Karula
Lambamäng
*
TOKUT, TOKUT ONNI,
vana nani vanni.
Mina oia memme uttõ,
kaidsa taadi suurt karja.
Pandsõt pää kepi pääle, lasksõt – kukku, kukku, kukku – kolm kõrda. Magasit ja kuugõt. Tollõ ao sihen vei susi lamba’ ärä’.
Sis eräsit üles, lugõsit: Üts, kats, kolm – lamba’ käen. Es mõista’ rohkõp lugõda’.
Jälle’ naksit lugõma: „Tokut, tokut… ”
Seeni’ ku viimäne lammas kaonu’, sis sai aru, et är’ kaonu’. Sis nakas’ lambiid otsma.
Lätt undi manu’, küsüs, et kas lambiid nännü’ olõt. Unt ütel’, et ei olõ’.
Karjus küsüs: „Kost su amba’ veritsest saiva’?“ – „Leppä kuursõ.“ – „Mis sul sääl sällä takan kohisõs?“ Unt vastas, et aavamõts.
Karjus küsüs, et kas õiku’ või. Õik: „Ud’u, ud’u!“
Lamba’ nakasõ’ sis määgmä ja tulõva’ kõik karjussõ manu’ tagasi.
Latsõ’ nukan, karjus kõnd iin. Kaeti, kas lamba’ terve’ omma’. Lasti üle kepi üpätä’.
Kes jalga piti kinni’ jäi, tuu oll’ aavatu.
Tekst: ERA II 284, 629/30 (605) < Sangaste khk ja v, Korijärve k < Karula – Liis Pedajas < Viimi Karolin (sünd 1892) (1940).