MÜTOLOOGILISED LAULUD ON PÄRIMUSMAASTIKU PÕLISPUUD, igaühe südamikuks mõni müüt, mille juured aegade alguses. Taevakaarti ja taevamärke tundnud inimesed on jätnud meile laulud taevastest ja taeva olenditest. Nad on saatnud Päikest tema teekonnal mere ja taeva piirini; Kuu, Päike ja tähed räägivad nendega ja merepühkmetest kasvab tamm, mille oksad pillutavad pilvi. Nendes lauludes on ühisjooni eelkõige läänemeresoome ja soomeugri folklooriga, kuid mõned uskumuslikud motiivid viivad ka kaugemate rahvaste juurde.
Loomislaul
Salme laul, kuldnaine
Kulla põlemine
Suga merest, veere, päev
Meri õue all, neli neitsit
Mere pühkimine, suur tamm
__L o o m i s l a u l__
1. KELLE KOPLIS KOLMI PÕÕSAST
Loomislaul
Tartu linn
KELLE KOPLIS KOLMI PÕÕSAST?
Mede koplis kolmi põõsast –
üks oli põõsas kuldapõõsas,
tõine õrna hõbepõõsas,
kolmas kallis kardapõõsas.
Pisukene piirilindu,
lendas üle mere maade,
üle järve, jõgede,
üle mägede ja metsa,
lendas üle mede õue,
õkva mede kopelisse.
Akkas pesa tegemaie:
puu purust, maa murust,
jõe kõrkja kõrredesta,
pilliroo pinnadesta,
mede metsa raagudesta.
Munes pessa kolmi muna,
haudus välja kolmi poega.
Ühe ta pillus pääle päeva,
teise ajas alla päeva,
kolmandama vastu päeva.
Ise ta lendas laia ilma –
pää tal paistis päälta päeva,
jalad alta arva metsa.
Viis ja tekst: P. Kurg (EÜS VII 108/9 (31) < Tartu linn – P. Kurg, 1910).
__S a l m e__l a u l__
1. NEITSIKENE NOOREKENE
Salme laul
Ta-Maarja/Äksi
NEITSIKENE, NOOREKENE,
sul käisid kolmed kosilased:
üks oli kuu ja teine päeva,
kolmas tähte poisikene.
Kuu siis sisse kutsutie,
tooli alla annetie.
Ema läks tüterilt küsima:
„Oh sa saane saksa tütar,
kuldane kuninga tütar,
kas sa lähed kuulegi?“
„Ei ma lähe kuulegi –
kuul on kolmed kurjad viisid:
korra kaub ja teise kasvab,
korra kaub kannikaksi,
teise kasvab kakuteksi,
kolmanda lõpeb koguni.“
Kuu nüid välja aetie,
päeva sisse kutsutie,
tooli alla annetie.
Ema läks tüterilt küsima:
„Oh sa saane saksa tütar,
kuldane kuninga tütar,
kas sa lähed päevalegi?“
„Ei ma lähe päävalegi,
päeva paistab palavaste,
võtab vilja välja päälta,
linad võtab liivakulta,
odrad põllule põletab.“
Päeva välja aetie,
tähte sisse kutsutie,
tooli alla annetie.
Ema läks tüterilt küsima:
„Oh sa saane saksa tütar,
kuldane kuninga tütar,
kas sa lähed tähtelegi?“
„Jah, ma lähen tähtelegi,
tähte seisab täisi meesi!“
Tähte vasta võetie,
hobu tal talli aetie,
laud tal ette katetie,
pääle õlled, pääle viinad,
pääle sii mõdu magusa.
Viis: Ann Suitt (42 a, sünd Helmes, Leebiku v, 29 a eest Kavastu rännanud) (EÜS II 286 (53) < T-Maarja khk, Kavastu v, Koosa k – A. Liiv ja J. Raja), teksti kirjutas üles J. Walk (H II 28, 239/40 (3) < Äksi khk, Kärkna v, 1889).
2. LÄKSIN LINA VAATAMAIE
Salme laul
Kursi/Äksi
LÄKSIN LINA VAATAMAIE,
lina kasvis kui see linti,
kupar otsa kui see kulda,
kiudu selga, kui see siidi.
Sealt mina põimin põlle täie,
sinise seeliku täie,
rohelise ruka täie.
Siis panin vakkaje vajoma,
kaane alla kasvama.
Kasvis kuu, kasvis kaksi,
säält sai Salmi neitsikene.
Tuli kuu kuulamaie,
Salmi karas kammerie.
„Tere Salmi, saksa tütar,
kuldketi kuninga tütar!
Kas sina lähäd kuulegi?“
„Ei mina lähä kuulegi –
kuul on mitmed kurjad meeled:
korra kaob ja tõise kasvab,
korra kaob ära koguni.“
Tuli päeva kuulamaie,
Salmi karas kammerie.
Memm läks Salmilta küsima:
„Tere, Salmi, saksa tütar,
kuldketi kuninga tütar!
Kas sa lähäd päevalegi?“
„Ei mina lähä päevalegi,
päev ju paistab palavasti,
linad liivakul põletab,
rukkid poetab põllulla,
kaerad kaotab põllulla.“
Tuli tähti kuulamaie,
Salmi karas kammerie.
Memm läks Salmilta küsima:
„Tere Salmi, saksa tütar,
kuldketi kuninga tütar!
Kas sina lähäd tähelegi?“
„Jah, mina lähän tähelegi,
tähel on ju täied meeled.“
Viis: Madli Saeale (82 a) (EÜS VIII 290 (19) < Kursi khk, Puurmanni v – J. ja M. Kärt, 1911), teksti kirjutas üles J. Kuusik (H II 33, 542/3 (13) < Äksi khk, Sootaga v, 1889).
3. TOA TAGA OLID KOLMED TAPUD
Kolm kätkit. Salme laul
M-Magdaleena
TOA TAGA OLID KOLMED TAPUD,
väljale kolmed orased.
Isal kolmi tütarlasta:
üks oli liidetud lageje,
tõine seatud sängile,
kolmas pantud põrmandulle.
Mis on liidetud lageje,
seda suitsu suitsutanud,
kibe vingu vintsutanud.
