Räpinä
Jänesse ohkamine
OH MÄ VAENÕ VALGÕ JÄNES,
oh ma vaenõ,
tsiiri-tsimmi valgõ jänes,
keväjäne kerge jänes!
Kesväoras keeroline,
kaaraoras kandeline –
sedä oll´e hää nipsidä.
Nipse uma kõtu tävve,
pagõsi paiu raestikku.
Olli mina jäänü’ makama,
paiupuhmu puhkama.
Sääl tulle jõõgõr püssüga,
suurõ hulga hurtõga.
Sõs mino veri vingsahtu.
sõs mino luu longsahtu.
Koera’ minno kinni’ võti,
veivä’ mõisaherrä ette.
Herrä and´ sõs koka kätte.
Naksi kokka pallõma:
„Ärä’ kiit´ku’ kibedäste,
ärä’ praat´ku’ palavastõ!“
Kokk seo võtt´e kur´a meele,
kiite ärä’ kibedäste,
praat´e ärä’ palavastõ.
Müllä mällä mängiti,
sika säläh sõõd´eti,
pulli lihha poodõti,
naari putro keedeti,
minno kodo oodõti.
S´aksa latsõ’ padakonna’
söövä’ lihha niuh ja näuh,
kahvli’ käävä’ kiuh ja käuh.
Viis: EÜS I 193 (11) < Räpina khk – A. Sibul (1904).
Tekst: H II 32, 869/70 (8) < Räpina – S. Keerd (1890).