Karula
Sõalaul
ÜTS MUL OLL’ VELLEKENE,
väiku veli ahkasärki,
tuugi viidi Vinnemaalõ,
saadõtije Saksamaalõ,
kos oll’ sõda sõudõman,
tapõrida keerutõdi.
Vellekene, ellekene,
ärä’ sõitu’ iin sõta.
iin sõta, perän sõta –
sõida’ sa sõa keskeen,
vaelda’ väe vahepääl,
sõs saat alla akõnis,
pääle pää katussis.
Vellekene, ellekene,
kona sa sõast kodu tult,
konas lastas lahingust?
Är’ tulgu’ keväjelt,
ku umma’ suurõ’ vii’ valla,
ku umma’ laja’ mualumbi’,
kos veli ämmes saa,
jalakõsõ’ leotas.
Tulõ’, velle, suvõ aol,
tulõ’ tahel sügüsel.
Tull’ poiss imäle käümä,
augat’ pini üts kõrd –
veli läts’ vällä kaema.
Õs tunnõ’ veli umma velle,
iist õks oll’ uma veli,
tagapuult sõamiis.
Augat’ pini tõnõ kõrd,
karas’ esä kaema.
Õs tunnõ’ esä umma poiga –
iist õks oll’ uma poig,
takast oll’ sõamiis.
Augat’ pini kolmas kõrd,
karas’ imä kaema –
õs tunnõ’ imä umma poiga:
iist õks oll’ uma poig,
takast oll’ sõamiis.
Augat’ pini nelläs kõrd,
karas’ sõsar kaema.
Sõsar tunsõ uma velle,
löüse kätte ahasärgi
kirevist kindist,
arakjalga kaputist.
Viis:: EÜS VI 196 (7) < Karula khk – A. Kiiss < neli naist Väheru moonatare juurest (1909).
Tekst: ERA II 1, 39/41 (5) < Karula khk, Vana-Antsla vald, Jõepera küla – Anna Pärsimägi < Triina Hermann, 76 a (1928 < 1906).