Põlva
Tiikäügilaul. Ostõt tii. Imä ilokas. Olõ-õi lauljat hulgan
LÄÄMI’ SIISTÄ SEDÄ TIIDÄ,
sedä tiidä, ostõtut,
raha marga massõtut!
Läbi mii’ läämi’ Lahu laanõ,
Lahu laanõ, Mõrgi mõtsa.
Laas jääs perrä laulõmahe,
kund jääs perrä kuukumahe:
Läbi siist lännü’ laululatsõ’,
läbi kuukuja’ kanasõ’.
Milles neo’ kunnu’ kurvalidsõ’,
laanõveere’ leinälidse’?
Tikõ võtku’ püssü seppä,
tapku’ tabategijä,
kiä lask’ laanõst laulija’,
kunnust vastakuukija’,
Selle no kunnu’ kurvalidsõ’,
laanõveere’ leinälidse’.
Ilokas oll’ mino imä,
nal’akas oll’ naanõ tarka.
Ilo iske meeste poolõ,
laulu laule lastõ poole.
Üle tä käve kärbilidse,
üle ropsõ rohilidsõ,
üle pille pistilidse.
Läbi tä lätse kolmõ nulga,
läbi meeste, läbi naistõ,
läbi tükke tüterekast,
läbi poisasta poeldi,
läbi lahkõ latsikõisist,
es tii’ hätä häelmülle,
es tii’ vika visnapuulõ.
Kui mi laula tõisipäidi,
sõna’ kostõ’ kolmipäidi,
siin om hulga näiosit,
mõni hulga mõrsijit,
ei olõ’ siin hulgast laulijat,
sõna kolmõ kostijat,
kui ma esi’ iist ei võta’,
iist ei võta’, pääst ei pästä’,
sis jääs laul laulõmada’,
ilokõrda iskimädä’,
perrä kiti kihelkunda,
perrä lauli ladokunda,
perrä ussõ’ uibodsõ’,
perrä saridsõ’ sagaru’,
ussõpõõna’ põdraluidsõ’.
Viis: ERA III 6, 216 (93) < Põlva khk, Koiola v, Adiste k – K. Leichter < Eva Plakso, 75 a (1931). Fon 346 c, 246 d.
Tekst: H, Põlva M, 14/5 (5) < Põlva khk – Mihkel Härms ( -1874).