Hargla
Näiodõ tundmalda saadus. Suur tamm
SIIN MI LAULA SEE KÕRRA,
siin mi see ajastaj(a) –
Jummal teenes, miä saa(nõs),
kohe (meid) kua jäänenes!
Mõni (meist) viiäs Vennemaalõ,
saadõtaski Saarõmaal(õ)
sõaleibä sõkkuma,
vainu kalgõ kastõma.
Jummal sõkku’ sõaleib(ä),
Jummal kastku’ vainu kalg(õ).
Esi’ (ma-ks) pühi ese muru,
esi’ laabi velle lau(a),
pühkmä’ pühi pühä pall(u),
asu aiõ arumäel(e).
Läki hommõn kaaima.
Mis õks sinnä’ kasunõs,
kua tõugu tõsõnõs?
Sinnä’- ks kasvi kõrvi’ kõ(o’),
kõrvi’ kõo’, harvi’ haava’.
Mul oll’ üts väiku vel(i),
väiku veli, vaiba kirv(õs).
Üte leie – tümpsätü,
tõist tõot’ – tõrgatu.
Tümi-ks merde tümpsätü,
latv sattõ Saarõmaal(õ).
Kes tüme merest tõi,
latva saati Saarõmaalt?
Mul vellel viisi hiiru,
viisi hiiru, kuusi kõrvi.
Nee’ tüme merest tõi(õ’),
latva saati’ Saarõmaalt.
Tümest saiõ tündermann(i),
ladvast saiõ langalõimõ,
keskelt saiõ keeräkirstu,
Ainukõsõ annivakk(a),
kiä (lätsi) kinni’ kidsisten,
abarõdõ ammõrdõn,
kiä is lasõ’ küläl maad(a’),
külä latsi lammuskõll(a’).
ERA Pl 24A3 & ERA II 115, 116/118 (4) < Hargla khk, Taheva v, Hargla al – Heliplaadistatud Riigi Ringhäälingus < Liis Peltser, 78 a (1936).