Noorus

Iluaeg

M-Magdaleena

ILUGEME, KUI ME VÕIME,
kärageme, kui me käime,
noored noorella ealla,
parajailla põlvedella!

Ma ise ilu tegija,
alles rõõmu algajagi.
Ilu kannan kaasassani,
rõõmu räti nurgassani,
nalja räti narmassani.
Koju jäivad meeled kurvad,
ahju ette naised kurjad,
tuimad tüttered tubaje.

Ilu tõin enese kaasa,
nalja noore naise kaasa.

Viis: Kaarel Siim (EÜS V 1180 (19) <M-Magdaleena khk, Vara v, Äti mõis – J. Välbe, 1908); teksti kirjutas üles A. Tubin (E 70434/5 (22) < M-Magdaleena khk, 1930).

Ilus juus

M-Magdaleena

OMA MEMM ON MEMMEKENE,
andis päeva piada pesta,
kuu juuksid kuivatada.

Pessin piada allikalla,
jõe jookseva veella,
mere keeru keske’ella.
Panin mina kuuske kuivamaie,
kadakasse kahkumaie.

Mööda läksid Mündi saksad,
kaugelt need Kalevi saksad.
Küsiteles, mõistateles:
„Kas on sinep, mis siin seisab,
kas on kanep, mis siin kasvab?“

Mina mõistsin, vasta kostsin:
„Ega sinep siin ei seisa,
ega kanep siin ei kasva:
sinep seisab sitamäella,
kanep kasvab aianadi –
need on neidisse juuksed!”

Viis: Kaarel Siim (EÜS V 1180 (19) <M-Magdaleena khk, Vara v, Äti mõis? – J. Välbe, 1908); tekst: Liisa Äärmann (üle 60 a) (H II 56, 346/7 (6) < M-Magdaleena khk, Kaiavere vstmj – J. Tammemägi, 1895).

Pole tuimade soost

M-Magdaleena

MA POLE TUIMADE TUASTA,
ega seinade seasta:
ma olen trummali tuasta,
pillipuhuja peresta.
Pilli lõid minu pidajad,
kannelt (lõid) minu kasvatajad,
erelit lõid hellad velled,
suu-küll-pilli suisutajad.

Viis: Kaarel Siim (EÜS V 1180 (19) <M-Magdaleena khk, Vara v, Äti mõis? – J. Välbe, 1908); tekst: Eva Reimann (70 a) (EÜS V, 1078 (43) < M-Magdaleena khk, Elistvere v – J. Välbe ja H. Sulg, 1908).

Uhke neiu

M-Magdaleena

ET ON MEHI MIS ON MEILE, kaasike, kaanike,
poissa meie poole peale, kaasike, kaanike.

Kübar peas neil kõrkidella, kaasike, kaanike,
ehk kus küla köömenilla, kaasike, kaanike,
küla õue õunadella, kaasike, kaanike,
küla tänav tangudella, kaasike, kaanike.

Siis löön kokku kuue hõlmad, kaasike, kaanike,
vahelite kasuka hõlmad, kaasike, kaanike.
mööda lähen, müristan pead, kaasike, kaanike,
kaudu käin, kõristan kätt, kaasike, kaanike,
ubasuuna uhkeella, kaasike, kaanike,

Laulnud Eeva Reimann (70 a) (EÜS V 1177 (5) ja EÜS V, 1065 (17) <M-Magdaleena khk, Elistvere v – J. Välbe ja H. Sulg, 1908).

Riia rikkumine

Kursi

SIIT LÄÄB RINDA NEIDISIDA,
paras parve tütterida.
Tulgu teilta teine rinda,
kubijalta kolmas rinda,
vainialta valdakonda,
saksulta sada tuhanda!

Lähme rinnu Riia poole,
tasa Tallilinna poole –
lähme Riiga rikkumaie,
Tallilinna taotamaie,
Võndu kinni võttemaie,
Põltsamaad põletamaie!

Vahti hüüdis valli päälta,
teene teese torni päälta:
„Neitsikesed, noorekesed,
pöörge ümber, neiud noored,
jätke Riiga rikkumata,
Tallilinna taotamata,
Võndu kinni võttemata,
Põltsamaad põletamata –
Riia ristid kindelemad,
Tallinna tabad paremad,
Võnnu võttemed vedrunna!“

Laulnud Mai Paiu (83 a) (EÜS VIII 292 (23) ja EÜS VIII, 239 (29) < Kursi khk, Härjanurme v, vstmj < Pööra k – J. ja M. Kärt, 1911); täiendatud (H II 56, 404/5 (89) < Äksi khk, Elistvere vstmj – J. Tammemägi < Leenu Kurss (Kujrss, 81 a), 1895).

Miks poisse põlgate

Laiuse

NEITSIKESED NOORUKESED,
mis te endid arva’ate,
et te poissa põlgaate?
Tukkudes te teete tööda,
laiseldes lõnga lasete:
viis aga vilku vaksa peale,
tuhat tompu tolli peale,
sada sõlme süllalegi.

Kui te kangasta kujute,
suga siis nutab suitsussagi,
niied vinguvad vingussagi.
Vana att teil ajab pooli,
vana Kärt teil käärib kangast,
sigurik teil süstikulle,
lamerikud lassid lõnga.

Sai see kangas valminesse,
ei see sündind orja selga.
Hakkasid aru pidama:
mis sest kangast saadanesse?
Sealt sai Kärtul käterätik,
atal sai aluspalakas,
sigurikul siidisärki,
lamerikul laiad püksid,
karjasel sai kaelakotti.

Viisi ja teksti kirjutas üles M. Kõrts (EÜS IV 180 (206) < Laiuse khk, Laiuse v, 1891); täiendatud (H, Ostrov 108/9 (48) < Laiuse khk, Laiuse v, Sootaga k – G. Johannson < Jaak Lillekampf, 1887).

Põrm põllele

Laiuse/Ta-Maarja

LÄKSIN KÜLLA KIIKUMAIE,
tamme latva laulemaie.
Küla oli täis´i poisikeisi,
vald oli täis´i vallatuisi:
lõiva kurni koppelilla,
vali-kaegast vanijul.
Lõivad põrmu põlle pääle,
udu uue kuue pääle,
sita siidirätti pääle.

Lätsin kodu iketenna,
iketenna, nuttedenna.
Ema mõistis nutu hääle,
nutu hääle, iku meele:
„Mis sa nutad, tütar noori?“

Mina mõistsin, vasta kostsin:
„Emakene, nennekene,
kuulin külan kiigutava,
tamme ladvan lauletava.
Läksin külla kiikumaie,
tamme latva laulemaie.
Küla oli täis´i poisikeisi,
vald oli täis´i vallatuisi:
lõiva kurni koppelilla,
vali-kaegast vanijul.
Lõivad põrmu põlle pääle,
udu uue kuue pääle,
sita siidirätti pääle.“

„Ära nuta, tüttar noori!
Küla all on küllalt vetta,
paju all on palju vetta,
miska uhad uue kuue,
sipputeled siidirätti.“

Lätsin Peipeije pesema,
viiel viel ma virutin,
kuuendalla kurikulla,
pesin põrmu põlle päälta,
sita siidiräti päälta.

Viis: Kadri Tädimees (60 a) (EÜS V 1187 (65) < Laiuse khk, Tähkvere v – J. Välbe, 1908), teksti kirjutas üles J. Tootsi umbes 80-aastaselt naiselt (H III 21, 522/4 (7) < Ta-Maarja khk, Luunja v, 1895).

Neiu jume. Tuul puhub

Torma

MI’ NÜÜD PUHUB TUULEKENE,
või nüüd lõõtsub lõhnakene?
Puhud sa näiu punada,
juud sa näiu jumeda,
võtad verda palgeesta,
juud jume huulilt punasilt.

Näiul o’ pisut punada,
pisut puna, väidu verda,
pisut puna tal põsina,
väidu verda palgeenna!

Enne’ puhu tuulekene,
enne puhu metsa puida,
lõõtsu laane lõhmussida!
Enne’ puh’ poiste punada,
enne juu meeste jumeda –
meeste jumi julgeemba.

Teksti kirjutas üles Wilh. Pärt (H III 9, 238 (2) < Torma khk, 1888).

Karske neiu

Torma

TÜTARLAPSED LINNUKESED,
margakaelad kaunikesed,
kui te’ käite teeda mööda,
kui tuleb vasta meeste hulka,
meeste hulka, poiste parve,
pidage piitsa peossa,
kandke kaigas kaindelasse.
Mine läbi meeste hulgast,
poe läbi poiste parvest.

Kui tuleb poissi puutumaie,
naisemees tuleb naerimaie,
löö sa poisil poole peada,
naesemehel natem poole,
kulmud mõlemil kukuta!

Poiss läks mõisa kaebamaie,
neiu kuulates järele:
kummale kohus üleneb,
kummale kohus alaneb?
Poisile kohus üleneb,
neiule kohus alaneb.

Kui see poiss ära sureksi,
kuhu teda maetanessa?
Kuremaale kuusikusse,
arumaale haavikusse.

Kui see neiu ära sureksi,
kuhu teda maetanessa?
Kullase kiriku aida,
hõbedase õrre alla,
vaskise värava alla.

Kes seal nuttis neiu haual?
Neiu õed ja neiu vennad,
neiu vaskised vanemad.

Viis on kirjutatud üles Kase naiselt (GEG, DH 519, 11 (5) < Torma khk, Kõnnu mõis – E. v Schultz-Adajevskij < A. Reilian, 1884); teksti kirjutas üles E. J. Õunapuu (H II 50, 316/8 (11) < Torma, 1894).

Karskuse õpetus

Kodavere

Karskuse õpetus neidudele

TÜTARLAPSED LINNUKESED,
küla tüttered sõsared,
sõsaru(ke)sed linnukesed!
Kui te käide tiäda müöda,
tiäda müöda, muada müöda,
hoidke piikerid pihuna,
käsiuamerida kähena –
kui tuleb vasta poeste hulka,
poeste hulka, kelmi kimpu,
kui tuleb poessi puutumaie,
naesemies tuleb naeramaie,
sulane suuda andemaie,
lüö sa poesi puoli peäda,
maha lüö sa Matsi maksad,
süödile Jüri südanta,
põllu peäle poesi põrna!

Laulnud Miina Till (s. Prinkwelt, 68 a) (EÜS II 288 (64) ja EÜS II 365 (90) < Alatskivi v, Pusi k – A. Liiv ja J. Raja, 1905); täiendatud (H II 4, 585 (65) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kallaste k – M. Koik ja J. Härms < Krõõt Anask, 1887).

