Harglõ
Võõrasimä ja vaenõlats. Sarvõpuhkja kodokutsõ’
VELI AI USSÕ VÄREHEIST,
ussõ ummist hoonõhõist.
Pagõsi ma alla paiustuhe,
liina ala lepistühe.
Säält ma löüse luudsõ lutu,
luudsõ lutu, puudsõ pilli.
Naksi ma luttu ajama,
puust pilli puhkuma.
Ime tulli vällä väreheist,
ussõ ummist hoonõhõist,
kapl käen ja käüds peon!
„Tulõ’ iks kuu’, tütärenne,
kallu’ kuu’, kanasõnnõ! –
Imä küdsä sul mesileibä,
sõsar tege suuri sõiru,
veli tege verevät viina,
esä kurnas ollõkurnu!“
Imekene ellekene,
küdsä’ uma mesileib,
sööge’ uma’ suurõ’ sõira’,
joogõ’ uma verrev viin,
kurnakõ’ uma’ ollõkurnu’. –
Minnu pedävä’ pehlakmarja’,
kasvatasõ’ kadaja-marja’,
toitava’ toomõmarja’! –
Ei lähä’ ma kuu’ teile kuuõlõ kurjalõ,
kuuõlõ kurjalõ, viiele vihanulõ.
Sa tahat kapla kaala panda’,
Ja lõiga lõõri hiitä’!
Ega ma tii’ ollõst illus olõ’,
ei tii’ viinast verrev saisa’ –
ma’ iks ikust illus olõ,
silmäviist verrev saisa.
Ma süü siist suust pütsikeid,
mätistikust vesimärsse,
siski mul palõ’ paremb teist,
veri muist verevämb
imäl kui süüen mesileibä,
sõsarõl suuri sõiru,
vellel juvvõn verevät viina,
esäl kurnatõn ollõkurnu!
Viis: EÜS IV 211 (275) < Hargla khk – J. Kalkun
Tekst: H II 32, 135/7 (127) < Hargla khk, Mõniste v – Jaan Pähn (1889).