Harglõ
Härä’ murrõdu’
JUMMAL SUNDKU, joeda, suurõ herrä,
jo-eda, ai-lelu- joo, suurõ herrä, joo,
kia pand’ külmäl kündemähe.
Künni iks künni, käe’ külmeti’.
Sis tei tulda toomikulõ,
peesüvarju pedästikku.
Sis tull’ kuri kuusistustõ,
mõtsapeni pedästikust.
Murd’ mul Must’u mulla pääle,
Punakõrvakõrrõ pääle.
Sis lätsi kodu ikõnõnnõ.
Sis tull’ vasta vana teeda,
teeda multa küsütelli:
“Mis sa ikõt, poiga rotti?”
Mina teedal kostalikku:
“Ma tei tulda toomikuhe,
peesüvarju pedästühe.
Seeni’ tull’ kuri kuusistusta,
mõtsapeni pedästüstä,
murd’ mull Must’u mulla pääle,
Punakõrva kõrrõ pääle.”
Teeda mullõ kostalikku:
“Olõ’ vaiki, poiga rotti –
mii’ lehmäl kats poiga,
mõlõmba’ härivasiga’.”
Viis ja tekst: EÜS I 782 (20) < Hargla khk, Mõniste v – J. Aavik < Peeter Põder, 72 a (1904).