Ehtedes neiu

M-Magdaleena/Äksi

Kaasitamised

NEITSIKENE NOORUKENE, kaasike,
läbi läksin kaasikmetsa, kaasike.
Mõelsin kaasiku kahama, kaasike –
isi kahan kardadesta, kaasike.
Läksin läbi lepikmetsa, kaasike,
mõelsin lepiku libama, kaasike –
isi liban lintidesta, kaasike.
Läbi läksin kuusikmetsa, kaasike,
mõelsin kuusiku kuhama, kaasike –
isi kuhan kuldadesta, kaasike.

Viis: Eeva Reimann (70 a) (EÜS V 1177 (5) <M-Magdaleena khk, Elistvere v – J. Välbe, 1908); teksti kirjutas üles P. Sepp (H II 50, 771/2 (58) < Äksi khk, Visusi v, 1894).

Ilus juus

Kursi/Äksi

EMAKENE, MEMMEKENE,
annid päeva piada pesta,
teese päeva pärga pesta,
kuu juusta kuivatada.
Panin kuuske kuivemaie,
kase latva kahkumaie.

Mööda käisid mehed noored,
kaudu käisid poisid kõrgid,
ütlivad sirgeva sinepi,
ütlid kasvava kanepi,
ütlid päeva paistemaie.

Oh te hullud, mehed noored!
Ega sinep siin ei sirgu,
ega kanep siin ei kasva,
ega kuu siin ei kuma,
ega päev siin ei paista:
kuu kumab Kuuramaal,
päiv paistab Pärnumaal –
sie on neiu juusse salk.

Viis: Mai Paiu (83 a) (EÜS VIII, 296 (32) < Kursi khk, Härjanurme v, vstmj < Pööra k – J. ja M. Kärt, 1911; tekst: Leenu Kurss (Kujrss) (81 a) (H II 56, 406/7 (93) < Äksi khk, Elistvere vstmj – J. Tammemägi, 1895).

Neiuhulk laiali

M-Magdaleena/Äksi

EKS MEID ENNE OLNUD ULKA,
olnud ulka,
olnud ulka, käinud karja.

Oli kui hobuste ulka,
käis kui küla,
käis kui küla karja ulka.

Kus on nüüd jäänud meie ulka,
kadunudki,
kadunud kanaste karja?

Oln’d meid viinud vihma oogu,
või on tapnud,
või on tapnud talve külma?

Kas on tapnud talve külma,
või on rahe,
või on rahe meid rabanud?

Meid pole viinud vihma oogu,
ega tapnud,
ega tapnud talve külma.

Ei ole tapnud talve külma,
ega rahe,
ei ole rahe meid rabanud.

Meid on jo viidud venella,
venel viidud,
venel viidud vetta mööda,

meid on pandud parve peale,
parvel viidud,
parvella mööda pajuda,

Laotud jo lootsikusse,
lootsikulla,
lootsikul viidi luhta mööda.

Väsigu vene hobused,
rootsi ruunad,
rootsi ruunad rammistagu!

Poegasid viijas venela,
lapsi kandes,
lapsi kandes laevateie.

Viisi on üles kirjutanud C. V. Ärtis (EÜS IV 873 (2022) < M-Madgaleena khk, Kudina v, Kaiavere k); teksti J. Valk (H II 28, 265 (1) < Äksi khk, Kärkna v, 1889).

Tore mees. Oleks

Kursi/Äksi

ALT ME SÕIDIM AINU LINNA,
mööda Mündi mõisijasta,
säält me keiseri kiriku.
Kissi nägi, sii nimeti:
„Näe, kust sõidab uhke meesi,
uhke meesi, uhke hobene:
hobu tal alla kui sie osja,
mees sääl pääle kui sie pääva,
kübar tal üte küll´e pääl,
vüü tal üte puusa pääl.“

Viis: Mai Paiu (83 a) (EÜS VIII, 296 (31) < Kursi khk, Härjanurme v, vstmj < Pööra k – J. ja M. Kärt, 1911); tekst: Maret Koorits (?) (76 a) (H II 50, 805/6 (86) < Äksi khk, Saadjärve v – P. Sepp, 1894).

Tore noormees

Kursi/Äksi

OLGE UHKED, MEIE MEHED,
olge uhked, käige kõrgid:
olge uhked, ostke mustad,
käige kõrgid, ostke kõrvid,
ostke Hollandi hobesed,
ostke loogad, lukud pääle,
kenad loogad, kellad pääle!

Kui lähate läbi külade,
helgib mees, mehe hobene,
lõksub looka, kuldaküüsi.

Viru neidissed vaatasid:
„Vat, kus sõidab noori meesi!
Hobu alla kui see ahju,
mees on päälla kui sie päeva,
kägu tal kukub kojllu (1) päälla,
sisask saani veere päälla,
mellekas mehe õlalla,
halli lindu aisa päälla!“

1 kojllu = rangi otsad.

Viis: Mai Paiu (83 a) (EÜS VIII, 296 (31) < Kursi khk, Härjanurme v, vstmj < Pööra k – J. ja M. Kärt, 1911); tekst: Leenu Kurss (Kujrss) (81 a) (H II 56, 408/9 (95) < Äksi khk, Elistvere vstmj – J. Tammemägi, 1895).

Soome sild. Tore noormees

Kodavere

KAE, KUN SÕEDAB NUORI MIESI,
sõedab Suome silda müüdä,

Suome silda nõtkatelle,
aluspalki paagatelle;

Suome näädised vahivad
alta kuu ja piältä päävä,

õbedase õvve alta
ja läbi raadisse värävä!

Viisi ja teksti kirjutas üles S. Käär (H II 27, 864 < Kodavere khk, 1888).

Meie ja teise poisid

Kodavere

MEIE VALLA NUORED MEHED,
lähvad juanipäev keriku,
hobu alla kui see ahju,
ise seljas kui see saksa,
kübar peäna kui keriku,
lint one peäla kui see linna,
ei õssa huarale õluta,
ega litsele lihada.

Allatskivil one halvad poosid,
lähvad juanipäev keriku,
hobu alla allitanud,
ise selga sienetanud,
kübar peän one päevitanud,
õstavad huarale õluta,
vana litsele lihada.

Viis: Sohvi Tamming (79 a) (EÜS II 298 (121) < Kodavere khk, Pala v, Nõva k, Niidika t – A. Liiv ja J. Raja, 1905); tekst: Krõõt Anask (H II 4, 607 (89) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kallaste k – M. Koik ja J. Härms, 1887).

Poiste pilge

Kodavere

Uhke poiste pilkus

OH TEIE POISID, TÜHJA UUD (1),
tühja uud ja näljä kõrgid!
Mis te tühja kiitelete,
üle-küll-liia (h)oopelete –
teil on rikkus rinnanagi,
raharikkus rätikuna,
uhkus uvve kuvve piäl,
täi teie vammusse vahela,
kirbu körtsu keskeella,
lutikas ligi lihada!

(1) hood

Laulnud Sohvi Tamming (79 a) (EÜS II 278 (120) ja EÜS II, 411 (142) < Kodavere khk, Pala v, Nõva k, Niidika t – A. Liiv ja J. Raja, 1905).

Oma ja võõra küla poisid

Kodavere

ELISTVERE POISID, INETUD POISID,
lähvad jaanipä’äl keriku:
(h)obo küll alla (h)allitanud,
ise küll selgä seenitänud,
kübär on pähä päevätänud,
vöö küll vööle vihmatanud!

Kaivere poisid, ilusad poisid,
lähvad jaanipä’äl keriku:
(h)obo alla kui see ahju,
meesi selga kui see seina,
kübär pähä Pärnu kirja,
vöö kui vihma vikerkaari!
Lähväd läbi Viru külä –
Viru neiud vaatasivad:
„Oh oleks see peigo jo minule,
piä-küll-rätist tiiks (teeks) mina püksid,
kaelarätist tiiks mina kalsud,
siidirätist silmarätid!“

Laulnud Sohvi Tamming (79 a) (EÜS II 298 (121) ja EÜS II 410 (141) < Kodavere khk, Pala v, Nõva k, Niidika t – A. Liiv ja J. Raja, 1905).

Neiu ja poisi matus

Kodavere

KUI POOSID ÄRA SUREVAD,
kohe poosid matetasse?
Suosse mädamuasse,
kueva kuuse juure alla,
saksa mua sarapuu alla,
laenema lepa alla.

Kessi itkeb suu peäla?
Susi itkeb suu peäla,
karu aada kaldaanna,
rebane ree jälila.

Mis seäl nende aada peäla?
Varesputked, varsakabjad,
koerputked, kobrulehed,
vanad nurjatud nõgesed,
üleannetud õhakad
kasvid poosi aada peäla.

Kui näiud ära surevad,
kohe näiud matetasse?
Kerikaida kuldesije,
ära-karratud kabelije.
Mis seäl nende aada peäla?
Sinililled, siiditopid,
kullerkupud, kullanupud
kasvid näiu aada peäla.

Viis: Sohvi Sepp (83 a) (RKM II 57, 415 (10) < Kodavere khk, Kokora v, Torila k – H. Tampere, 1954); tekst: Krõõt Anask (H II 4, 603 (82) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kallaste k – M. Koik ja J. Härms, 1887).

Neiu ja poisi matus

Kodavere

KUHU POISID MATETAKSE?
Suurde soohu rampaalla.
Mis sääl alla pantakse?
Pakkud alla, pakkud pääle,
pakkud varvaste vahele,
pakkud sõrme otsadelle.
Miss sääl kasvab haua pääl?
Koerkupud, kobrolehed,
üleannetud ohakad!

Kus neid neiud matetakse?
Kirik’aeda, kabelille.
Mis sääl alla pantakse?
Linad alla, linad pääle,
linad varvaste vahele,
linad sõrme otsadelle.
Mis sääl kasvab haua pääl?
Kullerkupud, sirgesibulad,
maarjahein ja kuruslaugud.

Viis: Sohvi Sepp (83 a) (RKM II 57, 415 (10) < Kodavere khk, Kokora v, Torila k – H. Tampere, 1954); teksti kirjutas üles Al. Thomson (H I 4, 708 (5) < Kodavere khk, Alatskivi v, 1876).

Kolm hälli. Neiu matus

Kodavere

EMAKENE NENNEKENE,
kolmen hällin mu hällitelid,
neljan nõtken nõkutenid:
kuusine one kõda nõtke,
sarapuune suana nõtke,
õõnapuune õvve nõtke.

Mis (õli) nõtke ligi lageda,
seda Leeni liigutelli,
mis õli keski põrmanduda,
seda hoidsid karja lapsed,
mis oli nõtke suanassagi,
seda suesutid sulased,
seda katid karja lapsed.
Ei kustund tuli tubasta,
säde sängi sambanasta.

