegemä,
veli ruttu viina perrä.
Esä opas’ hiiru ruuna,
veli valmist’ vankõriid.
Sõs naksi velle sõtta sõitma.
Sai ta sõtta viidüs,
väe ala’ värvätüs.
Tull’ ta kodu käümä.
Kirg’ kikas ütsi kõrda.
Karas’ imi kaema –
es iks tunnõ’ umma poiga:
iist oll’ uma poig,
takast oll’ vineläne.
Kirg’ kikas tõista kõrda,
karas’ esä kaema:
es iks tunnõ’ umma poiga:
iist oll’ uma poig,
takast oll’ vineläne.
Kirg’ kikas kolmat kõrda,
karas’ naanõ kaema:
es iks tunnõ’ umma miistä:
iist iks olli uma miisi,
takast tuhavineläne.
Kirg’ kikas nelläs kõrd,
karas’ veli kaema.
Veli es tunnõ’ umma velle:
iist iks oll’ uma vellekene,
takast oll’ vineläne.
Kirgse kikas viitä kõrda,
sõsar karas’ kaema:
ärä’ iks tundsõ uma velle
kireviist kindõist,
püürjala kaputiist.
“Vellekene, hellekene,
ütle’ iks mullõ sõa ohtu,
kaiba’ mullõ sõa kahju!”
“Mõsõ mõõka verest ärä’,
saapa’ mõsõ savist ärä’,
mõsõ ruuna rostõst!
Sõs ma ütle sõa ohtu,
kaiba sulle sõa kahju.
Sõan ei olõ’ naista armas,
naista armas, kapu kallis.
Sõan om armas hall’ast mõõka,
sõan om kallis kaalist mõõka.
Inämb om sõan sõrmõkuntõ,
kui küll siin om olõkõrsi.
Inämb om sõan silmäsid,
kui küll siin om karjasid.
Oi iks imä, oi esä, –
innemb iks loonu’ lodjapuus,
saanu’ minnu sarapuus!
Sai ma sõtta viidüs,
väe ala’ värvätüs.
Susi mõtsan mu sugulanõ,
kahru mõtsan mu kasvataja.
Ei iks immä, ei iks essä.”
Viis 1: ERv 187 (1393) < SKS, Lähteenkorva nr 325 < Karula khk – A. A. Borenius-Lähteenkorva (1877).
Viis 2: EÜS VI 199 (24) < Karula khk – A. Kiiss (1909).
Tekst: H II 36, 50/3 (48) < Urvaste või Karula khk, Vana-Antsla v – Gustav Seen < Jakob Kollin (1893).