Karula
Lambamäng
*
MINA OIA MEMME UTTI,
kaidsa taadi suurta karja.
Mina tahtsõ magada,
panni pää põhku,
tulõtukk pää ala.
Tulli suusta suuri unti,
laanõ alta lambakarja.
Kisk’ ärä’ kirju ärjä,
murd’ är’ must’ukõsõ.
Niikavva susi vei lamba är’. Inemise’ istõva’ põrmandu pääl. Pini ja kar’us, kar’ussõl tokikõnõ käen. Kar’us läts’ suu manu’.
„Kuulõ’ unt, kos lammas om? Kuis sul jala’ likõ’ omma’?“
„Suust tulli läbi.“
„Kos sul amba’ veritses saiva’?“
„Murdsõ kitsõtallõkõsõ.“
Kui kõik olli’ viidü’, sis kar’us õigas’:
„Lambakõsõ’, tulkõ’ kodu!“
Lamba’ vastasõ’:
„Ei või’, unt om puhma takan!“
Vahtsõst:
„Lambakõsõ’, tulkõ’ kodu!“
Sis pini läts’ soega purõlõma. Kar’us võtt uma’ lamba’ tagasi.
Tekst: RKM II 145, 100/1 (11) < Helme < Karula, Valgamaa, Koorküla, Otikese t < Karula khk, Lüllemäe – Lilia Briedis < Marie Korge, 75 a (1962).