Emakene nennekene,
nägi mu närvelde imevad,
mõtli kulla koolevada.
Ae ta hobese arssi juure,
laagi ruuna laasujalle.
Tuli arssilta koduje,
tõie ta õled tareje,
pani pitkile õlile –
peä pani pääva puole,
jalad pani järve puole,
keskipaik keriku puole.
Iste maha itkemaie,
virve vetta laskemaie,
pale juoksis pange vetta,
tõene pale tõese pange.

Emakene, memmekene,
kui ma äraje kuolen,
kui ma, ella, heedan hinge,
ära sa vii mu vankerilla –
vii mu viiela sõrmella,
kanna kahela käela;
ära mind kanna kaugeella –
vii mu Viru keriku!

Mis kasvid neiu aada peäla?
Saksa sirgelid sibulad,
saksa uhkemad ubinad.

Viis: Leena Nirk ( EÜS II 277 (13) < (?) Kodavere khk, Kavastu v, Meoma k, Undissaare t. < Karksi khk, Pöögle v – A. Liiv J. Raja, 1905); tekst: Kadri Kriit (H II 4, 544/6 (12) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kriidi t – M. Koik ja J. Härms, 1887).

Poisi ja neiu matus

Torma

KUI SEE POISSI ÄRA SUREB,
kuhu teda maetakse?
Kuuramaale kuusikusse,
Harjumaale haavikusse.
Kelleg’ poissi maha viidi?
Vana sitavankeriga:
viis oli hiiri tal eessa,
kuus oli konna kutserissa,
kõik olid sandid saatemassa,
hillrakesed ilu tegemas.

Kes seal nutab poisi hauda?
Susi nutab suu ääresse,
karu linna kaldaalla.
Mis seal kasvab poisil haual?
Varesnaadud, varsakabjad,
vana nõiutud nõgesed.

Kui see neiu ära sureb,
kuhu teda maetakse?
Kuldase kiriku alla,
hõbedase torni alla.
Kelleg’ neiu maha viidi?
Hõbedase vankeriga:
viis oli halli tal eessa,
kuus oli poissi kutsarisse,
kõik olid saksad saatemassa,
isandad ilu tegemas.

Kes seal nutab neiu haual?
Neiu õed ja neiu vennad
neiu vaskised vanemad.

Mis seal kasvab neiu haual?
Sinililled, kullerkupud,
kuruslaugu otsakesed,
küüslaugu küünekesed,
saksa sirgemad sibulad.

Viisi kirjutas üles J. Kask (EÜS IV 270 (397) < Torma khk, 1895), teksti E. J. Õunapuu (E 40501/2 (42) < Torma, 1900).

Nekrutiks võtmine

Äksi

OH MINA VAENE PÕLGTUD LAPS,
mind põlgsid mõisavanemad,
kõik kubjad, kiltrid aidamed –
need olid mo pääle vihased.
Mind pandi liisku võtlema,
see liisk kaldus minu pial,
mind veedi linna soldanist.
siis päike paistis eledast,
minu pruut nuttis aledast.

Kui meid linna veedanessa
sinna laia lossi ette,
sääl minu piada piiratie,
jalavarbid vaadetie,
sõrmeluida sirvitie,
valged juussid lõigatie,
sääl mind veedi mõõdu alla –
mina mõõdue paraja.
Säät mind veedi kasarmaje,
vaht oi iis ja vaht oli taga,
mina vahtide vahele.

Sääl mind veed Riia linna –
Riiast meie riided saime.
Sõvva laeva, jõvva laeva,
jõvva laeva Peterpurki,
Peeterborgist püssid saime.
Sõvva laeva, jõvva laeva,
jõvva laeva Moskva linna –
Moskvast meie mundrid saime.
Sõvva laeva, jõvva laeva,
jõvva laeva Pihkva linna –
Pihkvast meie piigid saime.

Säälep seisis meiste roodu,
nigu aiaroika roodu;
sääl siis seisis mieste päida
nigu aias teibaaida;
sääl siis seisis meiste sõrmi,
nigu meres pilleroodu.

Laulnud Taavet Ansip (86 a) (ERA III 6 (13) ja ERA II 29, 341 (23) ja ERA II 29, 347/8 (24)
< Äksi khk, Eistvere v, Õvanurme k – K. Leichter ja P. Ariste.

Kosilased tulevad

Laiuse

EMAKENE, MEMMEKENE,
pane vaht värava peale,
teine teise nurga peale,
kolmas jõe kolga peale –
ma lähen jõelta vetta tooma
isa kirvesta ihuda,
venna verstu haljastada:
isa kirves heitis killu,
venna verstu roosteteles.

Kuulsin siis kuljuste kõlina,
hõbeohjade helina.
vaskivaljaste ragina.

Emakene, memmekene,
pane rinda pikka peergu,
lase lustilla põleda:
mina kargan kamberie,
seisan seitsme seina taga,
kuulan kuue luku taga.

Vaatan oma peiukesta,
kas on oma hulgassagi,
väärilist siin teiste väes.
Kellel on küüra küllessagi,
käära teisessa käessa,
vesivilli varbaassa –
sellel ei sünni ma süleje,
sellel ei mahu ma majaje!

Emakene memmekene,
siin on oma hulgassagi,
vääriline selles väes,
kel´ pole küüra küllessagi,
käära teisessa käessa,
vesi aga villi varbaassa –
sellel sünnin ma süleje,
sellel mahun ma majaje!

Laulnud Mart Kreos (50 a) (H II 43, 634 (29) < Laiuse khk, Laiuse v – M. Korts, 1887).

Metsast mehele

Äksi

Metsas pulmad

NEITSIKESED NOORUKESED,
kas on kõiki viinal viidud,
viinal viidud, saajul saadud?
Ei ole kõiki viinal viidud,
viinal viidud, saajul saadud –
mõned lähvad metsasta mehele,
puu-küll’a-otsast poisile,
kannu otsast kaasale.

Puud on pikad pulmarahvas,
lepad laiad lapulesed,
saviauk on kaerasalvi,
aavikust saab ooste talli.
Sööt on suuri söömalauda,
peenar pikka istepinki.

Laulnud Taavet Ansip (86 a) (ERA III 6, 84 (5) ja ERA II 29, 291 (7 a,b) < Äksi khk, Elistvere v, Õvanurme k – K. Leichter ja P. Ariste, 1930. Fon 316 c ), täiendatud (H II 28, 249 (1) < Äksi khk, Kärkna v – J. Lepik (üleskirjutaja), J. Valk (saatja), 1889).

Unenägu

M-Magdaleena/Äksi

Unenägu

LÄKSIN KARJA SAATEMAIE,
uinusin unimäele,
sinilille lepikusse,
kullerkuppu kuusikusse,
angervaksade vahele.

Siis mina nägin unessa:
kuusk oli meie kodadela,
haav oli meie aitadela,
kask oli meie kamberissa.

Neitsikene noorukene,
kuusesta on kosilasta,
haavast on arupidamista,
kasest suured kaasanaised.

Viisi kirjutas üles C. V. Ärtis (EÜS IV 873 (2018) < M-Madgaleena khk, Kudina v, Kaiavere k); teksti P. Sepp (H II 56, 483 (8) < Äksi khk, 1894 kogunud, 1895 saatnud).

Müüdud neiu

M-Magdaleena/Äksi

Neiu tahab veel kasvada

NEITSIKESED NOOREKESED, kaasike, kaasike,
lähme linna lillakile, kaasike, kaasike,
Pärnu alla pähkelille, kaasike, kaasike.
Kessi tuli kodu kutsumaie, kaasike, kaasike?
Tuli mu veike vennake, kaasike, kaasike,
veike vikkel-sukakene, kaasike, kaasike.
Mina vennalta küsima, kaasike, kaasike:
„Mis sääl kodu tehtanesse, kaasike, kaasike,
või sääl majas nähtanesse, kaasike, kaasike?“
Venda mõistab, kostab vasta, kaasike, kaasike:
„Oh minu õde madala, kaasike, kaasike,
viska metsa marjavakka, kaasike, kaasike,
pärna alla pähklevakka, kaasike, kaasike!
Tule nüid rutuste koduje, kaasike, kaasike!
Kodu käisid kolmed kosjad, kaasike, kaasike,
kolmed kosjad, viied viinad, kaasike, kaasike,
sajad seitsmendad sõnumed, kaasike, kaasike.
Ju väsib värava sammas, kaasike, kaasike,
kaevu sammas sammaltelleb, kaasike, kaasike,
pidades peiu hobusid, kaasike, kaasike,
kandes kangi vallaaida, kaasike, kaasike.“
Mina siis vennalta küsima, kaasike, kaasike:
„Minu veike vennakene, kaasike, kaasike,
veike vikkelsukakene, kaasike, kaasike!
Kas must palju pakutie, kaasike, kaasike?“

Venda mõistab, kostab vasta, kaasike, kaasike:
„Tuhat vakka tuulatuida, kaasike, kaasike,
sada vaka sõilutuida, kaasike, kaasike,
kümme pütti püigelida, kaasike, kaasike.“

„Minu veike vennakene, kaasike, kaasike,
veike vikkel-sukakene, kaasike, kaasike!
Mine rutuste koduje, kaasike, kaasike,
võta kuusest kurba oksa, kaasike, kaasike,
võta haavast halba oksa, kaasike, kaasike,
vihu need kosjad kodusta, kaasike, kaasike,
viied viinad põrmandalta, kaasike, kaasike!
Tulgu teised teisel korral, kaasike, kaasike,
teised teisela sügisel, kaasike, kaasike,
siis on valmis meie neidu, kaasike, kaasike,
valmis meie neiu vakka, kaasike, kaasike,
valmis vaalitud palakad, kaasike, kaasike!“

Viis: Kaarel Siim (80 a) (EÜS V 1180 (20) < M-Magdaleena khk, Vara v, Äti m – J. Välbe, 1908); teksti kirjutas üles J. Valk (H II 28, 242/3 (5) < Äksi khk, Kärkna v, 1889).

Neiu tahab talupojale

M-Magdaleena/Äksi

EI MA HOOLI, KAKS EI KARDA,
ei hooli uba midagi,
ei karda käbi kedagi,
neista noorista mehista.
Mööda lään ma, kaudu käin ma,
mööda lään ma mölderista,
kaudu käin ma kangurista:
ei ma lähe mölderille –
mölderi kivi müriseb,
ei ma lähe kangurille –
kanguri põrand põriseb,
ei lähe kalamehele –
kalamees läheb kalale,
paneb ta selga surma-särgi
jalga paneb kalmu-püksid,
pähe paneb murekübara.
Ma lähen kohe kündijale
musta mulla pöörajale,
seemende segajalle.