Mis oli seatud sängile,
seda isa kiigutanud,
seda ema hällitanud,
seda õed õõtsutanud,
seda vennad veeretanud.
Mis oli pantud põrmandule,
seda hoidsid orjapoisid,
kasvatasid karjapoisid.
Sest kasvis ilus neitsikene,
sai kui Salme neitsikene.
Sel käisid kolmed kosilased,
viied-kuued viinalised,
seitsmed sõrmuse vedajad:
üks oli kuu ja tõine pääva,
kolmas tähti täisimeesi.
„Salmekene neitsikene,
kas sa lähed kuulegi?“
Salme saanasta kõneles,
üle õue hooneesta:
„Ma’p lä’ kullasta kuulegi –
kuu ju kurjaste elabki:
korra kaub, tõise kasvab,
kolmandast pole kusagil.“
„Salmekene neitsikene,
kas sa lähed kuulegi?“
Salme saanasta kõneles,
üle õue hooneesta:
„Ei ma lä’ pärglest päevalegi –
pääv see paistab palavaste,
võtab vilja välja pealta,
võtab linad liiva pealta,
võtab kaerad palagulta,
orassed vau vahelta.“
Tulli tähte täisi meesi,
kuuekümnemal hobusel.
„Salmekene neitsikene,
kas sa lähed tähelegi?“
Salme saanasta kõneles,
üle õue hooneesta:
„Võtke eest tähe hobused,
tähe täkud teeringista,
allid aisade vahelta!
Ma lään tähel, täiel mehel,
tähel täkud tallisagi,
musta ruunad munderissa,
laugud ruunad laterissa.“
Viisi kirjutas üles C. V. Ärtis (EÜS IV 873 (2021) < M-Madgaleena khk, Kudina v, Kaiavere k), teksti Al. Artis (H II 28, 345/6 (2) < M-Magdaleena khk, 1888), täiendatud (H, Ostrov 104/5 (44) < Laiuse khk, Jõgeva v, Saare kõrts – G. Johannson, 1887).
4. OI IMETA, VOI IMETA!
Mere kündmine. Salme laul
Tartu linn/Laiuse
OI IMETA, VOI IMETA,
mis nägin mina imeta!
Mere äärta künnetie,
ranna äärta raiutie,
linad peale külvetie!
Lina kasvis kui see linti,
kupar otsa kui see kulda.
Mina röövin rüpetäie,
korjan kuue õlma täie.
Viisin kodu eide kätte.
Eit panni vakkaja vaeuma.
Kasvis kuu, kasvis kaksi,
kasvis kui kuninga tütar,
sai kui Salme neitsikene.
Sel käisid kolmed kosilased:
üks oli kuu, teine päeva,
kolmas tähte täisi meesi –
kuuekümmemal obusel.
„Salmekene, neitsikene,
kas sa lääd kullast kuulegi,
või lääd pärga päevalegi?“
Salme saanasta kõneles,
üle õue ooneesta:
„Ma’p lä’ kullasta kuule,
ega lä’ pärga päevalegi!
Võtke eest tähe obused,
tähe täkud teeringista,
allid aisade vahelta.
Ma lään kulda tähelegi,
ma lään pärga tähelegi!“
Viisi on laulnud Simm (EÜS VII 70 (25) < Tartu linn – P. Kurg, 1909-1911), teksti kirjutas üles G. Johannson (H, Ostrov 104/5 (44) < Laiuse khk, Jõgeva v, Saare kõrts, 1887).
5. MEITE MAI OLI NEITSIKENE
Salme laul
Tartu linn/Palamuse
MEITE MAI OLI NEITSIKENE,
läks aga karja saatemaie,
pühapäeva hommikulle,
argipäeva lõuneelle.
Mis tema leidis karjateelta,
see tema põimis põllelagi,
seadis särgi rüppeeje.
Esti viis tema eide ette,
pärast andis taadi kätte;
taat pani aita ju kasuma.
Sealt sai Salme neitsikene,
tal käisid kolmed kosilased:
üks oli kuu ja teine päeva,
kolmas tähte noori meesi.
Päeva sisse kutsutije,
tooli alla annetije,
patja peale pööratije,
lauda ette tõstetije,
lina peale liigutije,
kõik sinna peale kannetije:
peale keod, peale kapad,
peale kabjaga karikad,
peale laiad laasi põhjad.
Ei ma teadnud, kust ma sõin,
kust ma sõin, ehk kust ma jõin:
kas joon keost, või joon kapast,
või joon kabjaga karikast,
või joon laiast laasi põhjast.
Kuu siis sisse kutsutije,
tooli alla annetije,
patja peale pööratije,
lauda ette tõstetije,
lina peale liigutije,
kõik sinna peale kannetije:
peale keod, peale kapad,
peale kabjaga karikad,
peale laiad laasi põhjad.
Ei ma teadnud, kust ma sõin,
kust ma sõin, ehk kust ma jõin:
kas joon keost, või joon kapast,
või joon kabjaga karikast,
või joon laiast laasi põhjast.
Tähte sisse kutsutije,
tooli alla annetije,
patja peale pööratije,
lauda ette tõstetije,
lina peale liigutije,
kõik sinna peale kannetije:
peale keod, peale kapad,
peale kabjaga karikad,
peale laiad laasi põhjad.
Seal mina teadsin, kust ma sõin,
kust ma sõin ja kust ma jõin:
ma jõin keost, ma jõin kapast,
ma jõin kabjaga karikast,
ja jõin laiast laasi põhjast!
Salme üksiti kõneles:
„Täht on minu noori meesi,
sel on täkud tallissagi,
kõrvid ruunad kõrkaessa,
laugud ruunad latterissa!“
Viis: Rõõt Pokk (81 a) (EÜS IX 1278 (17) < Tartu linn – A. O. Väisänen, A. Nirk, R. Tamm (1912/13), teksti kirjutas üles H. Maasen (H III 8, 470/3 (7) < Palamuse khk, Luua, 1889).
__K u l d n a i n e__
1. VÕTIN PUUSTA NAISTA TETTA
Kuldnaine
Kodavere/Torma
VÕTSIN PUUSTA NAISTA TETTA,
haava pakusta tahuda.
Silma´ tei ma tipulista,
kõrva´ tei kulla lehesta.
Võti manu, es maratse,
võti kõrva, es kõnele.
