Harglõ
Sõalaul
HÕBÕÕNÕ TIHALANÕ
talli takan tiitäs.
Kuulõ’, sõsar, mine’ aida,
kaku’ mullõ lille.
Lauldõn sa neid lille kakut,
ikkõn minnu ärä’ saadat.
Ei ti minnu enne näe-ei,
ei ka minnu hobõsõl,
kui juusk oja ussõ alt,
läte’ tarõ läve alt.
Sis tulõ hopõn värte poolõ,
tii’ saati küsümä.
Kohes jäie sällän istja,
päitse pähä’ pandija.
Sinnä’ jäie sällän istja,
päitse pähä’ pandija
sest sääl raotas inemisi
nii kui siin tammõpuid.
Tull’ esä, is tunnõ’,
tull’ imä, is tunnõ’,
tull’ naane, is tunnõ’,
tull’ veli, is tunnõ’,
tull’ sõsar, tundsõ ärä’,
tull’ sõsar, tundsõ vällä,
omist kirju kindõist,
kaarapööra kaputõist.
Kinnas sõkõ sõrmilda,
kaput pümme peräldä.
Viis: EÜS I 789 (51) < Hargla khk, Saru v, Saru koolimaja – Johann Aavik < Miili Käär, teenijatüdruk koolimajas (< Leenu Katai (Kattai), 66 a) (1904).
Tekst: RKM, Mgn II 1129 c < Hargla khk, Mõniste v, Mõniste rdtj – H. Tampere < Minna Kokk, 71 a (1965). Lit. E. Tampere (1986).