Viisi kirjutas üles C. V. Ärtis (EÜS IV 873 (2022) < M-Madgaleena khk, Kudina v, Kaiavere k), teksti J. Valk (H II 28, 275 (9) < Äksi khk, Kärkna v, 1889).

Metsast mehele. Joodik mees

Kursi

KÜMME TÜDRUKUT KÜLASSA,
üheksa üle tänava –
need kõik tahtvad viinul viia,
viinul viia, saajul saata,
õllekannula õlleta.
Kes neid kõiki viinul viib,
viinul viib, saajul saadab,
õllekannula õlletab –
mõni saab metsassa mehele,
puude otsast poissidelle.

Puud on pikad pulmalised,
kased valged kaasanaised,
arakas andide jagaja.
Vares tantsis vaka peal.
jänes oli vilgas peiupoissi,
hunt oli hobuste talitaja,
rebane oli roa tegija.

Kruusa-auk oli kaarasalve,
söödilapp oli söömalauda,
põllupeenar istepinki,
saviauk oli supiliuda,
lustekõrs oli lusikas,
taevaäär oli torupill,
vikerkaar mängis viiulit.

Mõni saab joodiku lokardile,
kõrtsis käija köögardile,
kõrtsi ukse uinutajal,
kõrtsi lingi liigutajal,
kõrtsi kõlgaste magajal.
Viied valjad ta vahetanud,
kuued kindad kaotanud,
seitsmed sukad suitsu jätnud.

Laulnud Ellu Sõster (48 a) (EÜS VIII 283 (5) ja EÜS VIII 222/3 (7) < Kursi khk, Puurmani v, vstmj < Põltsamaa khk, Lustivere v, Tõrve k – J. ja M. Kärt, 1911).

Neiu ootab kosilast

Ta-Maarja

TÕUSE, PÄIVA, TÕTTA, PÄIVA,
rühi, päivä, rutta, päivä!
Jubap oodab ostet neiu,
kaeb kaubeldud minijas.
Oodab oma ostijada,
kaeb kauba tegijada.
Jubap oodab usse suuna,
kaeb kammerde lävela.
Oodab päivä ostejada,
teise kauba tegijada:
kas susi on söönu, vai surenu,
karu söönu,vai kadunu,
vai om tapnu talve külma,
vai om rahe rabanu,
lumi suuri upputanu?

Viis: Ann Suitt (42 a, sünd Helmes, Leebiku v, 29 a eest Kavastu rännanud) (EÜS II 286 (53) < Ta-Maarja khk, Kavastu v, Koosa k – A. Liiv ja J. Raja); tekst Otsa saunanaiselt (H II 44, 105/6 (14) < Ta-Maarja khk, Pilka v – H. Raag, 1892).

Tore neiu. Tore sõit

Ta-Maarja

NÜÜD MA HÕLJUN ÕUNAPUULE,
päevad vahin vahterile,
poisid alla vahtimaie,
kübarale, kindaele:
„Tule maha, marjakene,
söödile sinepikene!“

Marja mõistis, kostis vastu:
„Ei ole aega marjal minna,
ma lään linna leeri peale,
taga linna tandsu peale!

Viis on halli mul eessa,
kuus on kõrvi kuljussena,
seitse selge valgeida,
kaheksa kari märada,
üheksa hüva hobusta,
kümme künniruunakesta.

Kolm oli poissi kutsarista,
kaks oli poissi kannusesta.
Kägu kukub looga peale,
teine kägu aesa peale,
tigane een tikutab,
taga laulab laane lindu!“

Viisi kirjutas üles P. Kurg (EÜS III 35 (15) < Ta-Maarja khk, 1906); teksti K. Koplus (H III 9, 532/3 (9) < Ta-Maarja khk, 1889).

Kosilased kodus. Kolm kosilast

Ta-Maarja

MUL OLLI VÄIKE VELLEKENE,
sõrmepikku sõsarake,
tullid mu kodu kutsumaie,
üle õue õikamaie:
„Tule kodu, me õeke,
sull om kodu kosilased!“
Mina kuulin, vasta kostsin:
„Kost nad tullid, mu õeke,
kost nad tullid, mu vennake?“
„Poolamaalta, me õeke!“

Ei mina taha Poolamaale –
pori süvvä Poola leibä,
pori juvva Poola taari,
pori Poolassa elada.
Mina põiman põllulagi,
pää on soetu, juus silitu,
kingä kannad kirjutedu.

Mul olli väike vellekene,
sõrmepikku sõsarake,
tullid mu kodu kutsumaie,
üle õue õikamaie:
„Tule kodu, me õeke,
sull om kodu kosilased!“
Mina kuulin, vasta kostsin:
„Kost nad tullid, mu õeke,
kost nad tullid, mu vennake?“
„Virumaalta, me õeke!“

Ei mina läha Virumaale –
viha süia Viru leibä,
viha juvva Viru taari,
viha Virussa elada.
Mina põiman põllulagi,
pääa on soetu, juus silitu,
kingä kannad kirjutedu.

Mul olli väike vellekene,
sõrmepikku sõsarake,
tullid mu kodu kutsumaie,
üle õue õikamaie:
„Tule kodu, me õeke,
sull om kodu kosilased!“
Mina kuulin, vasta kostsin:
„Kost nad tullid, mu õeke,
kost nad tullid, mu vennake?“
„Läänemaalta, mu õeke!“

Ei ma lähä Läänemaale –
läilä süvva Lääne leibä,
läilä juvva Lääne taari,
läila Läänessa elada.
Mina põiman põllulagi,
pääa on soetu, juus silitu,
kingä kannad kirjutedu.

Mul olli väike vellekene,
sõrmepikku sõsarake,
tullid mu kodu kutsumaie,
üle õue õikamaie:
„Tule kodu, me õeke,
sull om kodu kosilased!“
Mina kuulin, vasta kostsin:
„Kost nad tullid, mu õeke,
kost nad tullid, mu vennake?“
„Omast külast, me õeke!“
„Sis lään kodu vastu võtma.“

Viis: Ann Suitt (42 a, sünd Helmes, Leebiku v, 29 a eest Kavastu rännanud) (EÜS II 286 (53) < Ta-Maarja khk, Kavastu v, Koosa k – A. Liiv ja J. Raja); tekst Otsa saunanaiselt (H II 44, 99/101 (6) < Ta-Maarja khk, Pilka v – H. Raag, 1892).

Kehvad kosilased

Kodavere

OH, TE MEHED JU ÕLETÄ, kaske, kaske,
mõtletä minna kosjule, kaske, kaske,
teil one kodo kõlmi kuube, kaske, kaske,
tõene pualeli pidetud, kaske, kaske,
kõlmas karva viäreline, kaske, kaske!

Oh, te mehed ju õletä, kaske, kaske,
teil põle tühüjä tareda, kaske, kaske,
hualetumad huune’eta, kaske, kaske.
Kohe piäd paljaku panema, kaske, kaske,
ihuliku issutama, kaske, kaske?
Paljak võtab palju muada, kaske, kaske,
ihulikku ilma palju, kaske, kaske.

Viis: Sohvi Sepp (83 a) (RKM II 57, 383 (3) < Kodavere khk, Kokora v, Torila k – H. Tampere, 1954); teksti kirjutas üles J. Tubin (H I 2, 384/5 (2) < Kodavere khk, Kokora v, 1888).

Kosilased kodus. Müüdud neiu

Kodavere

MUL ÕLI VEIKE VELJEKENE, ai trai, trallalla
tuli minu kodu kutsumaie, ai trai, trallalla,
välja õtsast õikamaie, ai trai, trallalla:
„Tule kodu, mu sõsare, ai trai, trallalla!
Sul one kodus kõlmed kõsjad, ai trai, trallalla,
kõlmed kõsjad viied viinad, ai trai, trallalla.“
 
„Veli, ella veljekene, ai trai, trallalla,
kas minust külla küsitie, ai trai, trallalla,
kas minust palju pakutie, ai trai, trallalla?“
 
„Külla sinust küsitie, ai trai, trallalla,
palju sinust pakutie, ai trai, trallalla:
tuhat ruubelid rahada, ai trai, trallalla,
sada salve rükkiida, ai trai, trallalla,
ätele ju künnihärga, ai trai, trallalla,
emale ju lüpsilehma, ai trai, trallalla,
sõsarelle suuri sõlgi, ai trai, trallalla,
vennale sõdahobesi, ai trai, trallalla.“
 
„Isakene, ätekene, ai trai, trallalla,
mis mina sinule soaban, ai trai, trallalla?
Kui lääd künma härjadega, ai trai, trallalla –
härjad vaguje vajugu, ai trai, trallalla!
 
Emakene, nennekene, ai trai, trallalla,
mis mina sinule soaban, ai trai, trallalla?
Kui lääd lehma lüpsemaie, ai trai, trallalla –
üks ju nisa tõmba verda, ai trai, trallalla,
tõene nisa tõmba tõrva, ai trai, trallalla,
kõlmas vaiku ju valagu, ai trai, trallalla!
 
Sõsar ella linnukene, ai trai, trallalla,
mis mina sinule soaban, ai trai, trallalla?
Kui lääd kõta kietemaie, ai trai, trallalla –
sulagu su suuri sõlgi, ai trai, trallalla!
 
Venda ella vennakene, ai trai, trallalla,
mis mina sinule soaban, ai trai, trallalla?
Kui lääd sõttaje sõdima, ai trai, trallalla –
hobu ratsuje langenegu, ai trai, trallalla!“
 
Viis: Leena Töövahe (71 a) (EÜS 290 (75) < Alatskivi v, Lahe – A. Liiv ja J. Raja, 1905); tekst: Kadri Kriit (H II 4, 550/1 (18) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kriidi t – M. Koik ja J. Härms, 1887).

Hoiatus joodiku eest

Torma

Ära mine joodikule

TÜTÄRLAPSED LINNOKESED,
ärä juukska juadikule,
peäd ära pistko joaretsele,
kes tuleb juavenud külasta,
õel tuleb õllevuadistä!
Viskab ta sukad sõnnikule,
tallukad taga värate,
kingad keski põrmandule.

Viis Kõnnu mõisa virtinalt (GEG, DH 519, 15 (7) < Torma khk, Kõnnu mõis – E. v Schultz-Adajevskij < A. Reilian, 1884); teksti kirjutas üles H. F. K. (H III 9, 260 < Torma khk, 1889).

Mõni juhtub joodikule

Kursi

MÕNI SAAB HALVALE MEHELE,
kõrtsiskäijal köögärdille,
kõrtsilingi liigutajal,
kõrtsiukse uinutajal,
kõrtsi kõlgaste magajal –
seitsmed valjad vahetanud,
kuued kindad kaotanud,
seitsmed sukad suitsu jätnud.