Kääni külje, leitsi külma,
kääni selja, leitsi seina,
kääni pää, leitsi päätsi,
kääni jala, leits´ jalutsi!
Kutsin kokku külanaise´,
vaatima valla naise´.
„Mis sel’ naisel puudunessa,
mis on vaimulle vajaka?“
„Veli ella vellekene,
kolme asja puudunessa:
keelekesta, meelekesta,
südamessa hingekessa!“
Viis: Ann Kõiv (sünd Ader, 73 a) (EÜS II.279 (20) < Kodavere khk, Kavastu v, Tähemaa k, Ernitsa t – A. Liiv ja J. Raja , 1905); teksti kirjutas üles S. Sommer (H II 50, 19/24 (3) < Torma khk, 1894).
2. HELLAKENE VENNAKENE
Kuldnaine
Kursi
HELLAKENE, VENNAKENE,
tõotid naiseta elata,
abikaasata kasuta,
tahteraata toita peata.
Sain elama, sain olema,
võtsin tehja puusta naista,
õõnapuusta õientada,
sarapuusta sirkeltada,
vahterasta valmistada,
tammepakkusta tahuda.
Õõnapuust sai naine õige,
sarapuust sai naine sirge,
vahterast sai naine valge,
tammepakusta tasane.
Sai siis naine valmineksi.
Mis olli naisele vajaka?
Neli naisele vajaka:
suhu kulla keelekesta,
pähe marja meelekesta,
alla rintade südata,
südamele hingekesta.
Siis läksin naisega magama:
kõik ollid külmad naise küljed,
ärmatanud äärelauad,
jahetad jalutsilauad.
Võtsin kerpuga kõnelta,
lutikaga lüia lusti,
täiga aru pidata.
Viis: Mai Paiu (83 a) (EÜS VIII 291 (21) < Kursi khk, Härjanurme v, vstmj < Pööra k – J. ja M. Kärt, 1911), teksti kirjutas üles J. Sturm (H III 8, 134/7 (2) < Kursi khk, 1890).
3. JAANIKENE POISIKENE
Kuldnaine
Kursi/Palamuse
JAANIKENE, POISIKENE,
lubas naiseta elada,
lubas kaasata kasuda.
Elas ühe aastakese,
peale mõne päävakese.
Ei saand naiseta elada,
ei saand kaasata kasuda.
Võttis puusta naista teha,
tammepakusta tahuda.
Haavapuust tegi Annekesta,
kasepuusta Kaiekesta,
lepapuusta Leenukesta,
marjapuusta Marikesta.
Kulda pani palgeella,
hõbedat ihu ilussa.
Siis sai naine valmiessa,
aga kulda es kõnele,
hõbe hella es tee heli.
Siis läks külasta küsima:
„Küla eite, küla taate,
mõistke, mis naisele vajaka?“
„Keelt aga suhu, meelt aga pähe,
alla rinna südame!“
Viis: Ellu Sõster (48 a) (EÜS VIII 283 (5) < Kursi khk, Puurmani v, vstmj < Põltsamaa khk, Lustivere v, Tõrve k – J. ja M. Kärt, 1911), teksti kirjutas üles H. Maasen (H II 27, 232 (6) < Palamuse khk, Luua v, 1888), täiendatud (E 18821 < Äksi, Soontaga – P. Roose, 1895).
4. MARDIKENE, POISIKENE
Puust naine
Tartu linn/Laiuse
MARDIKENE, POISIKENE,
lubasid naeseta elada,
abikaasata kaduda;
ei saand naeseta elada,
abikaasata kaduda.
Võttis puusta naista teha,
tammepakusta tahuta:
haavapuusta Annekesta,
maarjapuusta Marikesta,
kasepuusta Kaiekesta.
Sai aga naene valmis saanud –
ei see kullake kõnelnud,
hõbedane teinud healta!
Siis läks Rootsist rohtu tooma,
kellega naista suitsetada.
Suitsetas siis ühe korra –
suur ju varvas liigutelli,
suitsetas siis teista korda –
kõik ta keha kergatelli,
suitsetas siis kolmat korda –
juba see kullake kõneles,
hõbedane tegi healta!
Heitis naesega magama.
Kõik öö õled kõhasid,
nõrkusid nõrgad sängilauad,
paukusid sulised padjad.
Viisi kirjutas üles P. Kurg (EÜS VII 70 (32) < Tartu linn, 1909-1910), teksti M. Kõrts (H I 2, 407 (20) < Laiuse khk, Laiuse v, 1888).
___V e e r e,__p ä e v__
1. VEERE, VEERE, PÄEVAKENE!
Mõõk merest
Torma
VEERE, VEERE, PÄEVAKENE, helelee, helelee,
veere päeva, me’ väsime,helelee, helelee,
kulu päeva, me’ kulume, helelee, helelee,
Väsivad mehed vägevad, helelee, helelee,
tüdivad mehed tugevad, helelee, helelee –
miks ep tüdi tütarlapsi, helelee, helelee!
Ei ole aega päeval veerda, helelee, helelee,
päev soeb sulaste päida, helelee, helelee,
kammib karjalaste päida, helelee, helelee,
piirab pikka neiu peada, helelee, helelee,
hari kuldane käessa, helelee, helelee,
pealauda laasiline, helelee, helelee.
Hari sulpsatas meresse, helelee, helelee,
pealauda laineesse, helelee, helelee.
Läksin Peetri palvielle, helelee, helelee,
Andresse hüva sõnule, helelee, helelee:
„Kulla Peeter, hella Peeter, helelee, helelee!
Mine too hari meresta, helelee, helelee,
pealauda laineesta, helelee, helelee,
kuldakammi kaldaasta, helelee, helelee!“
Ei olnud aega Andressella, helelee, helelee,
pisut aega Peeterille, helelee, helelee,
paljut aega Paavelille, helelee, helelee:
Peeter tegi pingikesi, helelee, helelee,
Andres alus-lauakesi, helelee, helelee,
Paavel peale patjasida, helelee, helelee.
Läksin ise tillukene, helelee, helelee,
mööda vetta veikekene, helelee, helelee,
mööda kallast kaunikene, helelee, helelee,
helmini Emajõgeje, helelee, helelee,
kaelani kalameresse, helelee, helelee.
