Rõugõ
Vele sõalugu
KUI MU VELI SÕTTA LÄTSI,
oll’ mu veli väiku meesi,
hopõn väiku varsakõnõ.
Kui mu veli tagasi tulli,
oll’ mu veli vana meesi,
ruun oll’ vana rundsikõnõ.
Sõitsõ, sõitsõ, jõudsõ, jõudsõ,
sõitsõ tükü Türgümaada,
natukõnõ Narvamaada,
poolõ versta Poolamaada.
Kuu lätsi läbi kuusõmõtsa,
päivä lätsi läbi pähnämõtsa,
ajastaja haomõtsa.
Sõitsõ, sõitsõ, jõudsõ, jõudsõ,
sõitsõ esä värätihe.
Koputi kulda kübärtä,
raputi rauda ohelit.
Tulli esä, tunnõ-s poiga.
Sõitsõ, sõitsõ, jõudsõ, jõudsõ,
sõitsõ tükü Türgümaada,
natukõnõ Narva maada,
poolõ versta Poolamaada,
pisukõsõ Preisimaada,
Sõitsõ ma imä värätihe.
Koputi kulda kübärtä,
raputi rauda ohelit.
Tulli imä, tunnõ-s poiga.
Sõitsõ ma velle värätihe.
Koputi kulda kübärtä,
raputi rauda ohelit.
Tulli velle tundamaie.
Tulli velle, tunnõ-s velle.
Sõitsõ, sõitsõ, jõudsõ, jõudsõ,
sõitsõ sõsara värätihe.
Tulli sõsar tundamaie.
Tulli sõsar, tuusõ velle
ummist kirivist kindist,
kalõvitsist kaputist.
“Tulõ’ maalõ, vellekene!”
“Ei või’ minnä’, sõtsikõnõ.
Siin saava’ saapa’ muaga,
saapakundsa’ kõllatsõs,
saapatalla’ tahmatsõs.”
“Ma liidä linige murulõ,
kata kaali kambõridõ.
Linda siia linige pääle,
karga kaali kolga pääle.”
“Milles sul muru muanõ,
tarõ esin tahmanõ?”
“Selle mul muru muanõ,
tarõ esin tahmatõtu:
kuul mul kävve’ kuvvõ’ kosja’,
nädalil kävve’ viie’ viina’.
Selle muru muanõ,
tarõ essin tahmatõtu:
tuhat oll’ hobõst tulba küllen,
sada hobõst saina küllen.
Vellekõnõ, helläkene,
karga’ kaali kolga pääle.
Ütle’ mullõ sõa juttu,
kaiba’ mulle sõa kahju:
kas om sõan sõsar armas,
sõsar armas, kaasa kallis?”
“Olõ-õi sõan sõsar armas,
sõsar armas, kaasa kallis.
Sõan om püssä pühkimine,
sõan om mõõga mõskõminõ,
kaalaravva kasiminõ.
Sõan om armas hal’as mõõka,
sõan om kallis kaala rauda.”
Viis: EÜS I 998 (26) < Rõuge khk – M. Hermann (1904).
Tekst: H, Kase, 89/90 (15) < Rõuge khk – Leena Kase (1868).