Viis: Mai Paiu (83 a) (EÜS VIII, 296 (31) ) < Kursi khk, Härjanurme v, vstmj < Pööra k – J. ja M. Kärt, 1911); tekst: Marie Hiiväin (32 a) (E 53167 (5) < Kursi, Puurmani vstmj – P. Berg, 1922).

Hoiatus joodiku ees. Joodiku hobune

M-Magdaleena

TÜTARLAPSED LINNUKESED,
kabujetsid kaunikesed!
Kas te teate, kohe te’ saate?
Mõni juhtub joomarile,
mõni kõrtsi käimarile.
Kus on joodiku hobene,
lakekoera lauku ruuna?
Seisab kõrtsi seina küljes,
vahib kõrtsi varna küljes:
silmad söövad, suu vaatab,
kabjad kangasta kuduvad,
kõrvad lõnga kõrrutavad.

Viis: Eeva Reimann (?) (EÜS V 1178 (7) <M-Magdaleena khk, Elistvere v – J. Välbe, 1908); tekst: Kaarel Siim (80 a) (EÜS V 1076 (38) < M-Magdaleena khk, Vara v – J. Välbe ja H. Sulg, 1908).

Ei lähe joodikule

M-Magdaleena

EI MA LÄHE JOODIKULE,
joodikul pole rahasid,
kõrtsis käijäl kopikid.

Miis (1) läeb kõrtsi, ma läen kõrva,
miis juub (2) (h)ärja, ma (h)obese,
miis juub kuvve, ma kasuka.

Kui tuleb joobenud kodoje,
viskab sukad sõnnikule,
tallukad taha väräve,
kingäd keske põrandule:
küllap Maie võtab maasta,
Kaie kannab kamberisse,
Anne ahjule laotab.

Kui ei Maie võta maasta,
Kai ei kanna kamberisse,
Ann ei ahjule laota –
küllap matter võtab maasta,
kaegas kannab kamberisse,
algu ahjule laotab!

1  mees
2  joob

Viisi kirjutas üles C. V. Ärtis (EÜS IV 873 (2017) < M-Madgaleena khk, Kudina v, Kaiavere k); tekst: Sohvi Tamming (79 a) (EÜS II 406/7 (137) < Kodavere khk, Pala v, Nõva k, Niidike t < M-Magdaleena khk, Jõe v – A. Liiv J. Raja, 1905).

Mõni juhtub joodikule

M-Magdaleena

Mõni saab joodikule mehele

TÜTÄRLAPSED LINNUKESED,
kas te tääde, kos te suate?
Mõni justub joatikulle,
mõni kõrtsi käimärille,
tuleb soosta sompajalga,
räpäsikus rähmäsilmä,
paiusikus paikapüksi.

Oh sa joodik, joomakoera,
tööle laiska lakekoera,
õela õue õllekoera!
Miks jõid ära eide helmed,
eide helmed, Maie margad,
Kaie kallida kaelarahad,
õekeste ehtekesed,
piijakeste pärjekesed,
valge vaka veimekesed?

Viis: Eeva Reimann (?) (EÜS V 1178 (7) <M-Magdaleena khk, Elistvere v – J. Välbe, 1908); tekst: Elsa Wäärno-Masing (H II 53, 47 (53) < Oudova < M-Magdaleena khk, Vara v – H. Masing, 1895), täiendatud (H II 28, 768 (12) < M-Magdaleena khk, Saare v – G. Puus, 1891).

Hoiatus joodiku eest

M-Magdaleena

ILUS ON PEIGU EEMALTA,
kaunis peigu kaugeelta,
mukk on peigu muide seassa.
Kes teab peiu kombeida?
Ehk joob kõrtsis kõrvikese,
alevis joob hallikese,
turul tulipunase?
Ehk joob laugi laadateele,
vesihalli veskiteele,
kimmeli kirikuteele?

Kui tuleb kõrtsista kojuje,
väraval jo väänab vitsa,
õues hakkab haukumaie,
paku taga paukumaie,
viskab sukad sõnnikulle,
püksid pühkeunnikulle.

Viis: Eeva Reimann (?) (EÜS V 1178 (7) <M-Magdaleena khk, Elistvere v – J. Välbe, 1908); tekst: Elsa Wäärno-Masing (H II 53, 50 (56) < Oudova < M-Magdaleena khk, Vara v – H. Masing, 1895).

Hoiatus joodiku eest

Kodavere

TÜTARLAPSED LINNUKESED,
hoidke te pead silidad,
mehed vaatvad metsa varjust,
poosid suurte puije varjust:
õleks püssi, püüaksime,
õleks võrku, võttaksime.

Ei õle näiju püssil püida,
püssil püida, võrgul võtta,
näiju saajul suadenessa,
näiju viinul viedanessa.

Tütarlapsed linnukesed,
ära juoska juodikelle,
peäd ära pistka püöratselle!

Viis: Sohvi Tamming (79 a) (EÜS II 298 (116) < Kodavere khk, Pala v, Nõva k, Niidika t – A. Liiv ja J. Raja, 1905); tekst: Krõõt Anask (H II 4, 583/4 (63) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kallaste k – M. Koik ja J. Härms, 1887), täiendatud (H II 4, 658/9 (25) < Kodavere khk, Alatskivi v, Lahepera k – M. Koik ja J. Härms < Elias Pärn, 1887).

Arg kosilane. Püssil püütav. Metsast mehele

M-Magdaleena

LÄKSIN METSA MARSSIMAIE,
padrikusse patsimaie,
pühapäeva hommikula,
argipäeva aegadela.
Leidsin salga saarepuida,
teise salga tomingida,
kolmanda ju kuslapida,
neljas noori neidusida.
Oleks minul võrku, võtaks neidu,
oleks minul püssi, püiaks neidu!

Neidu kuulis, kostis vastu:
„Ega neidu võrgul võeta,
võrgul võeta, püssil püita:
hunti püssil püütanesse,
kala võrgul võetanesse.
Neidu viinul viidanessa,
neidu saajul saadanessa.“

Mina aga kuulsin, kostsin vastu:
„Ega kõiki viinul viida,
viinul viida, saajul saada.
Mõni saab metsasta mehele,
puu otsast poissidele,
kannu otsast kaasadele.
Puud olid uhked pulmalised,
kased kõrged kõrvanaesed,
haavad annete jagajad,
leppad lahked lapulised.
Sööt oli suurta söömalauda,
peenar pikka istepinki.“

Laulnud Kaarel Siim ( 80 a) (EÜS V 1180 (18) ja EÜS V 1071/2 (32) < M-Magdaleena khk, Vara v, Äti m – J. Välbe, 1908); täiendatud (H II 28, 352 (27) < M-Magdaleena khk – Al. Artis, 1888).

Pulmad metsas. Neiude pilge

Kursi

NEIUKESED, NOOREKESED,
kes teid keiki viinul viib,
viinul viib ja saajul saadab –
mõni saab metsasta mehele,
puu aga otsast poistele,
kannu otsast kaasadele.

Sööt on laia söömalauda,
peenar pikka istepinki,
puud on pikad pulmalised,
kased valged kaasanaised.

Ütlen uuest ümber jälle:
ellakene, vennakene,
ära sa tee teela kaupa,
ära tee sa kannul kaupa:
teela on hobuste kaupa,
kannu pääl karjaste kaupa.

Vennakene, ellekene,
tee sa kaupa kamberissa,
isa uuessa tuassa,
venna kallis kamberissa –
kamberis on neiu kaupa,
tuassa nooriku kaupa.

Viis: Ellu Sõster (48 a) (EÜS VIII 283 (5) < Kursi khk, Puurmani v, vstmj < Põltsamaa khk, Lustivere v, Tõrve k – J. ja M. Kärt, 1911); teksti kirjutas üles H. Paap (H III 8, 93/5 (4) < Kursi khk, Puurmani, 1889).

Kosjahobu söötmine. Kaevul kosija

Kursi

OH TEIE HULLUD NOORED MEHED!
Näevad neidu kasvavada,
sinisääri sirguvada,
tinapihta paisuvada:
võtvad hoielda hobusid,
võtvad sööta sälgusida,
ilma taadi teademata,
ilma eide teademata,
vanemate vaatamata –
varjult sööta, varjult joota,
varjult vetta vidada,
akanesta anda kaerad,
läbi pilu pista heinad,
läbi lae laska rokka.
Ette need heinad ilusad,
ette need kaerad kaharad,
ette rokka roosilise.

Sai see täkk siis täide söönud,
täide söönud, täide joonud,
panin täku täide rauda,
hõbeleiede peale.
Ajasin halli rakkeesse,
panin ta pea pantelisse,
kõrvad kikki rihmadesse,
ruuna rublatükkidesse.

Panin täku saani ette,
teki panin saani peale,
sõitsin neidiste kodusse.
Ajasin äia ukse ette,
aisad ämma akenisse.

Teretan äia isaksi,
teretan ämma emaksi:
„Tere, äia äkiline,
tere, ämma kannatlikku!
Kas on neidusid kodussa,
kas on maimuksed majassa?“

Äi siis mõistis, ämm siis kostis:
„Ei ole neidusid kodussa,
ei ole maimuksed majassa,
ei ole taimeksed talussa;
neiud kaevul karja jootmas,
hõbeõlpemed õlala,
hõbeämbrid õlpemessa,
hõbevitsad ämberissa!“

Mina siis mõistsin, kohe kostsin:
„Kas on luba järel sõita,
täkuga järele jaluta?“

Äi siis mõistis, ämm siis kostis:
„Kui sul viied viinatoobid,
kahed-kolmed õllekannud,
siis on luba järel sõita,
täkuga järele jaluta.“

Andsin siis hallila vägeda,
sõitsin siis kärmast kosja teeda,
kosja teeda, kulla teeda,
ajasin neio järele.

Viks oli vinna, kõrk oli kooku,
veel viksim veevedaja,
kõrkim koogu kõigutaja!
Neidu nähes ütelema:
„Vinna vetta, neitsikene,
vinna vetta veiste juua,
kalla kõige karja juua,
anna mo hoole juua!
Ma olen vaene teede käia,
teede käija, maade marssija.
saksa asjade ajaja,
viie raamatu vidaja.“

Neiu vasta kosteleksi:
„Oh sina petis peiukene,
kavalik sa kaasakene,
valelik sa vennukene –
sa pole vaene teede käija,
teede käija, maade marssija,
saksa asjade ajaja,
viie raamatu vidaja!
Sa oled kaval kosilane:
kosjakindad sul käessa,
kosjakiri kinnastessa,
kosja piitsuke piussa.“
Mina mõistsin, vastu kostsin:
„Veelap kodu veike venda,
kes and piitsa mul piusse,
veelap mul kodu õekene,
kes tegi kirjad kinnastesse,
veelap mul kodu emagi,
kes and kätte kosjakindad.“

Viis: Mai Paiu (83 a) (EÜS VIII, 296 (32) < Kursi khk, Härjanurme v, vstmj < Pööra k – J. ja M. Kärt, 1911); teksti kirjutas üles G. Soo (H II 50, 79/83 < Kursi, Laiuse, 1880).