Mis mul põlvi puutunessa, helelee, helelee?
Mõõka põlvi puutunessa, helelee, helelee.
Mis mul vööni välgatelles, helelee, helelee?
Kala vööni välgatelles, helelee, helelee.
Mis mul kaela kahvatelles, helelee, helelee?
Vesi kaela kahvatelles, helelee, helelee.
Võtsin mõõga ma kädeje, helelee, helelee,
viisin mõõga mõisaasse, helelee, helelee,
panin saksa laua peale, helelee, helelee,
tinakannu kaane peale, helelee, helelee.
Saksa lauda laksatelles, helelee, helelee,
tinakanni tiksatelles, helelee, helelee.
Saksad juurde küskelema, helelee, helelee:
„Kust see mõõka välja toodud, helelee, helelee?“
Mina mõistsin, korralt kostsin, helelee, helelee:
„See mõõka meresta toodud, helelee, helelee,
sõjameeste sõrmeluista, helelee, helelee,
kalameeste kaela luista, helelee, helelee,
pisikeste põlve-luista, helelee, helelee,
oma venna otsa-luista, helelee, helelee.“
Viisi kirjutas üles K. A. Hermann (EÜS IV 310 (564) < Põltsamaa < Torma), teksti E. J. Õunapuu (H II 50, 470/2 (3) < Torma khk, 1895).
2. VEERE, VEERE, PÄEVAKENE!
Veere, päev! Mõõk merest
M-Magdaleena/Palamuse
VEERE, VEERE, PÄEVAKENE!
Ei ole aega päeval veerda,
päeval veerda, kullal keerda –
päev soeb sulaste päida,
kammib karjalaste päida,
arib päida armetutel.
Ari sulpsatas meresse,
pea-tal-lauda laenetesse,
kuldakammi kalda alla.
Läksin Peetri palvele,
Andresse hüva sõnale:
„Mine, too ari meresta,
kuldakammi kalda alta,
pealauda laenetesta!“
Peeter ei kuulnud palveesta,
Andres ei heast sõnumista.
Läksin isi illukene,
isi illu-tillukene,
mööda vetta väikukene,
mööda kallast kaunikene.
Läksin vöödeni vetesse,
kaelani kalakudusse.
Läksin tõin harja meresta,
peade lauda laenetesta,
kuldakammi kalda alta.
Viis: Eeva Reimann (EÜS V 1178 (7) <M-Magdaleena khk, Elistvere v – J. Välbe, 1908, teksti kirjutas üles J. Varik (H II 27, 705 (17) < Palamuse khk, 1889).
3. VEERE, VEERE, PÄIVAKENE!
Veere, päev! Suga merest
Tartu linn/Palamuse
VEERE, VEERE, PÄIVAKENE,
kulu, kulla tunnikene,
veere vaese sauna peale,
kuninga koja lävele,
seal istub isand tuassa,
seal istub emand tuassa,
soeb seal sulaste päida,
kasib karjalaste päida,
harib päida armetumil,
suga kuldane käessa,
hõbedane päielauda.
Suga sulpsatas meresse,
pärjalauda lainetesse.
Mina Peetri palveella:
„Peeter, sa püha sulane,
Paavel, Looja palgapoissi,
Mine, too suga meresta,
päielauda laenetesta!“
Ei läinud Peeter, ei läinud Paavel,
läksin ise illukene,
läksin süllani sügava,
helmini Emajõgeje,
kaelani kalakuduje.
Mis mul kanda puutunessa?
Mõek mul kanda puutunessa.
Võtsin see mõega kädeje,
viisin see mõega mõisaje,
panin saksa laua peale.
Seal need saksad mõistatasid,
isandad kõik imestasid:
„Kust se mõek on seie toodud?
See mõek sõasta toodud,
sõjameiste sõrmeluista,
poisikeste põlveluista.“
Mina kuulsin mõistsin vasta:
„See mõeka meresta toodud,
mere liival on ihutud,
mere veella haljastatud.“
Viisi kirjutas üles P. Kurg (EÜS VII 71 (34) < Tartu linn, 1909-1910), teksti J. Varik (H III 15, 167/9 (1) < Palamuse khk, Luua, 1891).
4. VEERE, VEERE, PÄEVAKENE!
Veere, päev! Mõõk merest
Tartu linn/Palamuse
VEERE, VEERE, PÄEVAKENE!
Ei ole aega päeval veerda,
päeval veerda, kullal keerda –
päev soeb sulaste päida,
kammib karjalaste päida,
harib päida armetutel.
Hari sulpsatas meresse,
peade-lauda laenetesse,
kulda kammi kalda alla.
Läksin Peetri palvele,
Andresse hüva sõnale:
„Mine, too ari meresta,
kulda-kammi kalda alta,
peade-lauda laenetesta!“
Peeter ei kuulnud palveesta,
Andres ei heasta sõnumista.
Läksin isi illukene,
isi illu-tillukene,
mööda vetta väikukene,
mööda kallast kaunikene.
Läksin vöödeni vetesse,
kaelani kalakudusse.
Läksin, tõin harja meresta,
peade-lauda laenetesta,
kulda-kammi kalda alta.
Viisi kirjutas üles P. Kurg (EÜS VII 71 (34) < Tartu linn, 1909-1910), teksti J. Varik (H II 27, 705 (17) < Palamuse khk, 1889).
.
__M e r i__õ u e__a l l a__
1. MIS ON MEIE ÕUE ALLA?
Meri õue all
Laiuse
MIS ON MEIE ÕUE ALLA?
Meri meie õue alla.
Mis seal mere keskeella?
Sammas mere keskeella.
Mis seal selle samba otsas?
Sõel selle samba otsas.
Mis seal sõela serva pealla?
Kägu sõela serva pealla.
Mis seal käo kukernapis?
Sõilg käo kukernapis.
Mis seal sõle silma seessa?
Sõrmus sõle silma seessa.
Mis seal sõrmusse seessa?
Kirik sõrmusse seessa.
Mis seal kiriku seessa?
Neli noort neitsikesta.
Üks koob kullalda vööda,
teine lõksutab lõvendit,
kolmas paugutab paberit,
neljas nutab noorta meesta,
keda mullu sõtta viidi,
tunamullu Turki viidi.
