3. MINA HOIÕ MEMME UTT’U (Rg) (Lambamäng)

Rõugõ

Lambakar’a   hoitminõ

*

Mängi’ saava’ neli vai kuus last. Üts om kar’us, tõõnõ pini, kolmas susi, nelläs voonakõnõ, viies tsilikene, kuuõs utikõnõ.

Latsõ’ istusõ’ ritta maaha vai saisva’ ütehn mühühn kuuhn. Kar’us käü piniga ümbre kar’a, kepp käehn ja laul:

MINA HOIÕ MEMME UTT’U,
mina kaidsi memme karja.
Memme tekk’ mullõ musta kuvvõ,
hüdsimusta ünderigu,
kassikäpäst kaskakõsõ.

Tull’ susi karja,
vei mõtsa minijä lamba,
seie memme kriimusilmä.

Mina tukõ tunni,
hoitä otsõ magama.

  1. Mängu kirjeldus.

Sõs ütel’ pinile: „Kuts’akõnõ, kae’ sa’ nika kar’a perrä, ku ma’ suigahta!” Sõs jääs magama. Pini kah. Ku pini jo maka, tulõ susi, vii lamba’ kõik üteviisi minemä ja käkk är’. Esi’ lätt kah minemä ja käkk hindä ärä’.

Kar’us tulõ üles ja nakas lambit otsma. Esi’ kaes maha’ ja ütles: „Sjoo om tsili jälekene, sjoo om voona jälekene.”

Sõs, ku kõik üles ots, algas mäng otsast pääle. Nüüd om kar’us tuu, kes edimädses kätte saias ja tuu om susi, kes viimätses. Kes tõõsõs kätte saias, om pini. Mängu aigu avitas pini kah lambit otsi’.

  1. Mängu pikem kirjeldus.
    Ja sõs ütles kar’us pinile: „Pini, seh sullõ võidleib, ma’ hiidä magama.“

Kar’us pand pää maaha ja jääs magama, pini panõ-õi ka häste tähele. Seo ao seehn tulõ susi, kis inne jo nulka vai tõistõ tarrõ paas(õ)h oll’ pant, ja vii lamba ar’. Pini näge sutt viil sõs, ku’ susi lambaga poolõ tii pääl um. Pini juusk perrä ja nakkas soega purõlõma. Susi vii õks lamba ar’, pini tulõ kar’usõ manu tagasi, kis kärä pääle ka üles heräsi, Kar’us käü ümbre kar’a, lövvä ei üttegi lammast puudus olõvat ja laul tuudsamma laulu. Niiviisi vii susi kõik lamba’ ar’. Sõs tund kar’us lambit puudus ja nakkas pinni sõimama. perremiis istus kavvõmbal. Kar’us tulõ perremehe manu küsümä. Kar’us: „Perremiis, tere’!” Peremiis: „Tere’, tere’!” Kar’us: „Kas lambakarja näi’?” Perremiis: „Kae’, sääl rüäorastõ pääl.” Kar’us nakkas lambit hõikma: „Utee! Utee!” Lamba’ tulõva’ tagasi, soe keelu vasta, selle et pini purõlõs soega. Nüüd kaias üle, kas kõik lamba’ terve’ umma’. Lamba’ pidävä’ üle kepi kargama, midä katõst otsast ülevän hoiõtas. Kiä lammas üle jovva-ai karada’, tuu um soel ar’ purt, um soe uma (kepi pidäjä’ nõstva’ mõnõlõ lambalõ keppi korgõmbalõ). Susi kargas ka mõnikõrd üle kepi. Viimäte tahetas sutt sanna viiä’, kar’us pakk sanna. Susi: „Mis puust sann um?” – Kar’us: „Kuusõpuust.” – Susi: „Mõro, ei lää’.” Kar’us: „Pedäjä, kõo jne kõik puu’ (ka sõnamäng: künnärpuu jne.) läbi, viimäte tulõ mesipuust sann. Susi ütles: „Makus, lää külh!” Susi viiäs külmä sanna – (= nulka), ja andas kerretäüs pessä’. – Mängol ots.

KOOSTAJA MÄRKUS: Viisi algset üleskirjutust ja teksti ei ole antud juhul kokku pandud.
Viis: ERA III 7, 146 (26) < Karula khk ja v, Apja as – H. Tampere < Els Püss, 81 a (1935). Fon 446 b.
Tekst: H II 60, 235/6 (4) < Rõuge – August Perli (1896).
Pikem selgitus: RKM II 173, 89/90 (10) < Rõuge – Kalev Kalkun < Marie Kirbits (sünd 1885, Tealase k) (1962).

Sildid ,
Postitatud Laulumängoq katõkõnnõga