Kosjahobu söötmine. Palju tütreid. Tütred vette

Kursi

EMA AGA EHTIS POEGASIDA,
isa aga ehtis tütterida,
mõtles mõisada minema,
tiupäivida tegema.

Poeg võttis oielda hobusta,
ravitseda ratsukesta
ilma isa tiadematta,
ilma ema tiadematta.
Punne söötis, punne jootis,
punne tema söötis punteelle,
vakka vana valgeelle.
Akkenist tema andis einad,
läbi pilu pistis kaerad,
läbi lae laskis rokka.

Võttis sõita kosjateeda,
kandis kaul kihlasiida.
Tuli kosjasta koduje,
visas vöö varna piale,
kaabu laia laua piale,
kindad kaabu jääre piale.

Ise juure nuttemaie.
Kis läks kurva küskemaie,
kis läks alva augutama?
Ode läks alva augutama,
ema läks kurva küskemaie:
„Mis sa nutad, poega noori?“
„Miks ei nuta, mu emake –
sul on pallu tütteriida,
enam helme tahtijiida,
pallu põlle kandijiida.
Ei tule naene minule,
ei saa mini sinule.“

Ema mõistis. vastu kostis:
„Oh sina hullu, poega noori,
oleks mull kümme tütteriida:
viis paneks villu ju ketrama,
kolm paneks linu kolkimaie,
kaks paneks kangasta kuduma.“

„Emakene, memmekene,
vii sa tütterid vesile,
kanna ained allikasse,
lase lapsed laineesse!
Küll teeb kuldane minijas,
hõbedane pojanaene.“

Ema oli ullu, võttis usku,
võttis tütrid pillutada.
Anne pani akkiks aia piale,
Mari pardiks pajusse,
Tiiu tedreks tii raa ääre,
Krõõda rääguks rukkiasse,
Ellu üliviks erneesse,
Leenu linnuks leppikusse.

Toodi siis mini koduje,
toodi nied telled tubaje,
pandi kangasta kuduma.
Mini mõistis, vastu kostis:
„Ei mina kuu kilbilista,
ega mõista murrelista,
ei ma tunne toimse kirja –
mina laksutan labasta.“

Ema läks riidast puida tooma –
riidast alud rinnulegi.
„Emakene, memmekene,
miks tuled riidast puida tooma?
Kus su kuldane minijas,
hõbedane pojanaene?“
Mini padjusse pajatab,
ebemisse eidab kėėlta.

Ema läks kaevult vetta tooma –
kaevu kooku kaela ümber.
„Emakene, memmekene,
miks tuled kaevult vetta tooma?
Kus su kuldane minijas,
hõbedane pojanaene?“
Mini padjusse pajatab,
ebemisse eidab kėėlta.

Ema läks lehmi lüpsemaie –
lehm lõi jala lüpsikusse.
„Miks tuled lehmi lüpsemaie?
Kus su kuldane minijas,
hõbedane pojanaene?“
Mini padjusse pajatab,
ebemisse eidab kėėlta.

Ema võttis tütrid meelitada:
„Tulge kodu, tütred noored!
Isa tėėb tėu õluta,
ma teen teu nisuleiba,
teise teu püülileiba.
Anipraad on ahjussa,
kana kėėb kattelissa.“

Aukus akki aia pialta,
tiksus tedre tėė raa äärte,
pajatas parti pajussa,
riakis rääku rukkistta:
„Paras, paras, mu emake!
Mis sa meid aga meelitanud?
Eks tėė kuldane minijas,
hõbedane pojanaene!“

Viis: Mai Paiu (83 a) (EÜS VIII, 296 (32) < Kursi khk, Härjanurme v, vstmj < Pööra k – J. ja M. Kärt, 1911); teksti kirjutas üles J. Pruuli (H II 50, 21/7 (2) < Kursi, 1894).

Tule mulle!

Ta-Maarja

MARIKENE MURUMADAL,
angerpiiga peenike,
miks sa mullu mul ei tulnu,
mul ei tulnu, mo ei olnu,
kui käisid käsud järele –
viied viinad, kuued kosjad,
seitsmed said veel sõnumi,
kaheksa kaugelt kuulajad?

Oleks sa mullu mulle tullu,
mule tullu, mulle olnu,
ma oleks ammu aida tennu
aida tennu anemunest,
kambri teinud kanamunest.
Sisse pannud siidisängi
noore nooriku magada,
uue kaasa uinutella,
kalli kaasa kaisutella.

Laulnud Liisa Kurg (EÜS III 35 (15) ja EÜS III 59/60 (15) < Ta-Maarja khk, Raadi v, Vasula k – P. Kurg ja üliõp. Bruus, 1906)

Miks mulle ei tulnud?

Ta-Maarja

MIKS SA MULLU MULLE EI TULLU,
tuna mullu mulle ei jäänu?
Ma oleks ammu aidad tennu,
aidad tennu animunast,
katust pannu kanamunast,
rääbiseda räästaasta.

Viis: Liisa Kurg (EÜS III 35 (15) < Ta-Maarja khk, Raadi v, Vasula k – P. Kurg ja üliõp. Bruus, 1906); teksti kirjutas üles K. Koplus (H III 9, 545 (24) < Ta-Maarja khk, 1889).

Peetud neiud

Kodavere

EMÄKENE MEMMEKENE,
võinud olla võttemata,
minu küll (h)obo sõitemata,
minu küll raha raiskamata,
eks minu must võind muidu jooksta,
kimmel ruun kivä vedädä,
paat võind paasi kangutada,
enäm kui neida neidusida,
mis on pooleli pietud,
läbi käte käiätetud,
üle mäe mängitetud,
tagast mäe küll tantsitetud.

Parem mina mängin mätästegä,
külä küll väljä küngästegä,
kui aga neie neiudega.

Laulnud Sohvi Tamming (79 a) (EÜS II 278 (120) ja EÜS II, 407/8 (138) < Kodavere khk, Pala v, Nõva k, Niidika t – A. Liiv ja J. Raja, 1905).

Tunnen tuima. Hoiatus pika naise eest

Kodavere

VELI, HELLA VELLEKENE, kaske, kaske,
kui lääd naista võttemaie, kaske, kaske,
võta õde õlma alla, kaske, kaske,
õde tunneb tuimad neiud, kaske, kaske,
õde laidab laisad neiud, kaske, kaske.
Tuemal tutsakud juuksed, kaske, kaske,
laesal laiad labajalad, kaske, kaske,
kurjal mustad silmakulmud, kaske, kaske,
vihasel silmad vesised, kaske, kaske,

Veli, hella vellekene, kaske, kaske,
ära võta pitka naesta, kaske, kaske,
pitk lääb pingile magama, kaske, kaske,
heidab seäred seena peäle, kaske, kaske,
labajalad lava peäle, kaske, kaske.

Võta naene tillukene, kaske, kaske,
sest saab kangaste kuduja, kaske, kaske,
lõvvendite lõksutaja, kaske, kaske,
palangite paagutaja, kaske, kaske.

Võta aga naene lühikene, kaske, kaske,
lühikene lüpsab lehma, kaske, kaske,
käsi nukkes uodab karja, kaske, kaske,
üle mäe, üle mägede, kaske, kaske,
üle suo, ule soride, kaske, kaske,
üle pikka pihlikmetsa, kaske, kaske,
läbi suure lavametsa, kaske, kaske,
labi lõhmusse võsada, kaske, kaske.

Viis: Sohvi Sepp (83 a) (RKM II 57, 383 (3) < Kodavere khk, Kokora v, Torila k – H. Tampere, 1954); tekst: Jüri Lõhmus (H II 4, 682 (51) < Kodavere khk, Rannamõisa v, Raatvere k – M. Koik ja J. Härms, 1887), täiendatud (H I 2, 384/5 (2) < Kodavere khk, Kokora v – J. Tubin, 888).

Kaevul kosija

Kodavere

VELI, HELLA VELJEKENE,
kui lääd naista võtemaie,
pane selga siidisärki,
siidisärki, kulda kuube.
Kui lääd läbi äia õvve,
äia õvve, ämma õvve,
tereta sa teome´ viisil:
„Tere äiapapakene,
tere, ämmamammakene!
Kas one näädu teil koduna?“

Panin selga siidisärki,
siidisärki, kulda kuube.
Läksin läbi äia õvve,
äia õvve, ämma õvve,
teretasin teome´ viisil:
„Tere äiapapakene,
tere, ämmamammakene!
Kas one näädu teil koduna?“

Ämma mõistis, kulda kostis:
„Näädu alla allikulla,
vedab vetta veistel juvva,
halli ruunale rüübata,
kimmelille kielekastet.“

Sõitsin kaevule järele.
„Peretütar nuorukene,
anna mu hobule juvva,
anna täkul täiest juvva.
Ma olen vaene tiede käija,
tiede käija, muade marssija,
härra asjade ajaja,
kilteri kirja vedaja.“

„Ära peta, peiukene,
sa õled kaval kõsilane.
Miks su hobu uvves ravvas,
miks su täkk one täies ravvas,
päitsed peäna palmitud,
õhilik üle hõbetud,
saba siidile siutud,
lakki linule liutud,
kabjad kulda kirjutud?
Miks su sukad suonilised,
miks su tekid triibulised,
miks one kindad kirivad?“

„Mul one kodus kõlmi õde,
üks tieb tekid triibulised,
tõine sukad suonilised,
kõlmas kindad kirivad.“

Viis: Ann Kõiv (s. Ader, 73 a) (EÜS II 279 (20) < Kavastu v, Tähemaa k, Ernitsa t – A. Liiv ja J. Raja, 1905); tekst: Kadri Kriit (H II 4, 535/7 (6) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kriidi t – M. Koik ja J. Härms, 1887).

Hoiatus laisa naise eest

Kodavere

VELI ELLA VELJEKENE,
ehk suab sulle siegi naene,
vahest sulle siegi vaemu,
kes ei tunne toemesida,
mõesta lõeme lõngasida. –
Käib ta külan. kerad käena,
kangas pletitud pihuna,
õtsib toeme tundijida,
murratuse mõestijida.

„Tule, talu, tunne toeme,
tule, tõene, loe lõeme!“
Talu es tule tunne toeme,
ega tõene loe lõeme.