Ära nuta, neitsikene:
juba näikse tulema –
jalad alta arumetsa,
keha keskelt keerumetsa,
pea pika metsa alta.
Viis Tartumaalt, teksti kirjutas üles M. Kolluk (EKS 8° 2, 675/6 (11) < Laiuse khk, Ellakvere k, 1879).
2. MIS SIAL MEIE ÕUE ALLA?
Meri õue all. Neli neitsit
M-Magdaleena
MIS SIAL MEIE ÕUE ALLA, kaasike, kaunike?
Meri meie õue alla, kaasike, kaunike.
Mis sial mere keskella, kaasike, kaunike?
Kirik mere keskeella, kaasike, kaunike.
Mis seal kiriku seessa, kaasike, kaunike?
Neli nuurta neitsikesta, kaasike, kaunike.
Üks see kudub kulda vüüda, kaasike, kaunike,
teine lõksutab lõuendid, kaasike, kaunike,
kolmas plaksutab paberid, kaasike, kaunike,
neljas nutab nuurta miista, kaasike, kaunike.
Ära sina nuta, neiukene, kaasike, kaunike,
juba ju näikse tulema, kaasike, kaunike,
pia küll paistab pikast metsast, kaasike, kaunike,
keha keskelt keerust metsast, kaasike, kaunike,
jalad alta arvast metsast, kaasike, kaunike,
kulda tuub ta kuue täie, kaasike, kaunike,
hõbedat tuub hõlma täie, kaasike, kaunike,
vaske tuub ta vaadi täie, kaasike, kaunike,
sõrmussid tuub sõela täie, kaasike, kaunike.
Viis: Eeva Reimann (70 a) (EÜS V 1177 (5) <M-Magdaleena khk, Elistvere v – J. Välbe, 1908), teksti kirjutas üles H. Ostrat (H II 28, 451/2 (6) < M-Magdaleena khk, Kudina v, 1889), täiendatud (H II 28, 717/8 (5) < M-Magdaleena khk – H. Rätsep, 1890).
3. SÕUA KIIKE, JÕUA KIIKE
Meri – sõel – sõrmus
Kursi
Kiigelaul
SÕUA KIIKE, JÕUA KIIKE,
sõua üle ilmatu kiriku!
Mis sėal kiriku sėėssa?
Sammas kiriku sėėssa.
Sõua kiike, jõua kiike,
sõua üle ilmatu kiriku!
Mis sėal samma otsa pėala?
Sõel on samma otsa pėala,
Sõua kiike, jõua kiike,
sõua üle ilmatu kiriku!
Mis sėal sõela põhja pėala?
Sõlg on sõela põhja pėala.
Sõua kiike, jõua kiike,
sõua üle ilmatu kiriku!
Mis sėal sõela põhja pėala?
kägu sõela põhja pėala.
Sõua kiike, jõua kiike,
sõua üle ilmatu kiriku!
Mis seal käo turja pėala?
Sõrmus käo turja pėala.
Sõua kiike, jõua kiike,
sõua üle ilmatu kiriku!
Kust see sõrmus siia saanud?
See sõrmus sõjasta toodud.
Sõua kiike, jõua kiike,
sõua üle ilmatu kiriku!
Millest see sõrmus on saadud?
Sõjameeste sõrmeluista,
mõõgakandja kaelaluista.
Viis: Kadri Puuri (80 a) (EÜS V 1224 Tartu linn – M. Kampmann) tekst: Tiiu Saar (s. Ruusa, Saareli Tiiu, 87 a) (H II 50, 51 (8) < Kursi khk, Härjanurme v – J. Pruuli, 1895).
__M e r e__p ü h k i m i n e__
1. ELLAKENE, VENNAKENE
Mere pühkimine
Laiuse
ELLAKENE, VENNAKENE,
tee mulle tinane luuda,
vala vaske varrekene,
ma lähan merda pühkimaie,
mere äärta äigamaie.
Pühin pühkmed põlle sisse,
viin ma venna välja peale,
isa pika põllu peale.
Põld sai põhjani rammutud,
väli otsani vägevaks,
rukki kasvis kui see roogu,
pea tal otsa pääde roogu.
Ait sai harjani terida,
salv sai suini rukkieida.
Viisi kirjutas üles M. Kõrts (EÜS IV 180 (206) < Laiuse khk, Laiuse v, 1891), teksti M. Ostrov (stud) (H, Ostrov 24/5 (21) < Laiuse, 1887).
2. ILUSASTE NÄGIN UNDA
Mere kündmine. Lina
Laiuse
ILUSASTE NÄGIN UNDA:
mere ääres künneti,
ranna ääres raiuti.
Mis sinna peale tehtanessa?
Lina peale tehtanessa.
Lina kasvis kui see linti,
linakupar kui see kulda.
sealt ma raamin rüpe täie,
hõbedase hõlma täie,
ema kuldse kuue täie.
Viisi ja teksti kirjutas üles M. Kõrts (EÜS IV 180 (206) ja (H I 2, 405 (10) < Laiuse khk, Laiuse v, 1888,1891).
3. PERETÜTAR NEITSIKENE
Mere pühkimine. Õunapuu
Kursi/Äksi
PERETÜTAR NEITSIKENE,
talutütar tammekene!
Pühi tuba, laasi lauda,
hari akante alused,
pühi pühkied meresse,
laasi laastud laineesse.
Mis säält merest tõusenessa?
Merest tõusis õõnapuu.
Kolm küll oksa õõnapuul,
kolm küll õilet oksalegi,
kolm küll õuna õieela.
Üks on õuna hõbeõuna,
teine õuna kullaõuna,
kolmas õuna neiu õuna.
Viis: Mai Paiu (83 a) (EÜS VIII 297 (33) < Kursi khk, Härjanurme v, vstmj < Pööra k – J. ja M. Kärt, 1911); teksti on üles kirjutanud P. Sepp H II 56, 500 (46) < Äksi khk (< Viljandimaa), 1894 kogutud; 1899 saadetud).
__K u l l a__p õ l e m i n e__
1. NEITSIKESED, NOOREKESED
Kulla põlemine
Torma
NEITSIKESED, NOOREKESED,
kirjupihta peenikesed,
kus me’ lähme vasta kuuda,
vasta kuuda, vasta ööda,
vasta pilgasta pimedat,
vasta elgista ehada,
vasta koitu kullalista?
Läh’me sääsele suruma,
läh’me toomele turule,
alla päeva pähkelile!
Mis meil’ seal siis antakse?
Kuusi kullatükikesta,
sada saksa nööbikesta.
Kus me’ need kullad paneme,
kus me’ tina tilgutame?
Küimehe kübara peale,
väimehe värava peale,
äia sängi ääre peale,
ämma padjapööri peale.
Seal nad süttisid põlema!
Kut’sin kuu kustutama –
kuu ei tulnud kutsudeski,
päevakene paludeski.
Kuu hakkas kangeste (1) kumama,
päeva lõngu lõksutama.
Kuldsed olid kuu lõngad,
hõbedased päeva õrred.
1 või: kaugeste?
Viis on kirjutatud üles Kaselt (naine) (GEG, DH 519, 11 (5) < Torma khk, Kõnnu mõis – E. v Schultz-Adajevskij < A. Reilian, 1884); tekst: Juula Aunapuu (H II 50, 441/2 (7) < Torma khk – E. J. Õunapuu, 1894).
2. NEITSIKESED NOORUKESED
Kulla põlemine
Kodavere/Torma
NEITSIKESED NOORUKESED,
kirjupihta peenikesed,
kus me lähme kuuda vasta,
kuuda vasta, ööda vasta,
vasta pilgasta pimedad,
vasta helgista ehada,
vasta kaste karrelusta? –
Lähme toomele turule,
alla päeva pähkilile.
Mis meil seal siis antakse?
Kuusi kullatükikesta,
sada saksa nööbikesta.
Kus me need kullad paneme,
kus me tina tilgutame?
Küimehe kübara peale,
väimehe värava peale,
äia sängi ääre peale,
ämma padjapööri peale.
Seal nad süttivad põlema.
Kutsin kuu kustutama –
kuu ei tulnud kutsudenni,
päevakene paludeski.
Kuu hakkas kangasta kudama,
päeva lõngu lõksutama.
Kuldsed olid kuu lõngad,
hõbedased päeva õrred.
Päev oli pilves tullessagi,
pilvel olid vihma pisarad.
Viis: Leenu Ernits (81 a, laulik Raja vanaema) (EÜS II 299 (124) < Kodavere khk – A. Liiv ja J. Raja, 1905); teksti kirjutas üles E. J. Õunapuu (E 40500/1 (40) < Torma, 1900).
3. LÄHME SEDA TEHTUD TIIDA
Kulla põlemine
Torma
LÄHME SEDA TEHTUD TIIDA,
tehtud tiida, marjamuada,
seda raiutud radada,
kos sii Jummal ennem käenud,
kost sii Maari muale toodud.
Mes sinna jäenud jälje piale
või sinna sammule sadanud?
Kulda jäenud jälje piale,
hõbedat sammule sadanud.
Kes sii hullu võttis kulla?
Mina hullu võtsin kulla,
pitsitin kulla piusse,
käänsin hõbe käisseesse.
Viisin kodu vennal näha,
viisin venna naesel näha.
Lassin venna laua piale,
tinakannu kaane piale.
Venna lauda laksatelles,
tinakannu tilsatelles.
Viis on kirjutatud üles Kaselt (naine) (GEG, DH 519, 11 (5) < Torma khk, Kõnnu mõis – E. v Schultz-Adajevskij < A. Reilian, 1884); teksti kirjutas üles Wilh. Pärt (H II 27, 805/6 (2) < Torma khk, Torma v – 1888).
4. MIS ON TÜÖDA TÜTTERILLA
Kulla põlemine. Hommikuhooled
M-Magdaleena
MIS ON TÜÖDA TÜTTERILLA
pühapäeva hommikul,
äripäeva aegudel?
Silmad pesta, pia sugeda,
jalad kängida kenaste.
Siis lään karja saatemaie.
Kauge’elle saadin karja,
heinamaale heedin vitsa.
Mis mina kesalla kuulin?
Kolm kägu kesalla kukkus:
üks jo kukkus hoole poole,
tõine kukkus leina poole,
kolmas kukkus kulla poole.
See, mis kukkus leina poole,
see mina leinale lehasin,
see, mis kukkus hoole poole,
see mina hoolele ohasin;
see, mis kukkus kulla poole,
see mina põlle’e panessin.
Viisin kodu ema edeje.
Kasvis kuu, kasvis kaksi,
siis sai üksi utekene,
kasvis kaksi tallekesta.
Niidin viisi villukesta,
kudin kuusi kuvvekesta,
sada saksajakikesta,
kaheksa kasukakesta.
Panin kuvved kuivamaie
isa uvve aia pääle,
velje vastse värava piale.
Tuli pikka vihmapilve,
puhus kuvved kuivemasta,
kasukad tahenemasta
isa uvve aia päälta,
velje vastse värava peälta.
Pilvel on vesipisarad,
pisaral on puhas-purjed,
purjel on ani punane,
anil on saba sinine,
saba pial on saksa saani,
saksa saanissa emanda:
kudus vööda kullalista,
lasi vööda loogelista,
kahe kassikäpalista.
Viis: Mart Kokk (80 a) (EÜS V 1181 (27) <M-Magdaleena khk, Nava k – J. Välbe, 1908), tekst: Liisa Vadi (57 a) (H II 56, 433/5 (129) < M-Magdaleena khk, Jõe v – J. Tammemägi, 1895).
__S u u r e__t a m m e__l a u l u d__
1. HELLAKENE, VENNAKENE!
Suur tamm
Kodavere/Torma
HELLAKENE, VENNAKENE,
tee mul luuda kuusikusta,
kulla luuda kaasikusta,
ma lähen merda pühkimaie,
mere ääri äigamaie.
Mis mina leidsin pühetesta?
Leidsin tamme taimekese.
Kuhu ma tamme istutin?
Istutin ema ilule,
isi ruttu laulemaie:
„Kasva, tamme, jõua, tamme,
kasva, tamme, taevaasse,
pilluta oksad pilvisse!”
Tamm ei kasvand, tamm ei jõudnud,
tamm ei kasvand taevaasse,
oksad ei pilvisse pillutand –
tamme hakkas kuivamaie.