Kääsid katsmas karjalapsed,
valatamas vaemulapsed,
kueda hiired eietavad,
katid (kassid) kangasta kuduvad,
nirgid niisi nikutavad.

Viis: Ann Kõiv (s. Ader, 73 a) (EÜS II 279 (20) < Kavastu v, Tähemaa k, Ernitsa t – A. Liiv ja J. Raja, 1905); tekst: Kadri Kriit (H II 4, 542 (9) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kriidi t – M. Koik ja J. Härms, 1887).

Arg kosilane

Kodavere

LÄKSIN METSA KÕNDIMAIE,
eramaid mina õtsimaie,
kaeramaid mina katsumaie,
rukkimaid muretsemaie.
Johtusin nelja näiu peäle,
kogemata kõlme peäle.
Es õle püssi püüda neidu,
es õle võrku võtta neidu.
Läksin kodu itketenna.
Vasta tuli eite, vasta taate,
vasta nied vanad mõlemad:
„Mis sa itked, poegadani?“

Mina mõistsin, vasta kostin:
„Miks ei itke, eidekene,
miks ei itke, taadikene. –
Läksin metsa kõndimaie,
eramaid mina õtsimaie,
kaeramaid mina katsumaie,
rukkimaid muretsemaie.
Johtusin nelja näiu peäle,
kogemata kõlme peäle.
Es õle püssi püüda neidu,
es õle võrku võtta neidu.“

Vastas eite, vastas taate:
„Oh te hullud nuored mehed!
Ega näiu püssil püüda,
püssil püüda, võrgul võtta –
hunta püssil püüdanessa,
kalu võrgul võetanessa.
Näiu viinul viidanessa,
näiu saajul suadanessa,
õlletuobil õtsitasse,
kaljatuobil katsutasse!“

Viis: Ann Peep (56 a) (EÜS II 292 (86) < Kodavere khk, Kokora v, Torila k (< Kolga-Jaani khk) – A. Liiv ja J. Raja, 1905), tekst: Kadri Kriit (H II 4, 566/7 (37) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kriidi t – M. Koik ja J. Härms, (1887).

Arg kosilane

Kodavere

KUU TÕUS’ KUME JÕESTA,
päev Pärnu lätteesta,
agu Narva allikusta.
Valati mina valati,
kust see tõusis meie velle?
Viru piigade seasta,
(H)arju Anne kaendelasta,
rühke Reeda rüpe seesta.

Veli tuli kukesse koduje,
poolest ööst esä majasse.
Visas kinda kirstu pääle,
kübara kinnaste pääle.
Iste kurva istemäna,
laskis leina lina pääle.
Kesse kurba tält küsisi,
või ta leina lepitele?
Ema kurba talt küsisi,
veli leina lepitie:
„Oh minu ellä noori poiga,
nüüd oled nooren Narva kännu,
pilleten su Viru piiga,
auguten su (H)arju Anne!“

„Emäkene ennekene,
ma näin hulga näidusida,
neiu mängivä mäelä.
Es ole julgust juurde minna,
söänt ei sülle rabada.
Oles ta püssil püünetävä,
oles ta noolil nopitava!“

„Oh minu ella noori poiga,
hunt on püssil püünetävä,
kala on noolil nopitava!“

Laulnud Leena Nirk (EÜS II 277 (13) ja EÜS II 318/9 (17) < (?) Kodavere khk, Kavastu v, Meoma k, Undissaare t (< Karksi khk, Pöögle v) – A. Liiv J. Raja, 1905).

Palju tütreid. Tütred vette

Torma

EMA EHTIS TÜTERIDA,
isa ehtis poegasida,
mõtles mõisa ju mineva,
teo päivi ju tegema.

Poega kõndis kosjateeda,
ajas neiu asjusida,
käis neiu käikusida.
Tuli kosjasta koduje,
visas vöö varna peale,
kaabu laia laua peale,
kindad kaabu ääre peale,
ise peale ikkemaie.

Kes tuli kurva küskelema?
Ema tuli kurva küskelema:
„Mis sa nutad, poega noori?
Mis sull’ sealla tehtanessa?
Kas sul oli kubjas kurja,
mõisavanem sulle valju?“
„Oh minu hella emakene!
Ei mina käinud teoteeda,
ega marsnud mõisamaada –
mina käisin kosjateeda.
Tüdrekud ei tahtnud minda –
sul on palju tütterida.
Ei tule naene minule,
ei saa mini sinule!
Vii sina tütterid vesile,
kanna halvad allikalle!
Siis tuleb naene minule,
siis saab mini sinule.“

Ema mõistis, korralt kostis:
„Oh sina hullu, poega noori,
oh sa hullu ja rumala!
Oles mul kümme tütarlasta,
küll oles tööda kümmenida:
viis panes villuda tegema,
kaks panes kangasta kuduma,
kolm panes linu kolkimaie.“

Poega mõistis, jälle kostis:
„Vii sina tütterid vesile,
kanna halvad allikalle!
Siis tuleb naene minule,
siis saab mini sinule.“

Ema oli hullu, võttis usku,
võttis tütrid pillutada:
Anne viis hakis aia peale,
Rõõda räägus rukkiesse,
Tiiu tedres teerajale,
Mari saatis põõsaasse,
Leenu linnus lepikusse,
Kaie kaarnas kuusikusse.

Siis sai kuldase minija,
hõbedase pojanaese.

Ema läks kaevult vetta tooma –
kaevukook kukkus kaelajani.
Hakki hakkis aia pealta:
„Kus su kuldane minija,
hõbedane pojanaene –
ise lähed kaevult vetta tooma?“
Ema mõistis, korralt kostis:
„Mini patjulta paiutab,
subemisse suurustelleb,
hebemisse heidab keele.“

Ema läks lehma lüpsemaie,
lehm lõi jala lüpsikusse.
Rääku rääkis rukkiasta:
„Kus su kuldane minija,
hõbedane pojanaene –
ise lähed lehma lüpsemaie?“
Ema mõistis, korralt kostis:
„Mini patjulta paiutab,
subemisse suurustelleb,
hebemisse heidab keele.“

Ema läks riidast puida tooma,
riita rinnuli sajaksi.
Tedre tiksus tee rajalta:
„Kus su kuldane minija,
hõbedane pojanaene –
ise lähed riidast puida tooma?“
Ema mõistis, korralt kostis:
„Mini patjulta paiutab,
subemisse suurustelleb,
hebemisse heidab keele.“

Ema läks lammaid lauta a’ama.
oinas otsaje põrutas.
Parti prääksus põõsaasse:
„Kus su kuldane minija,
hõbedane pojanaene –
ise lähed lammaid lauta a’ama?“
Ema mõistis, korralt kostis:
„Mini patjulta paiutab,
subemisse suurustelleb,
hebemisse heidab keele.“

Ema läks leiba kastemaie,
anum kukkus küllakille.
Lindu laulis lepikusse:
„Kus su kuldane minija,
hõbedane pojanaene –
ise lähed leiba kastemaie?“
Ema mõistis, korralt kostis:
„Mini patjulta paiutab,
subemisse suurustelleb,
hebemisse heidab keele.“

Ema läks ahju küttemaie,
suitsu suikus silmadelle.
Kaaren karjus kuusikusse:
„Kus su kuldane minija,
hõbedane pojanaene –
ise lähed ahju küttemaie?“
Ema mõistis, korralt kostis:
„Mini patjulta paiutab,
subemisse suurustelleb,
hebemisse heidab keele.“

Viisi kirjutas üles J. Kask (EÜS IV 270 (397) < Torma khk, 1895); teksti E. J. Õunapuu (H II 50, 479/83 (10) < Torma khk, 1895).

Kosjad. Saan. Neli neidu

Ta-Maarja/Äksi

JAANIKENE, SAANIKENE,
tegid saani salussa,
kirju kollu koppelissa.
Iga kuus tegid kodara,
iga päävas päästsid pinnu,
igas lõunes lõid sa laastu.
Sai siis saani valmiteksi.
Viisid uuele lumele,
rabedalle rätsakulle,
karetalle kasteelle.
Kut’sid taati vaatamaie:
„Tule nüüd, taati, tunne saani:
mis selle saanile vajaka,
mis sell’ taimel tarbiteksi?“

Tuli taati, tundis saani:
„Oi sa hullu, poega noori,
oi sa hullu vai rumala!
Viis on saanile vajaka,
kuus on taimel tarbideksi:
kus need aisad õunapuised,
kus need rangid vahterased,
kus on looka lodjapuune,
kust saab ette hiiru halli,
hiiru halli, kulda kõrbi,
kust saab saani sõidetava,
kust saab kõrki kannupoissi?“

Poega mõistab, kostab vasta:
„Külas üksi õunapuuke –
sest saavad aisad õunapuised,
küla vainul vahterake –
sest saavad rangid vahterased,
külas üksi lodjapuuke –
säält saab looka lodjapuune,
külas üksi saanakene,
saana taga tallikene –
säält saab ette hiiru halli,
iiru halli, kulda kõrbi.
Saanas neli neitsikesta:
üks sääl ku(j)ub, teine luub,
üks sääl ku(j)ub kilbilista,
teine luub loogelesta,
kolmas kujub kuldavööda,
neljas laksutab labasta –
sealt saab saani sõitetava.
Kodu mul veike vennakene –
sest saab kõrki kannupoissi.“

Taati mõistab, jälle kostab:
„Pojakene, poisikene,
kui lääd teele sõitemaie,
lüü hobusta, hoia naista,
kaitse kallist saani täita,
ära sa vii viidakuie,
aja aia käänakuie –
viidak teeb palju vigada,
aia käänak aigeeida!“

Viis: Ann Suitt (42 a, sünd Helmes, Leebiku v, 29 a eest Kavastu rännanud) (EÜS II 286 (53) < Ta-Maarja khk, Kavastu v, Koosa k – A. Liiv ja J. Raja); teksti kirjutas üles J. Valk (H II 28, 245/6 (8) < Äksi khk, Kärkna v, 1889).

Kosjahobu. Tütred vette

Kursi/Äksi

ÖÖD MINA ÕLLUN, PÄÄVAD KALLUN,
ööd mina õllun õitsessagi,
päävad kallun karjassagi,
kahe jõe kalda alla,
kolme jõe kolga peale,
nelja jõe nurga peäle,
viie allika vilula.
Kes mu juureje tulivad?
Tulid kaksi kaubameesta,
kaksi kaubame(he) sulasta.
„Neitsikene noorekene;
müi meile isa hobune,
kauple venna kosjaruuna!“

Mina mõistan, jälle kostan:
„Oi te’ hullud kaubamehed,
oi te’ hullud või rumalad!
Ennep ma müin mütsi peasta,
kauplen kindad käesta,
kui müin isa hobuse,
kauplen venna kosjaruuna!“

Minu vennal kallis ruuna,
kuldakapja kosjaruuna –
kui ta hirnub, kui ta tantsib,
kui ta hirnub – ilma helgib,
kui ta tantsib – taevas läigib!
Ei ta hirnu heinusida,
ei ta kallu kaerusida:
hirnub selga istujada,
kallub kangi valla(a)ida.