Kuhu ma tamme istutin?
istutin isa ilule,
isi ruttu laulemaie:
„Kasva, tamme, jõua, tamme,
kasva, tamme, taevaasse,
pilluta oksad pilvisse!”
Tamm ei kasvand, tamm ei jõudnud,
tamm ei kasvand taevaasse,
oksad ei pilvisse pillutand –
tamme hakkas kuivamaie.
Kuhu ma tamme istutin?
Istutin venna ilule,
isi ruttu laulemaie:
„Kasva, tamme, jõua, tamme,
kasva, tamme, taevaasse,
pilluta oksad pilvisse!”
Tamm ei kasvand, tamm ei jõudnud,
tamm ei kasvand taevaasse,
oksad ei pilvisse pillutand –
tamme hakkas kuivemaie.
Kuhu ma tamme istutin?
Istutasin õe ilule,
isi ruttu laulemaie:
„Kasva, tamme, jõua, tamme,
kasva, tamme, taevaasse,
pilluta oksad pilvisse!”
Tamme hakkas kasvamaie,
pillutas oksad pilvisse,
tahtis taeva laotada.
Läksin venna palviille:
„Vennakene, hella vella,
hakka kirvesta ihuma,
tule tamme raiumaie!”
Vend tuli tamme raiumaie:
tüikapuust sai tünderida,
keskelta kena kiriku,
ladvast laste lõõri-lauda.
Mis jäid üle liistud-laastud,
neist saab neiul kihla kirstu.
Viis: Kristjan Sepp (EÜS II, 298 (116) < Kodavere khk, Pala v – A. Liiv ja J. Raja, 1905), teksti kirjutas üles E. J. Õunapuu (H II 50, 326/7 (18) < Torma, 1894).
2. NEIDSIKENE NOORUKENE
Suur tamm
Kodavere/Torma
NEITSIKENE NOORUKENE,
pühi toad ja laasi lauad,
kraami kamberi esised.
pühi pähkemed merdeje,
äiga laastud laindeje.
Mis siis tõusis pühkmetesta?
Tamme tõusis pühkmetesta,
tamme tõusis, tamme kasvis,
tamme hellake ülenes;
tamme kasvis taevaje,
oksad Looja hooneje.
Tamm tahtis taevasta jagada,
oksil pilveid pillutada.
Hellakene, vennakene,
ihu kirves, ihu mõõka,
tule tamme raiumaie,
puuda pikka põrutama;
tüükast saab ju tünderida,
vahelt viinavaatisida,
ladvast lapse kätkisida.
Mis jäid üle liistud-laastud,
neist saab neiul kihlakirstu.
Viis: Kristjan Sepp (EÜS II, 298 (116) < Kodavere khk, Pala v – A. Liiv ja J. Raja, 1905), teksti kirjutas üles G. Sirel (H II 50, 507/8 (6) < Torma khk, Avinurme v, 1894).
3. LÄKSIN METSA KÕNDIMAIE
Suur tamm
Torma
LÄKSIN METSA KÕNDIMAIE.
Mis ma leidsin metsastagi?
Leidsin tamme taimekese.
Kuhu ma taime paneksin?
Istutsin venna ilule,
isi ruttu laulemaie:
„Kasva, tamme, jõua tamme,
kasva, tamme, taevaasse,
pilluta oksad pilvisse!“
Tamme hakkas kuivamaie.
Istutsin õe ilule,
isi ruttu laulemaie:
„Kasva, tamme, jõua tamme,
kasva, tamme, taevaasse,
pilluta oksad pilvisse!“
Tamme hakkas kasvemaie,
tahtis taeva laotada,
pillutas oksed pilvisse.
Läksin venna palviille:
„Vennakene, hella vella,
hakka kirvesta ihuma,
tule tamme raiumaie!“
Vend tuli tamme raiumaie.
Tüvika puust sai tünderida,
keskelt kena kiriku,
ladvast laste lõõri laudu.
Mis jäid üle liistud-laastud
neist saab neiul kihla kirstu.
Viis: Neubaum (GEG, DH 519, 3 (1) < Torma khk – E. v Schultz-Adajevskij <
A. Reilian), teksti kirjutas üles E. J. Õunapuu (E 40492 (19) < Torma, 1900
4. ISI JOON JA KORISTAN KANNUD
Suur tamm. Õllest tamm
Laiuse/Palamuse
ISI JOON, KORISTAN KANNUD,
viskan vitsad võõsikuie,
kannu lauad kaasikuie.
Senna tõusis tammemetsa,
ajas üles haavikmetsa.
Igal tipul on tihane,
igas otsas on oravad,
igas latvas laululindu.
Säält siis raiusin rattapuida,
koputasin kodarapuida,
isa härja ikkepuida,
ema lehma lüpsikuida,
vennal ratsu rangipuida,
õele pesukünasid.
Mis jäid üle killukesed,
sealt sai neiu kerstukene,
kiitsub kinni minnessagi,
laulab lahti tullessagi.
Viis: Mart Pill (75 a) ( EÜS VIII 1151 (7 e ) < Laiuse khk, L-Tähkvere (end. Leedi) v – K. Viljak ja V. Rosenstrauch, 1911), teksti kirjutas üles J. Warik (H II 27, 704 (16) < Palamuse khk, 1889), täiendatud (H II 27, 602 (20) < Palamuse khk, Kaarepere v – M. Saar, 1889).
5. LÄKSIN METSA KÕNDIMAIE
Nuttev tamm
Laiuse/Palamuse
LÄKSIN METSA KÕNDIMAIE,
udusella hommikulla,
varasella valge’ella.
Mis mina leidsin metsassagi?
Leidsin tamme nuttemasta,
nõmmepuu nõretamasta.
Mina tammelta küsima:
„Mis sina nutad, tammekene?“
Tamme mõistis, tamme kostis:
„Muida puida raiutakse,
mind aga üksi jäetakse,
suure tuule tuigutada,
vihmasau vintsutada.“
„Ära nuta, tammekene,
mul on kodu viisi venda,
igal vennal viisi kervest;
saadan sind aga raiumaie.
Otsast saab hobuste talli,
keskelt saab kena keriku,
ladvast laste lõõrilauda.
Mis jäeb üle laastukene,
mis jäeb üle liistukene,
sealt saab neiu kihlakerstu,
kihlakerstu, veimevakka.“
Viis: Aleksander Välbe (57 a) (EÜS V 1188 (67) < Laiuse khk – J. Välbe (< K-Jaani), 1908), teksti kirjutas üles H. Maasen (H III 15, 143/4 (1) < Palamuse khk, Kaarepera v, (1892).
6. LÄHME MERDE PÜHKEMAIE
Mere pühkimine. Suur tamm
Laiuse/Palamuse
LÄHME MERDE PÜHKEMAIE,
mere äärta äigamaie,
pühime pühkmed meresse,
äigame laastud laenetesse.
Mis sealt tõuseb pühitesta,
kumab sealt kulda äiatusta?
Tamm sealt tõuseb pühitesta,
kuusik kumab kulda äiatusta.
Mina tamme vaatamaie –
tamm tahab kasva taevaaie,
oksad pilve jo pugeda,
tamm tahab taevasta jagada,
oksad pilved pillutada.
Mina venna palveella:
„Minu ella vennakene,
ihu kerves, hälli mõeka,
tule tamme raiumaie,
puud pikka lühentama –
tamm tahab kasva taevaaie,
oksad jo pilvi pugeda,
tamm tahab taevasta jagada,
oksad pilveid pillutada.
Mis sest tammes saadanessa?
Tüvest saab aga tünderide,
oksast õlle-poolikuida,
ladvast laste kätkiida,
südamest saab söömalauda.
Mis jäi üle lauatesta,
sealt sai minu venna sauna:
kuu see kumas ukse eessa,
päev oli peale mängimasa,
tähed olid seessa tantsimaassa.
Taeva tantsis, maa mürises,
tähed lõivad trellingida,
kuu tei kulda rõngaaida.
Viis: Jaan Lobjakas (78 a) (EÜS VIII 297 (34) < Kursi khk, Härjanurme v, Kukrukse k < Laiuse khk, Jõgeva v, Painküla – J. ja M. Kärt, 1911), teksti kirjutas üles J. Varik (H III 15, 169/71 (2) < Palamuse khk, Luua, 1891).
7. IIDUL TIIDUT TÜRNA TAMME
Suur tamm. Imelik maja
Laiuse
IIDUT, TIIDUT, TÜRNA TAMME,
maha mina raiun rauda tamme,
tüvist tegin tünderida,
ladvast laeva ankurida,
keskelt keiseri kiriku,
oksadest sai Olevi torni.
Mis sealt järel jääbuneksi,
jääbuneksi, viibuneksi,
sealt sai sandi saunakene,
vaese mehe varjupaika.
Mööda käisid mündi saksad,
iga reede reisi saksad,
igalt poolt aga posti saksad –
imestelles, mõistatelles,
kas on linna, või on lippu,
või on Soome soolalaeva,
või on Tartu tangulaeva,
või on Riia riidelaeva.
Mina aga mõistsin, jälle kostsin:
„Ei ole linna, ei ole lippu,
ei ole Soome soolalaeva,
ei ole Tartu tangulaeva,
ei ole Riia riidelaeva.
Seep’ on sandi saunakene,
vaese mehevarjukene.
„Peaks te seesta nägema –
seest on seutud siidilegi,
pealt on pandad pandelasse,
hõbenöörid nurga peale,
kuldatoppi laua peale.
kuu on eessa uksesta,
päe on peale akenasta,
vikerkaar on katuksesta,
pilve pikka on reastaasta.“
Viis ja tekst: Mart Pill (75 a) ( EÜS VIII 1151 (7 e ) ja EÜS VIII, 1166/7 (32) < Laiuse khk, L-Tähkvere (end. Leedi) v – K. Viljak ja V. Rosenstrauch, 1911).
8. PERETÜTAR NEITSIKENE
Suur tamm
M-Magdaleena
PERETÜTAR NEITSIKENE,
talutütar, tammekene,
pühi tuba, laasi lauda,
hari akende alused.
Pühi pühkemed meresse,
mine homme vaatamaie,
mis sealt merest tõusenessa.
Tamm sealt merest tõusenessa,
tamm ju tahtis taeva kasva,
oksad pilvede pugeda.
Hellakene vellakene,
ihu kirves, haljas mõeka,
tee sa tappori teravaks,
lähme tamme raidumaie.
Tüvikust teen tünderiku,
ladvast teen ma laulu lauda,
keskelt sain kena keriku,
otsast sain obese talli.
Mis jäävad üle killukesed,
Liistukesed, laastukesed,
neist teen neiu kiidu kerstu,
kiidu kerstu, annivakka,
kiiksub kinni minnesagi,
laulab lahti tullessagi.
Teeraelli leerispilli,
soomeelli landerpalli.
Viisi kirjutas üles C. V. Ärtis (EÜS IV 873 (2015) < M-Madgaleena khk, Kudina v, Kaiavere k), teksti K. Mölder (E 18695/6 (1) < M-Magdaleena khk, 1895), täiendatud (H II 28, 390 (56) < M-Magdaleena khk – G. Tenter, 1888).
9. RAIDSIN MAHA TAMME METSA,
Suur tamm. Imelik maja
M-Magdaleena
RAIDSIN MAHA TAMMEMETSA,
jätsin kased kasvamaie,
vanad kuused kuivamaie;
kust saavad poisid pulmalaudu,
tüdrukile tantsulaudu,
vanameestel’ mängulaudu.
Tüvist tegin tünderikud,
ladvast laeva ankurikud,
keskelt keiseri keriku.
Mööda lähvad mürgi saksad,
kaugelt käisid alevi saksad:
„Kas on linna või on lippu,
kas on Soome soolalaeva,
või on Tartu tangulaeva?
Ei ole linna, ei ole lippu,
ei ole Soome soolalaeva,
ei ole Tartu tangulaeva –
see on sandi saunakene,
vaesemehe varjukene.
Tulge sisse – ostke siidi,
minge välja – ostke värvi,
tüterid sinikivida,
poisid poole-saapaaida!“
Viis ja tekst: Kaarel Siim (80 a) (EÜS V 1180 (18) ja EÜS V, 1076/7 (40) < M-Magdaleena khk, Vara v, Äti m – J. Välbe ja H. Sulg, 1908)