Venda sõidab kosjateeda,
ajab neiu asjasida.
Tuleb ta kosjast koduje.
„Emakene, memmekene,
ei tule naene minule,
ei tule mini sinule,
et sul palju tütterida.
Emakene memmekene,
võta panna tütterida,
laotada lapsukeisa –
siis tuleb naine minule,
siis tuleb mini sinule!“

Ema võtt’ panna tütterida,
laotada lapsukeisa:
ühe pani pardiksi pajusse,
teise rääkuks rukkieie,
kolmanda tedreks tii-arule.

Ema läks siis karja saatemaie.
Tetre hüidis tee-arulta,
rääku rääkus rukkiessa,
pardike pajust pajatas:
„Emakene, memmekene,
isi sina, kallis, saadad karja –
kus sinu kuldene minija,
hõbedane poja naene?“

Mini padjussa pajatab,
lina alla liigutelleb.

Viis: Jaan Lobjakas (78 a) (EÜS VIII 298 (35) < Kursi khk, Härjanurme v, vstmj. – J. ja M. Kärt, 1911), teksti kirjutas üles J. Valk (H II 28, 265/7 (2) < Äksi khk, Kärkna v, 1889).

Neiu paelad. Pulmad metsas

Äksi

TEGIN, TEGIN, HELLAD VENNAD,
tegin, tegin, kelmikesed,
tegin valmis tedrepaelad,
arule arakapaelad.

Neiu aga kuulis, vastu kostis:
„Ega aga neidu püisis püita,
püisis püida, võrku võeta.
Neiu saajul saadanesse,
neiu viinul viidanesse!“

Mina aga kuulin, vastu kostin:
„Ega aga kõiki viinul viida,
viinul viida, saajul saada.
Mõni saab metsast mehele,
puu otsast poissidelle.
Puud on uhked pulmalised,
lepad laiad lapulised,
kuused uhked kõrvanaised!“

Laulnud Taavet Ansip (86 a) (ERA III 6, 84 (5) ja ERA II 29, 291 (7 a,b) < Äksi khk, Elistvere v, Õvanurme k – K. Leichter, 1930. Fon 316 c), täiendatud (H II 59, 728/9 (10) < Äksi khk, Elistvere v – M. Kitsnik, 1899).

Hoiatus pika naise eest

Laiuse

ELLAKE JA VENNAKENE,
kui lähed naista võttemaie,
ära sina võta pikka naista:
pikk läheb pingile magama,
seadab seared seina peale,
kedraluud kerisse peale,
labajalad laua peale.

Võta lühike lupsakas:
lühikene lüpsab lehmad,
saadab karjad kaugeella,
mullikad muru-mägedele,
ärjad äia heinamaale,
lehmad lelle lepikusse.
varsad välja küngastele.

Laulnud Jüri Sein (30 a, isalt õppinud) (EÜS VIII 1152 (12 ) ja EÜS VIII 1197/8 (92) < Laiuse khk, Vaimastvere v – K. Viljak ja V. Rosenstrauch, 1911), täiendatud (E 44367 < Laiuse khk, Vaimastvere v – Joh. Ermann, 1904).

Võta vahelt vaene

Laiuse

PIDIN AGA PIDIN AGA, HELLAD VENNAD,
pidin aga Piipeje minema,
sain aga Salla vainiulle,
Kodi küla koppelije.
Seal olid neiud rinnassagi:
ees oli eide helmekaela,
taga taadi taadrikaela,
vahepeal olid vaesed lapsed.

Hellakene, vennakene,
kui läed naista võttemaie –
ära võta eide helmekaela
ega taadi taadrikaela,
võta vahelt vaenelapsi:
põllu tema põimib, vällä nopib,
välläl on vali noppimaie,
kärme on kätte võttemaie.

Laulnud Mart Pill (75 a) (EÜS VIII 1150 (6) ja EÜS VIII, 1165/6 (31) < Laiuse khk, Laiuse-Tähkvere (end Leedi) v – K. Viljak ja V. Rosenstrauch, 1911).

Öösel üksi

Laiuse

OH SEDA ASJA HALEDA,
oh seda elu igava,
mis on vaesel leskenaesel
ilma meheta elada!

Muud ajad muidu elaksin,
muidu tunnid tukerdaksin:
tuleb see õnnis õhtukene,
vilets videvikukene –
isa läeb oma naisega,
vend läeb noore noorikuga,
kellega aga mina vaene?

Ma läen nuttes nurga poole,
tükin tühja sängi poole.
Pööran külje, leian külma,
pööran selja, leian seina.
Põhilauda põriseb ja
kolmi lauda koriseb.

Võtan kirbuga kõnelda,
lutikaga luuri lüüa,
täiga tänu pidada.
Kirp oli kõrki, ei kõnelnud,
lutik laia, ei löönud luuri,
täi oli täisi noori mehi.

Kell’ mina kurdan kurvad meeled,
kellel haige’ed alatsen?
Kurdan kullerkuppudele,
alatsen angervaksadele,
nutan noorele rohule.

Viisi ja teksti kirjutas üles M. Kõrts (EÜS IV 181 (207) < Laiuse khk, 1891); täiendatud (H II 50, 179 (7) < Laiuse khk, Reasvere – J. Remmelgas, 1894) ja (H III 9, 221 (3) < Laiuse khk, Laius-Tähkvere v – G. Ivask, 1888).

Öösel üksi

Laiuse

ISA LÄHEB EMAGA ÕHTALE, ÕHTALE,
vend lähab noore noorikuga, õhtale, õhtale,
kellega lähen mina vaene, õhtale, õhtale?
 
Lähen nuttes nurga poole, õhtale, õhtale,
tükin tühja sängi poole, õhtale, õhtale.
Pööran külge – leian külma, õhtale, õhtale,
pööran selja – leian seina, õhtale, õhtale.
Võtan kirbuga kõnelda, õhtale, õhtale,
täiga tänu pidada, õhtale, õhtale,
lutikaga luuri lüia, õhtale, õhtale.
 
Kirp oli kõrki, ei kõnelnud, õhtale, õhtale,
täi oli tarka, ei teinud tänu, õhtale, õhtale,
Lutik oli laia, ei löönud luuri, õhtale, õhtale.
 
Kõik ausad asjaajajad, õhtale, õhtale:
kirp oli kiriku kellameesi, õhtale, õhtale,
täi oli Tallinna voorimeesi, õhtale, õhtale,
lutik lõbus luulemeesi, õhtale, õhtale.
 
Jäin aga ikka üksipäine, õhtale, õhtale.
 
Laulnud Kadri Paadimees (60 a) (EÜS V 1188 (66) ja EÜS V 1120 (141) < Laiuse khk, Tähkvere v – J. Välbe, 1908); täiendatud (H II 29, 313 (12) < Laiuse khk, Reastvere v – J. Elend < Madli Madisson, 1889).

Öösel üksi

Kodavere

Poissmehe laul

MUEDU, MUEDU MA ELAKSIN,
muedu tunnid tuegerdaksin,
tuleb aga lauba õhtukene,
päris pääva luoja minek –
kõik läävad õmaga magama:
isa sie lääb õmaga,
veli nuore nuorikuga.
Miska lään mina vaene?
Mina üksi huoneeie,
üksi tühjaje tubaje,
Seäl ma õegun, seäl ma aegun,
õegun hõlma võttijida,
käe peäle keänejida,
suu alla sulgujida.

Keänan külje, leian külma,
keänan selja, leian seina,
jahedad õlid jalutsi lauad.

Siis lään nuttes nurga puole,
alatsedes ahju puole.
Kellega mina kõnelen?
Kirbuga mina kõnelen.
Kellega ma lusti lüön?
Lutikaga lusti lüön.
Kirp õli kõrki, es kõnele,
lutik laia, es lüö lusti.

Viis: Miina Till (s. Prinkwelt, 68 a) ( EÜS II 287 (61) < Alatskivi v, Pusi k – A. Liiv ja J. Raja, 1905); tekst: Kadri Kriit (H II 4, 563/4 (32) < Kodavere khk, Alatskivi v, Kriidi t – M. Koik ja J. Härms, 1887), täiendatud (H II 4, 659/60 (26) < Kodavere khk, Alatskivi v, Lahepera k – M. Koik ja J. Härms < Elias Pärn, 1887).

Kaasa kaugel

Torma

MAGAMA, MAGAMA, RAHVAS, õhtule, õhtule,
igaüks oma omaga, õhtule, õhtule,
iga nägusa kaenelassa, õhtule, õhtule.
 
Kel’ pole kaasat, võtku kassi, õhtule, õhtule!
Mul’ pole kaasat, võtan kassi, õhtule, õhtule –
minu kaasa kaugeelle, õhtule, õhtule:
viis on vetta vahella, õhtule, õhtule,
kuus on kuivada jõgeda, õhtule, õhtule,
seitse sooda sõtkuda, õhtule, õhtule,
kaheksa kalamereda, õhtule, õhtule,
üheksa oma jõgeda, õhtule, õhtule,
kümme külma hallikata, õhtule, õhtule.
 
Siit ep saa mina minema, õhtule, õhtule,
sealt ep saa tema tulema, õhtule, õhtule!
Tuul tal viigu tervisida, õhtule, õhtule,
vesi aurusi ajagu, õhtule, õhtule.
lepp tal viigu lehmaõnne, õhtule, õhtule,
kask tal viigu karjaõnne, õhtule, õhtule,
õunapuu hobuseõnne, õhtule, õhtule,
vahtrapuu vasikaõnne, õhtule, õhtule,
tamm tal viigu talleõnne, õhtule, õhtule,
sõstrapuu sigade õnne, õhtule, õhtule.
 
Ei mina kuulnud seegi pärast, õhtule, õhtule:
võtsin põlle põlvilagi, õhtule, õhtule,
käänsin käe vastellagi, õhtule, õhtule,
läksin läbi Jüri jõesta, õhtule, õhtule,
maisa Mardi allikasta, õhtule, õhtule.
Õlut sain Jüri jõesta, õhtule, õhtule,
magust Mardi allikasta, õhtule, õhtule.
 
Viis: J. Kangur (47 a) (RKM II 113, 141 (41) < Torma khk, Tähkvere v, Sadala k, Kangru t – P. Tammepuu, 1937); teksti kirjutasid üles E. J. Õunapuu ja J. Kiivet (H II 50, 398/9 (1) < Torma, 1894).